tšillipiprakaun ja käed värisevad

joon kakaod ja tsillin une ja ärkveloleku piiril. magamatuse rammestuses on midagi salapärast ja sõnuseletamatut, mis lubab isegi tööajal lihtsalt aknast välja jõllitada ja tühjusesse lülituda. seda muidugi laupäeviti, kui kõik veel eelmise õhtu pohmelle ravivad. oleks ma nädala alguses valitud baarivahetuste puhul juba teadnud, et ma terve nädala lõpupoole päevasel ajal ka tööl olen, siis oleksin ma ehk kohe mallanud võetud vastutuses kahelda, aga praegu on alla kahe tunni vaja veel mööda jõllitada, ja siis koju sõita. päeval tööl, öösel tööl, päeval tööl, öösel tööl ja täna jälle. karin oli kella viiepaiku minust väsinumgi ja ma ise ka ei kujuta eriti ette, mis masin mu üle võimust võtnud oli, et ma iga "ÜKS ALEKSANDER, PALUN" peale siruli ei visanud. kui ma lõpuks rattaga koju olin vurand ja linnud mulle akna tagant otse kõrva karjusid, tundsin seda mäest alla sõitmise vuhinat ja samal ajal kummitas peas "ÜKS RUMMKOOLA" ja "TOPELTVISKI" ja "GIN TOONIKUGA, PALUN, EI TEGELT MA EI TAHA SEDA, MISSIIS, ET SA JUBA VÄLJA VALASID; PALUN, SIIDER VIINAGA, AGA, AAA SORRI, SIIN EI SAAGI KAARDIGA MAKSTA VÄ, TSAU". #see on nii kummaline, kuidas arvamused inimestest muutuvad niivõrd kardinaalselt, kui neid paremini tundma õpid. see, kes kolm kuud on ülisõbralik, hakkab ühel hommikul su peale põhjuseta karjuma ja teine, kes alul tundub kõige ülbem inimene, keda kunagi näinud oled, osutub armsamaks kui koerapoeg. #mida rohkem ma öösiti tööl olen ja näen neid imekauneid ülesmukitud inimesi, kellest mõne tunni jooksul moonduvad välja monstrumid, seda vähem tekib igasugust isu tarbida mingisugustki alkoholi. mõned vaatepildid on ikka grotesksusest kaugemalgi. kui inimesed juba jalgu murravad ja sedasi. #lisaks veel see, et iga päev õues sellesse helerohelusse sukeldudes tahaks kõikidele vastutulijatele näkku karjuda "MA ELASIN TALVE ÜLE, RAISK!" ja see tunne on nii kirjeldamatult imeline.