"the wind blows hard tonight"

huvitav, ma poleks kunagi arvanud, et bukowski austamine mind alavääristaks, kuna kõik põnevad punapäised 16-aastased teda tsiteerivad. see on nagu radioheadi muusikaga, ega thomi looming sellepärast halvem pole, et miljonid inimesed teda kuulavad. pigem on asi nii, et ta suudab oma lastele hea kolledžihariduse anda jne. kuigi jah, mõistan seda "eraldi löömise" vajadust. ja kui sandy oma kaldaid uhub, siis loen seda luuletust

Trashcan Lives

the wind blows hard tonight

Charles Bukowski

ja tõesti, ega ta midagi eriti ei tähendagi. ta oli lihtsalt inimene nagu me kõik. riputas pestud riideid kuivama ja jõi odavat veini ja istus ja nuttis ja kirjutas vahel natuke ja jõi edasi. pean tunnistama, et tema proosat olen ainult sirvinud, sest kätte on jäänud vaid eestikeelsed teosed ja tema puhul neid ma ei usalda. lugema olen jäänud vaid luulekogusid. sest need on kerged. neid liigub rohkem. need saab käekotti pista kui kevadel jõe äärde arbuusi lähed sööma. kõige rohkem on mulle ilmselt meeldinud the genius of the crowd, sest see oli väga aktuaalne just keskkooli perioodil, mil ma seda esimest korda ka lugesin.

 - - -
beware those who seek constant crowds for
they are nothing alone
beware the average man the average woman
beware their love, their love is average
seeks average

but there is genius in their hatred
there is enough genius in their hatred to kill you
to kill anybody
not wanting solitude
not understanding solitude
they will attempt to destroy anything
that differs from their own
not being able to create art
they will not understand art
they will consider their failure as creators
only as a failure of the world
not being able to love fully
they will believe your love incomplete
and then they will hate you
and their hatred will be perfect

like a shining diamond
like a knife
like a mountain
like a tiger
like hemlock

their finest art

c. b.

bukowski lihtsus tulebki sellest, et ta on kogu ilutsemise kõrvale jätnud ja kirjutanud seda, mida mõtles (nii ta vähemalt ütles isegi). sellepärast on teda kerge mõista. ka neil hilisteismelistel tüdrukutel. ja minul. tervel meie ühiskonnal, kes toitub säutsudest ja akendest ja seintest ja postitustest. ei ole suurt keerutamist. otsene informatsioon. kogu lugu. kõlab kihvtilt, ilmselt oli lahe mees. jee. ja siis loed mõnda sellist luuletust ja mõtled, et tegelikult keegi meist ei oleks kunagi võimeline teda mõistma:

some people never go crazy.
me, sometimes I'll lie down behind the couch
for 3 or 4 days.
they'll find me there.
it's Cherub, they'll say, and
they pour wine down my throat
rub my chest
sprinkle me with oils.

/ asju kukub jälle diivanite ta-ha

ma ei tea. tahtsin kohe temast kirjutada, sest Bukowski: born into this oli väga liigutav, aga kartsin et just sellepärast ehk pingutan kiidusõnadega liialt üle, sest selline komme mul on, kui midagi hinge läheb. eriti meelepärane oli see koht, kus hankilt küsiti, et mis on armastus ja ta vastas, et see on nagu see udu, mis tekib vahel harva enne päikesetõusu ja mis päikesekiirtega hävineb, sest on liiga habras. ma mäletan üht hommikut a la kaks aastat tagasi, ma pakun et oli umbes veebruar või märts ja ma olin kella viieni üleval ja õues oli piimjas udu ja isegi aleksandri kiriku torn ei paistnud sellest läbi ja ma mõtlesin, et kuigi ma olen masenduses ja üleväsinud ja haige, siis see udu on ikkagi kõige ilusam asi, mida mu silmad kunagi näinud on. see oli nagu need hommikused vestlused, kui kõik teised juba magavad, aga sina ja su sõber olete ikka veel mingil imelikul põhjusel üleval ja räägite suvalistest asjadest ja lapsepõlvest ja vaatate mingeid suvalisi asju ja ikkagi on nii hea kerge olla, sest üheski teises olukorras ei ole nii kerge. sest igalpool peab teesklema ja olema tark ja tugev ja andekas ja sõnaosav ja kõike muud. aga selle udu sees ei ole tarvis kedagi teist, selle niiske ja piimja valguse sees ei ole vaja mitte midagi muud kui lihtsalt olla. ja sa tead, et varsti tuleb päike ja põletab selle oma kiirtega laiali, aga see ei olegi tähtis.

Nirvana

not much chance

Charles Bukowski

ja mõned asjad elus ongi nii lihtsad ja kerged ja hiljem nõnda rasked.
kõik on hästi suhteline, näiteks see et praegu mul on palavik ja ma olen teki sees, aga võibolla kahe aasta pärast on mu ümber džungel ja mõtlen ainult tuvidele, kes mu akna all keksivad.

I Met A Genius

I met a genius on the train
today
about 6 years old,
he sat beside me
and as the train
ran down along the coast
we came to the ocean
and then he looked at me
and said,
it's not pretty.

Charles Bukowski

ja ma mõtlen, et kui see poiss suureks kasvas, siis kas regina tegi temast laulu Genius next door, sest selle sõnu ma tõesti armastasin umbes nii 16-aastasena ja ilmselt natuke praegu ka.

the genius next door was busing tables
wiping clean the ketchup bottle labels
getting high and mumbling german fables
didn't care as long as he was able
to strip his clothes off by the dumpsters
at night while everyone was sleeping
and to wade midway into that porridge
just him and the secret he was keeping

kui tõsi olla, siis meenutab natuke mind praegu.  geenius või mitte, aga käin öösiti ujumas kohtades, millest teil aimugi pole.