mõnikord ma mõtlen, et see elu on nii ilus ja kerge ja ainult kõnni nõtkelt sellest lumesajust läbi nagu ühepäevaliblikas üle kevadiselt sametise sarapuulehe ja siis ma lähen õue ja lund tuiskab näkku ja uus sild on sellise valli all, et tahaks pigem üle jõe ujuda, kui sealt sumbata. ja karjun kõige elava peale ja eelkõige iseenda peale. ja pank ei tööta. ja masinad seisavad. ja külm on ja ma porisen. kuid see kõik ei loe. loeb see mõte, et suva, lähen ikka nagu liblikas. missest, et karjuda tahaks. kogu aeg. kuramuse lumi. sa sajad mulle silma. aga ei karju. kui siis ainult vahel harva keset ööd või keset silda. vaikselt. ja natuke valjemalt. nagu loom. ja siis naeran. nagu rebane. olete te kunagi kuulnud rebaseid naermas? see on kõige veidram heli terves maailmas.
i have a hundred hearts for you
i have a hundred hearts for you
i have a hundred hearts for you
you keep throwing them back
i keep giving them up
ja mõnikord tuuakse sind autoga koju, sest su sõbrannal on uus sõber, kellel on oma auto. ja siis sa mõtled, et kui sust noorem sõbranna on suureks saanud, kas siis sina ka. aga ei iial. ei anna alla. ei, anna. ei anna.
you keep throwing them back
i keep giving them up
ja siis mõtled inimestele siin ja sealpool lumepiire. ja inimestele siin ja sealpool unepiire. ja siin ja sealpool koridore. ja nii võib terveid öid ja hommikuid mõelda ja pärastlõunail magada. ja õhtuti käia soolaleibadel ja muusikaviktoriinidel ja teartis ja mitte enam mõelda. mitte millestki peale vanade soundträkkide, uusbergide ja kaerahelbeküpsiste.
i have a hundred hearts for you
kui sa ainult oskaks minu keelt ja mina oskaks rääkida sinu keelt, siis oleks maailm palju kergem. aga see on hea, et me kumbki ei oska, sest nii on õigem ja ei tea kunagi. siinpool une piiri on teistsugused lumed. siinpool elu piiri on teistsugused uned. teises keeles. ja neid värve ei oskaks keegi tõlkida. isegi lumi lõhnab teisiti. ja mul on juba oma sall ja omad rohekindad.
i have a hundred hearts for you
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar