käbilapsed ja rätilapsed ja suured puud on hõbemännid

mannu andis täna teada, et seda metsa pole enam.

"see oli viimane mets maailmas, mida maha võiks võtta. täpselt nagu sel suvel rõuge kandis juhtus. käisime mustikal ja leidsime imeilusate samblikute ja samblaliikidega kaetud metsatuka, milles olid erakordselt suured mustikad ja sellise tihedusega, et istu ühte kohta maha ja korja terve ämber täis. nagu võlumets mingist muinasjutust. ja kaks päeva hiljem, kui tagasi mindi, tuli välja, et metsa enam pole. ainult pilpad. aga et eliise "kodumets/metsatukk" maha võeti, see mõjub küll üsna psühholoogiliselt laastavalt, sest see oli natuke minu oma ka. siin pildil näeb välja küll nagu terasmets või hõbedast tehtud, mida palja saega maha ei võta. isegi kui vaigu tänava lõpust seda metsaharvendust tehti (vasak pool metsast tehti lagedaks - oli sees nii õõnes tunne, kõik need onnid ja oksad ja barbarissimarjad ja need esimesed seiklused seal põõsaste vahel koos printsuga, kõik justkui lõigati ära, nagu tükk oleks küljest ära lõigatud). ma ei tea üldiselt, millesse ma usun ja see ei ole selline religioosne värk, et nüüd hirmus kahju metsahaldjas kuskil pahandab, aga selline tunne on küll nagu mingit loodusseadust oleks murtud - selline õõvastav tunne - ma arvan, et meie pere pole ainus, kes sealt marju ja seeni külluses on saanud ja seepärast ka taolist kohta austama peaks nagu puht füüsiliselt. sellise asja kaotamine on nii kurb. väga pikk seletus tuli nüüd, aga lihtsalt jahmatas. alati jahmatavad sellised asjad. olen vist liiga metsalaps ja kuusekäbide ja murakate ja pihlapuudega alati paremini seltsinud kui teiste lastega." lõik kirjast mannule. terve see teema on nii kuramuse tundlik millegipärast. nagu puuga oleks pähe saanud (sense the pun?)

võibolla tõesti minus on mingi animatistlik juurikas peidus ja enesele teadmatult usun, et selle metsa taga on veel üks mets ja selle kaselehe sees veel üks kaseleht ja kärbseseene sees uus universum. teisalt, olen nii palju sellest kõigest lugenud ja miljon korda kõiki asju ümber kategoriseerinud, et midagi üldse enam ise uskuda on justkui viis lakata selgelt mõtlemast. (ei tea kas see on nüüd loogiline seletus? ma usun heal juhul sellisesse nähtusesse nagu energia ja kuigi ta on "nähtus", ei ole teda ennast ka alati näha.) samas tõden, et pigem on see ruumilise tajuga seotud. kuna mets kui selline on niivõrd massiivne, ja looduses on justkui iseenesest kehtestunud kord "kuidas asjad peavad olema" ja kui keegi kõigest rahalistel kaalutlustel rikub seda korda, siis see füüsiline suur mass, mis järsku kaob, tekitab tunde Suurest Kaosest, universumi kaosest, kuna üksikisiku tasandil, too väike universum saab laastatud. ilmselt veedan ma liiga palju aega metsas, ilmselt korjan liiga palju lilli ja teetaimi ilmselt kogun sügiseti ebanormaalselt palju pohli ja kevadeti helerohelisi metsmaasikalehti (imelise tee saab tibakese suhkruga). ja ikka tunnen, et võiks oma tervise seisukohast rohkem korjata. ilmselt ma olen mingi viimane jobu, kellele meeldib puude vahel kakerdada ja ilmamõtteid mõelda. peaksin oma peas ka lõpuks linna ära kolima ja ilusasti urbaniseeruma ja ära unustama mingid pajutihnikud ja varsakabjad. kaua sa jändad! aga vot ei oska.

ps. ma ei tahaks ka seda, et metsategija lapsed näljas oleks ja koolis vanu botaseid peaksid kandma ja et kõik neid narriks. ma saan aru, et ajad on kehvad, aga meele teeb tsipa mõruks ikka.
pps. muidu olen viimastel päevadel suhteliselt rõõmus tüdruk. need kaks nädalat on muidugi mu terve aasta lemmiknädalad ka. kõik on kollane! punane! oranž! mul on nina kogu aeg taevas ja ei pane foore ega midagi tähele (ainult siis ootan, kui mõni väike laps sebra ees seisab) ja korjan füüsaleid ja ostsin karupoeg puhhiga äratuskella ja loen august kitzbergi elulugu ja sõin täna kollaseid tomateid ♥