antipood

ühel õhtul ronis üks hull vene keelt kõnelev mees vene kiriku torni ja lõi seal veerandtunnijagu kella nagu quasimodo kunagi ja karjus vene keeles sellele tegevusele rütmi kaasa (numbritest sain aru, aga miskit karjus ta veel) ja need hullumeelsed helid, mis sealt ülevalt kostsid, kõlasid kui vägagi salvestamisväärt sagedused. ja see oli üks neist õhtutest, mil avastad, et su aku on just tühjaks saanud. / ja ühel hommikul, enne päikese tõusmist, avastasin ma uuesti, et ipod ei kavatsegi leierkasti ametit truult teenida ning kuulsin tänu sellele, kuidas kõik tartu lennuvõimetega elukad järsku häält hakkasid tegema. nagu varahommikutele kombeks, laius üle linna mingi pühalik vaikus, aga need väikesed kisakõrid hakkasid järsku igast põõsast ja igalt järgnevalt puuoksalt oma mesilaule lõõritama ja oli see kokku vast üks paras laulukoor. / need kaks (muidu kuulmata jäänud kontserti päriselust, kummitavad mu peas, kui kõnnin tagasi oma sõbra luuleauhinna debüütvõidult, millelt ta tuli koju ei rohkema ega vähema kui 333 eurose tšekiga.. öelge veel, et luuletamine ei tasu end ära). kummitavad siis, kui jooksen veidi enne päikesetõusu kodust läbi, haaran zenit5-e ja lippan jõe äärde pilte tegema. ja kummitavad ilmselt ka siis, kui homme loomakesi lähen hoidma. ja neis ebaharilikult harilikes hetkedes puudub igasugune dissonants ning ka peavalu või põrandale kukkunud tortellonid ei anna erilist põhjust morjendamiseks. kui vaid vihma vähem sajaks.