olen kinomutrike ja näitan filmi Ghosts of Rwanda, inimesed saalis on eelmisest filmist (Trouble in amish paradise) veel lõbusad ja teevad nalja hutude, tutside ja tvaade üle. mõistatuslik, kuidas genotsiidist rääkiva filmi ajal saab oma nalju rääkida. mitte, et kõike tuleks nii tõsiselt võtta, aga? võibolla olen ma ise väsinud teatud mõtteviisidest ja "õigetest valikutest", aga ma ei tea, kas teatud empaatiavõime on pärilik või on kriitilistes olukordades meie närvikavad niivõrd mõjutatavad üldsusest, massist ja psühhoosist, et kõik millesse varem usuti, pööratakse uue nimel ümber.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar