make a wish

väiksena ma nii armastasin ema, koguaeg rippusin tal kaelas ja magasin voodis ta kõrval ja käisin raamatukogus iga päev kaasas temaga ja ta ostis mulle kasti poest kõige paremat jogurtit (seda puuviljadega)  ja neid väikseid pruune küpsiseid, mida kaalu järgi sai tõsta ja mõnikord ma võtsin augustaja ja tegin sellega auke vanadesse ajakirjadesse, kui ta ei vaadanud. siis ei olnud veel internetti ja rmtk nurgas oli see suur kapp väikeste sahtlikestega, kus iga raamatu kohta oli oma kaart selle infoga ja nendel kõigil oli emme käekiri (mis on maailma ilusaim) ja siis ma vaatasin ja imetlesin neid ja need kõik natuke lõhnasid tema järgi ja vana raamatukogu ruumid lõhnasid ka natuke kõik tema järgi ja see oli maailma kõige toredam lõhn (üldse ma otsustan inimeste üle selle järgi, kuidas nad lõhnavad - mitte parfüümid ja kogu see jama, vaid inimese pärislõhn loeb kõige rohkem). ja siis mingis vanuses ema enam ei lugenud mulle õhtuti voodis raamatuid ette ja ma pidin kooli minema ja vihkasin kõiki ja kõike ja ilmselt mingil määral ka ema, sest tema sundis mind kooli minema (nagu on kõigi emade üldiseks kohustuseks). vahel veel käisin pärast kooli raamatukogus, aga siis kolisime ära ja need käigud jäid järjest vähemaks ja siis raamatukogu ka kolis teise kohta ümber ja mina sain vahepeal suureks ja ei mahtunud emaga meie suurde tühja majja enam ära, sest meie isiksused olid liiga suured ja tahted erinevad. ja siis ma olin nii rõõmus, et saan sealt ära ja põgenesin riigi kõige kaugemasse võimalikku ossa ja paar aastat järjest tegin kõike, mida varem teha ei tohtinud ja mille pärast ma hirmus närvis olin olnud enne. käisin rokkstaaridega ja jõin end purju ja ei käind koolis, siis kui oleks pidanud ja pidasin end hirmus tähtsaks, aga olin seest omadega suht puru ja sain ise ka aru, et kogu see asi on üks suur segapundar ja üsnagi mõttetu. ja siis võtsin pausi ja käisin tööl ja natuke koolis ka ja helistasin emale väga harva, sest ma ei tahtnud millestki rääkida, sest tundsin, et olen ebaõnnestunud, aga samas tohutult igatsesin teda ja tema mind ka. ja mingi hetk sain aru, et ta ei olegi kõige hullem inimene maailmas ja et tegelikult on ta väga minu moodi (mida on ilmselt igal inimesel suhteliselt keeruline tunnistada - et ta oma vanematele sarnaneb). viimase aasta jooksul olen lähemalt ja kaugemalt näinud päris paljude endavanuste inimeste emasid ja millegipärast tundub mulle, et nad kõik on neli korda närvilisemad ja heietavad veel tühisemate asjade pärast, kui minu ema kunagi oleks heietanud (mitte, et ma kellelegi midagi ette heidan, inimesed on lihtsalt erinevad). väiksena väga põdesin oma nime, kuna see oli selline keeruline ja kõik alati küsisid, et kuidas seda kirjutada nagu ahoi kas a n n a - k r i s t i i n a on tõesti niii keeruline kombinatsioon, mõlemad lihtsad eesti/euroopa nimed ka, ei ole ühtegi y ö ü õ c - d või midagi taolist ja mõtlesin, et miks ema meile mingid imelikud nimed pani kas ei oleks lihtsam olnud mari ja iti panna või midagi. aga nüüd kui olen käinud päris palju ringi ja näinud igasugu nimedega inimesi, olen lõpuks aru saanud, et mul on tegelikult päris tore nimi ja et ma tegelikult armastan oma ema (nagu see stencil mingil suvalisel elektrikapil "ema ma armastan sind, aga ei ütle sulle seda kunagi"). mul nii suva, mis te arvate, olen jah sissy, aga mu ema kolib ära nahh, kirjutan mida tahan.