a blindness that touches perfection but hurts just like anything else

täna olen terve päeva võimatult kärsitu olnud. vähemalt kaks korda kätte lõiganud, vähemalt 10 korda käe/sõrmed ära kõrvetanud, vähemalt korra kõik sõrmed ilge laksuga ära löönud ja terve päevaprae põrandale kukutanud ja pool kakaopakki enda pluusile (millega oli algne plaan õhtul teatrisse minna) ümber valanud ja üldse ma ei saanud pool päeva pihta, mis toimub ja mille ma ära olin unustanud, aga! ühel hetkel, kui korraks maha olin istunud, tuli mulle meelde, et täna juba päris mitu head aastat tagasi, istus üks mees oma diivanil ja kuulas iggi popi ja otsustas, et kavatseb lusika nurka visata. ja nüüd juba neli aastat tagasi ma olin Suures Depressioonis ja jõin džinni valge veiniga ja nägin ühel kindlal aknal kõõludes mingeid väravaid ja haldjaid, kellest mul hetkel küll ühtegi visuaalset mälestuspilti pole. ja siis veel üks kindel hääl, mille ma juba peaaegu ära unustanud olin. mu käed on lõikehaavu (ha, emo!)täis ja lõhnavad basiiliku järgi ja ma saan täna varem ära, sest teater algab kell 7 ja õhtul vaatan The Cat Returnsi ja mõned Smack the Pony osad uuesti ära ja muus osas päev nagu iga teinegi. või kuidas?