natuke liiga poeetiline mõtisklus pandakaruga

muretsen vahetevahel natuke liiga palju, tegin liha punase veini marinaadi homseks valmis ja endal käed värisesid küüslauku hakkides, sest et pidin madli üksi jätma ja vastutan asjade eest, kuigi m. on ka veel siin, ma ei kujuta ette, mis järgmine nädal saab, aga ma loodan sellele, et see on ainult alguse asi ja ma lihtsalt proovin koguaeg nii tubli olla, et milleski vähegi asjalik olla ja kui madli lõpuks üksi jätsin, oli selline tunne nagu jätaks oma lapse esimest korda üksi koju ja ei tea, kas karta rohkem kodu või lapse pärast. natuke segane, kui nii võib öelda. käisin ujumas ja vurasin rattaga ringi ja passisin tühja ja vurasin jälle ringi (et utlibby 1 raamat ära viia, mis 5 euri viivist oli kogunud ja avastada oma laadungiga lutsu rmtk ees, et kell on 20 läbi ja pood kinni, mitteükssai) ja sõitsin kibekiirelt koju, et natuke süüa ja natuke tühja passida ja natuke akira kurosawa unenägusid ja natuke totorot vaadata ja jälgida, kuidas valgus vaikselt toast ära kaob ja kuidas tassis istuvad sirelioksad kõigest tumedaks varjuks moonduvad ja vahtida kaisukaruga tõtt ja mõelda sellele, et vist päris esimest korda ma elan hetkel täiesti üksi (sest isegi Lepikus oli veel üks semi-kodutu, kellega mõnikord arvestama pidi) ja see on kohati ikka täiega igav, kui sa ei saa kellelegi rääkida, et sa just toast vaablase kinni püüdsid või midagi muud taolist. sest varem ma ikka jagasin korterit või tuba või koridori või midagi taolist. maja küll jah ja imeilusat aeda, aga ainukene, kes minuga rääkida viitsiks, on üks vanamemm, kes on hästi tore ja istub mõnikord kasevarjus, kuid kellel on väga nõrk kuulmine ja ma pole just karjuja tüüpi. see omapäiolek on küll kõigest paar nädalat kestnud, ent ma olen alati ihalenud seda täielikku iseolemist, mis kõigil teistel lastel koguaeg oli, kui nad tohtisid peale kella 11t õues konnata või peale kella 12st arvutis passida või nädalavahetusel sõpradega kuhugi sõita või üksi oma toas lesida, ilma et keegi kuskil uksedega prõmmiks või seletaks või karjuks või käppadega trepil klõbistaks. ja mis siis nüüd? esimest korda tunnen end natuke suurena ja kuidagi huvitav on see tundmus, et ise olen ja ise vastutan ja ise tulen enesega toime. mitte, et see ilmselt nüüd nii jääbki, et ma konutan üksi karlovas ja kõik teised kusagil mujal, aga läbikogemisena on see päris huvitav koht, kus olla. ma juurdlen ja mõtlen kuidagi pikemalt oma asju läbi, kui ujulast maxima vudin ja lillkapsast ostan ja pärast rattaga kihutan, nii et kruus lendab, et rutem koju jõuda, et jälle karuga tõtt vaadata. mul on tegelikult päris palju asju, mille üle uhke ja mille eest tänulik olla. ja see äikeseilm on Suurele Palavusele vahelduseks päris värksendav ning ilmselt paneb uued tuuled puhuma ja loodetavasti need tuuled seilavad mu laevukese sinetava silmapiirini. et see postitus nüüd liiga luuuleliseks ei kipuks, tuleks siia lisada pilt toidust: