A Poison Tree
I was angry with my friend:
I told my wrath, my wrath did end.
I was angry with my foe:
I told it not, my wrath did grow.
And I watered it in fears,
Night and morning with my tears;
And I sunned it with smiles,
And with soft deceitful wiles.
And it grew both day and night,
Till it bore an apple bright.
And my foe beheld it shine.
And he knew that it was mine,
And into my garden stole
When the night had veiled the pole;
In the morning glad I see
My foe outstretched beneath the tree.
William Blake
ma istun öösiti üleval ja mõtlen, kuigi peaksin magama. ma istun öösiti üleval ja mõtlen, kuigi võiksin maalida, kirjutada, joonistada, vaadata mõnda filmi, aga ma istun ja mõtlen sellest, miks sidrunit lõigates vahel haput mahla pritsib silma ja kui vihaseks see mind teeb ja siis ma mõtlen sellele luuletusele ja
A Lemon
Out of lemon flowers
loosed
on the moonlight, love's
lashed and insatiable
essences,
sodden with fragrance,
the lemon tree's yellow
emerges,
the lemons
move down
from the tree's planetarium
Delicate merchandise!
The harbors are big with it-
bazaars
for the light and the
barbarous gold.
We open
the halves
of a miracle,
and a clotting of acids
brims
into the starry
divisions:
creation's
original juices,
irreducible, changeless,
alive:
so the freshness lives on
in a lemon,
in the sweet-smelling house of the rind,
the proportions, arcane and acerb.
Cutting the lemon
the knife
leaves a little cathedral:
alcoves unguessed by the eye
that open acidulous glass
to the light; topazes
riding the droplets,
altars,
aromatic facades.
So, while the hand
holds the cut of the lemon,
half a world
on a trencher,
the gold of the universe
wells
to your touch:
a cup yellow
with miracles,
a breast and a nipple
perfuming the earth;
a flashing made fruitage,
the diminutive fire of a planet.
Pablo Neruda
ma mõtlen, et võiksin parem magada, kuna homme on töö ja raamatukogu ja tuhat muud asja. kuid ma ei saa silmi oma kardinailt ja jõulutuledelt, mis põlevad aastaläbi, kuna värvilised tulukesed rahustavad mind ja mõtlen kõigile neile inimestele, keda ma kõiki ükshaaval eile kallistasin ja keda ma ausalt öeldes iga päev võiksin kallistada, aga millegipärast inimestele vist ei meeldi kallistada lihtsalt kallistamise pärast, aga sellest pole midagi, sest siis ongi kallistused ehk paremad, kui neid on harva.
- - -
I don’t think our encounter would have ended up in the gospels or anything
Because all I really need is a hug
That is ok for me to imagine right
That’s not going to be conflicting with any sort of theology is it
Ok good, then hug me
But not one of these side ways one arm around the neck type hugs
Or the ghetto right hand clasp fists elbows to chest pit pat on the back back
Or you put your right arm over my right arm and I put my left arm over your left arm and we make this weird sort of diagonal thing
Nah none of those
BEAR HUG ME MAN
Take your old school carpenter arms and throw them over my upper body leaving my arms dangling underneath yours somewhere and I can barely move them because your squeezing so hard
But don’t pick me up and make my back pop because I hate it when people do that
- - -
Bradley Hathaway – The Hug Poem
ma vaatan neid tühje pudeleid mu kapiserval ja mõtlen noile suudele, kes neid puutusid ja noile sõnadele, mis selle õhtu jooksul mu kõrvu puutusid ja mõtlen, et kõik see kokku oli väga ilus ja soe. ja ma ei tohiks olla nukker,
- - -
The walls, also, seem to be warming themselves.
The tulips should be behind bars like dangerous animals;
They are opening like the mouth of some great African cat,
And I am aware of my heart: it opens and closes
Its bowl of red blooms out of sheer love of me.
The water I taste is warm and salt, like the sea,
And comes from a country far away as health.
Tulips
Sylvia Plath
ma pole seda. ma olen liigutatud. väikestest asjadest rohkem kui suurtest. sellest vikerkaarest, mis kasvas läbi vihma, kui olin oma koormaga reedel just prismast tulnud, et toitusid ette valmistada. nendest gladioolidest, mida sa arvasid pojengid olevat. nendest kleepsudest, mis ahju peal osa oma ehteist kaotasid. nendest pokaalidest, mis klirisedes kildudeks lendasid, kolm korda mu õnne kindlustades. nendest dollaritest, mis mu sahtlipealset ehivad. sellest köögilaua sahtlist, mille ma alles nüüd avastasin, peale umbes-täpselt tervet aastat siin elamist. nendest villastest sokkidest, mida kellegi soojad käed on kunagi nõelunud ja keda ma kunagi selle eest tänada ei saa. nendest teatripiletitest, mida ma ühel novembri neljapäeval kellegagi jagada saan ning sellest uuest punasest huulepulgast ja kutsuga prossist, mida ma seal kanda võin. ja rosinatest šokolaadis, üllatusmunade korvist ja werneri trühvlitest. ja kõigest muust heast, mida kõike ma üles lugeda ei jõua. sel aastal on terve see nädal olnud üks suur headus. ja ehk tulevad järgmine aasta ja nädalgi samas vaimus ja vaimustuses. ja loodetavasti pole see kõik üks suur unenägu. ja päkapikud on olemas.
