the trees all alone in an empty house

istun siin ja mõtlen sellest, et päike on tegelikult valget värvi ja meie atmosfääris leiduv pahn ja õhukihid tekitavad talle igasugu varjundeid ja inimesed mõtlevad päikesele endale miljon värvi külge nagu teleskoopide fotod tähekujudest on enamik mustvalged ja teadlased eri värviskaalasid neile laotades tekitavad mingeid värvilisi sigrimigrisi sellest, millised vastavad tähtkujud võiksid olla ja samas me kohtume iga päev uute inimestega ja näeme hirmus värvilist pilti, aga mõnikord on tegu mustvalgete kujutistega ja mustade aukude ja valgete kääbustega ja ma tean, et see jutt siin on vähe segane nüüd, aga see on nii veider mõelda, kui palju me inimestele seda päikesesära ja värve ikka juurde mõtleme, sest lõppude lõpuks me oleme kõik väikesed tegelased, kes ponnitavad oma asjadega, et kuidagi talved üle elada ja suvel kuskil kaskede all lesida ja päikest võtta. // ja siis mõnikord, kui sa näed nii hirmsat und, et sa ei suuda enam magama jääda, siis on hea ronida ema voodisse ja lugeda koos raamatuid, kuni uni tuleb ja hommikul avastad, et ei olnud ema kõrvalt ära läinudki. umbes nagu siis, kui kolme aastasena iga öö ema kõrval üüratu suures voodis lesisid ja ta juukseid sasisid, aga nüüd on ema juba lokirullid pähe toppinud ja enam ei valuta ta pea, vaid miski hammas ja justkui vandeseltslaslikult tuikab su enda hammas ka, aga ilmselt lihtsalt murest ema üle. vanas majas olid voodi all kastis mänguasjad ja mingi plastmassist krokodill. võibolla olen ma selle krokodilli välja mõelnud, sest see on tore asi mida teha, kui sa oled kolmeaastane, aga praegu olen ma üksi kodus ja peaks ammu magama või pessu minema, aga mingid imelikud mõtted keerlevad peas nagu tähesüsteemid, mille keskmes helgivad helevalged tulukesed.