kassipoegadest

olin öösel vähevõitu maganud ja mingil hetkel kirjandusmuuseumi saalis istudes patti smithi autobiograafia analüüsi kuulates, mulle tundus, et minust vasakul tooliderea lõpus seisab tumehall kassipoeg, kes teeb njäu njäu njäu, aga mitte selliselt läbilõikavalt ja siis ma sain aru, et ma kujutasin seda just ette ja siis kui ma sellest aru sain, et seda kassi seal ei olnudki, siis ma kujutasin ette, et see kass nägi mind ja tuli minu juurde ja hüppas mulle sülle ja ma krääbustasin teda ja siis ta puges mu sisse nagu otse sülest kõhu sisse ja see oli nii elav kujutlus ja üldse mitte mingis skisofreenilises mõttes, sest kogu selle aja vältel ma olin teadlik, et mingit tegelikku kassipoega seal ruumis ei viibi, aga see tunne, kui sa midagi välja mõtled ja see muutub niivõrd reaalseks, et ta ise suhestub sinuga hoopis teises mõõtmes. see on veider, et tegu oli just kassipojaga, sest olen kassipoegi juba vähemalt kolm korda viimase kuu aja jooksul unes näinud (ja paar päeva tagasi helistas ema, et ta nägi ka kassipoegi unes). ilmselt on tegu minu puhul interneti üledoosi ja suure kassipojavaimustusega, aga unenägudes on need kassid mitte ainult kassid, vaid kogu see hea tunne, mis kassipoja nägemisega kaasneb (vähemalt minu puhul see on üüratu).

esimene unenägu oli kohe pärast silvia sünnipäeva (kus talle kingiti postriraamatuke, mis koosnes eri sorti kassipoegade piltidest, osad vist isegi A2 suuruses). see unenägu oli isegi kuidagi tume ja ohtlik. tegu oli vana ja mahajäetud majaga, mis oli varisemisohtlik ja ma proovisin kasside pesakonda kuidagi sealt majast kokku korjata, aga nad olid nii lustlikud ja mänguhuvilised, et ronisid mu otsas ja potsatasid mõnikord põrandale - siis olid nad aga tusased, eksinud ja kurvad. ärgates painas mind selle unenäo kahepoolne loomus. ühest küljest need õrnad ja haprad olevused, teisest küljest see tume maja, mis proovis neid justkui enesesse neelata.

teises unenäos tuli mulle appi keegi mustas kuues inimene/olevus, kes pani kassipoegadele väikesed kaelarihmad kaela ja neil kõikidel olid väikesed jalutusrihmad ja neid oli vähemalt 5-7 ja nad kõik sibasid ringi ja tuterdasid teineteise otsas ja nägis üsna naljakad välja. mäletan selgelt, et üks oli punasetriibuline ja teised olid muud värvi. igatahes saime nad sealt majast välja toimetatud ja kuhugi paremasse ja turvalisemasse kohta. unenäo järelmõju oli palju positiivsem. see unenägu oli ka teatava vahega eelmisest (nõnda, et ma ei olnud kassipoegade peale vahepeal eriliselt mõelnudki).

kolmas unenägu oli eriliselt positiivne. ma elasin väga valgusrikkas heledas ruumis ja olin voodi peal valgete linade vahel ja kõik need kassipojad siblisid sealsamas mu ümber ringi. nad olid rõõmsad, rahulolevad, iseteadvad ja lustlikku mänguindu täis. kui ma ärkasin (olin kella unustanud helisema panna ja pmst tööle hiljaks jäänud) oli see tunne, mis unenäost minu sisse jäi, niivõrd hele, et kui ma oleks need 25 minutit vähem maganud, siis see poleks eales seda väärt olnud. see oli niivõrd soe tunne, nagu kõigi nende kassipoegade taga oleks helendanud mingi teistsugune soojus või headus või olevus.