all things go, all things grow. bye, folks

see siin on minu viimane postitus selles blogis.

ma armastan selle blogi värve, pilte, kommentaare ja lugejaid, aga kõigel on kusagil algus ja lõpp. ma alustasin seda blogi Londonis, oli suvi ja ma olin armunud ning tsiteerisin iga kahe lause tagant the smithsi või the postal service'it. blogi nimetus tuli luuletusest, mille Eva mulle kunagi kirjutas ja mida ma ka siin vaimustunult deklameerisin.
mingi hetk ma avastasin, et mu ema loeb mu blogi ja suurest hirmust kustutasin kõik vanemad postitused ära. mõned kuud hiljem taipasin, et see on täiesti loomulik.
ja ma ei peaks kartma.

ma olin väga pikka aega allergiline tumblri suhtes, kuna see tundus niivõrd hipsterlik väljund m i n u mõtetele ning tunnetele. blogspot muutus justkui alternatiiviks ning võimaluseks jääda iseendaks. nüüd aga olen ma temast väsinud.

tunnen, et mul pole siin enam midagi öelda.
pealegi tegi külastajate arvu jälgimine mind närviliseks.
numbrid ja jadad, mille taga peituvad reaalsed inimesed.

end reklaamides, kartsin samas iseennast ja teisi. kartsin, et mind nähakse läbi.
kasvatasin enese ümber kesta, kellena paista, ent see kukkus haledalt läbi, kuna ma polnud oma ebalevuses enam niivõrd siiras.

terve salvestunud aja ma kirjutasin justkui ühele inimesele
ning lõpuks avastasin, et ta isegi ei loe mu blogi, et ta pole sellest teadlikki
(see oli vist metafoor)

juba mõnda aega häiris mind kasvav külastajate arv
kes kõik vaikisid
just vaikimine on see kõige hullem võimalus
kui on võimalik öelda
tumblri puhul on aga võimalus
et vaikusest saab vabadus
valikuvabadus

uus algus (kui iganes klišeelikult see ka ei kõlaks)
nimi inspireeritud juhan viidingust

http://elukogemata.tumblr.com/

Immanuel Kant, I can't either

tekib tunne justkui peaksin selle blogi salajaseks muutma
või ära kustutama
mul on teda tarvis, et uitmõtteid sõnastada
end ümberorganiseerida, aga viimasel ajal see tundub nii ebavajalik
sest kõik mis ma siia kirjutan on hetkelise ajendi impulss
järgmise sajandiku vältel muutub aga tähtsusetuks
täpselt samamoodi nagu kõik lubadused
kui nad välja öeldakse

terve internet on täis aknaid teismeliste tüdrukute üksiolekukirjeldustest
ma tõesti ei taha olla järjekordne aken
lennaku selle äärde kasvõi kõik varesed jaanalinnud lõokesed
akendeil on nii palju nutetud
enne mindki
miks see aken siis parem peaks olema või minu sõnad
ilmselt on sügis ja kased teiselpool akent vahetavad kesta
kõik toimub samas mustris nagu aasta eest, aga tempo on kiirem
võin sekunditäpsusega määratleda hingeõhu jõudmist aknaklaasini
aga mind ei huvita, mind lihtsalt enam ei huvita, kas peaks?

me palvelemme koulemaa

kõik need armsad belle and sebastiani, joanna newsomi ja sufjani saatel üles kasvanud tüdrukud ja poisid on järsku suureks kasvanud, kooli astunud ja peavad nüüd inimestele silma vaatama. paremal juhul on sätitud silmad raamaturidadele ja trepikäsipuudele. veel paremal juhul, inimesi enam ei kardetagi, vaid lihtsalt välditakse harjumusest. kui võõraste kirevad ja säravad kuued, silmad ja suud on läbi nähtud, ei teki sugugi tahtmist neile vähegi lähedal seista. nüüd kuulavad nad kõik võõrapäraste nimedega veidraid kollektiive, kannavad siledaid nahast kingi ja mõtlevad enne kolm korda järele, kui midagi siiralt öelda või teha kavatsevad. ja kui mõni neist kõige kiuste siiski sirutab käe sõbralikuks tereks, siis lükatakse too ilma pikema mõtlemiseta külmalt tagasi. ma tahaks õkva koju minna. ja sooviks, et ma tohiksin tunda lapsikult siirast rõõmu. et see ei oleks keelatud ja kõlvatu. et lepiku (loe: epliku) tänava kassid ei oleks niivõrd umbusklikud ja et ma ei astuks samadesse lompidesse nagu aasta eest. kui öösel läbi kollaselt plinkivate tartu tänavate koju lipsata, näha lillemüüjaid pinkidel konutamas, maitsta naaberaiast ploome või käia pimedas jõe ääres kiikumas, siis mõnikord väga harva tundub, et eksimise võimalus on minimaalne.

blue as your blood

"For this track we took a very well known folk song (which we’ve been advised not to name) and using free translation software, we translated the text into, for example, German, then into Italian, then into French, then into Swedish and then back into English. The results were spectacular. All of the imagery became completely warped, sentence structure was geniusly scrambled, errant nouns would inexplicably enter into strange situations… it became a machine free association on the original lyrics to the point that the ‘cover’ became a new original. Who wrote the song became completely unclear at this point… it became some mass collaboration of linguists, programmers and songsmiths."

Nick the Booksist rääkimast palast nimega "Free Translator"

mulle on juba pikemat aega see idee meeldinud, kuna üks kanadalane kirjutas mulle kunagi, et loeb mu luuletusi google translatori abil ja see tundus esialgu niivõrd koomiline. valisin ühe viimase teksti ja tegin mitu katsetust. üks mu lemmikuid:

algversioon:

open the shutters

symphonies have been put into machines
symphonies have been put into machines
symphonies have been put into machines

we march to the gun
like in any war before

we are blindfolded with the sun
and we march on

symphonies have been put into machines
symphonies have been put into machines
these symphonies have been put into machines
so they could breathe
so they could breathe

tõlgituna inglise > rootsi > jaapani > portugali > heebrea > poola > eesti keelde

Avatud Katik

Sümfooniaorkester on tõlgitud masin keel
Sümfooniaorkester on tõlgitud masin keel
Sümfooniaorkester on tõlgitud masin keel

Jalutasime relvi
Nii nagu enne sõda

Me kaetud päike
Lähme

Sümfooniaorkester on tõlgitud masin keel
Sümfooniaorkester on tõlgitud masin keel
Sümfooniad on tõlgitud nimi
Nad võivad hingata
Nad võivad hingata

algul mõtlesin, et võiks kõige kaunimatest fraasidest kombineerida uue eestikeelse variandi, kuna varieeruvused olid silmmärgatavad. nt pealkiri tõlkus sõnadeks Karma, Helendus, Opening Doors, Avatud rulood jne jne. eriti meeldis mulle läbi jaapani keele tõlkida, kuna siis semantiline osa pööras end tagurpidi, järg muutus veidi robotlikuks ja eklektiliseks. eriline lemmik oli (alg)inglise > prantsuse > islandi > rootsi > läti > inglise > eesti variandist vormunud Nagu kõik sõjad enne / oleme pimedad volditud päikesega. katsetused jätkuvad. poola keel muudab jällegi unenäoliseks:

jaapani > eesti > rootsi > poola > eesti

Avatud Katik

Symphony on tootja foto
Symphony on tootja foto
Symphony on tootja foto

Oleme osakond märts
Enne sõda, kui keegi

Oleme kinniseotud silmadega ja päike
Ja märtsis

Symphony on tootja foto
Symphony on tootja foto
Koht nende sümfooniate masin
Nad võivad hingata
Unenäod

orange colored liquid

realize that your eyes are made up of atoms that are microscopic and are mostly space
they are in fact filled with the substance of your life, your very essence fills these spaces
and even if through accident or by surgery those powerful structures are removed from your body, relax
let go
expand
there's more space there, than there is matter
more space to relax

- the books

kustutasin täna vanu sõnumeid.
"sa pead uue juuretise kasvama panema" see oli väga ammu.
mudisin täna pelmeenitainast ja kuulasin uut the booksi the way outi. maailm vormus mu käte all uueks.
eesti riik oli mu vastu täna helde ja ostsin juba ühe sünnipäevakingi ette ära. hakkan varsti lugema ka seda ja siis saan teile tsiteerida. järgmine raamat on ka juba valmis vaadatud, kui keegi seda mu nina alt just ära ei kraba.

oktoober on lähedal. ja inimesed kukuvad mu juurde nagu lehed puudelt, vaikselt ja küsivalt. see on hea märk.

I do dimly perceive that whilst everything around me is ever changing, ever dying there is underlying all that change a living power that is changeless, that holds all together, that creates, dissolves and recreates.

- Mahatma Gandhi, in 1931

Leave it all up in the air

kogusime eile ühest ja teisest supermarketist tarvilikku tavaari, et luua ebatervislikust tervislikku. ja avara lae all järjekorras seistes vasardas mu peas vaid 'kauge tähe valgus'

las saada supermarketitest pealegi siis kirik
kus kogudus on kogunemas taas
et teha oma päeva ainus vaba valik
sealt valikute hulgast mis riiulitel maas

las saada kassaaparaatitest me altar
ja usutunnistuseks pangakaart
ja järjekorras seistes hardalt
ka iga viimane kord esimeseks saab

reaalsusega on veidrad lood. unenäoreaalsus kipub viimasel ajal parem olema kui tavareaalsus. pidin minema üle suurte laiade põldude, ühe pisikese puumajakese juurde, kust kumas valgust. kui ma ei eksi, oli maja rohelist värvi. seal elas mu vanaisa, keda ma pole oma eluajal kordagi näinud. ta oli veidi vanem kui mustvalgetel piltidel ning tunduvalt helgem ja elutargem. ma ei mäleta, mida ta mulle jutustas, aga ma tunnen veel praegugi tema soojust ja sära ta silmis, kui ta mind hoidis. see oli juba mitu ööd tagasi. täna nägin kedagi teist.

"Iseenesest mõista taipan ma tegelikkusest sama vähe kui tema minust. Selles suhtes oleme me võrdsed. Tema mulle siiski seletust võlgu ei ole ja minugi arve on tasa.
Muidugi oleks hea, kui võiks öelda lihtsalt saksa filosoofi Hegeli kombel, kui keegi talle mainis, et tema teooriad polevat tegelikkusega kooskõlas: "Vaene põlatud tegelikkus, temaga on küll siis täbarad lood.""

- Einar Már Guðmundsson
"Englar alheimsins" ehk "Ilmamaa inglid"

It was something like a scene from mars

antikvariaadis täna kaks meest rääkisid vaikselt taustaks, kuni ma tolmu keskel pabereid ja lehekülgi laiali lammutasin. maakaartidest, eurole ülemineku ümberhindamise keerukusest sellises poes, tolmust ja sellest, kuidas igale asjale leidub õige omanik. kuidas mõni asi võib aastakümneid kuskil riiulinurgal seista, kuniks kellegi silmad, siirast õnnest leitu üle, särama löövad. kui mina ja seitse venda vihmasele tänavale astusime, avastasin tolle kaante vahelt kellegi mustvalge perekonnafoto.

veidi ootan kooli juba. vabaained, mu arm.
Nüüdismuusika:

Eeldused I: hilisromantism (Richard Wagner, Gustav Mahler, Richard Strauss, Arnold Schönberg)
Eeldused II: prantsuse impressionism (Erik Satie, Claude Debussy, Maurice Ravel, Igor Stravinski)
Eeldused III: neoklassitsism (Igor Stravinski, Maurice Ravel, „Kuuik“, Paul Hindemith, Béla Bartók, Benjamin Britten, Sergei Prokofjev)
Eeldused IV: atonaalsus ja dodekafoonia (Arnold Schönberg, Alban Berg, Anton Webern, Ernst Krenek, Luigi Dallapiccola, Igor Stravinski)
Eeldused V: „kerge muusika“ (Maurice Ravel, George Gershwin, Kurt Weill jt)
Eeldused VI: ameerika eksperimentalism (Charles Ives, Edgard Varèse, George Antheil jt)
Totaalne serialism, postserialism, sonorism, kõlaruumikompositisoon, uuskeerulisus
Konkreetne muusika, elektrooniline muusika, arvutimuusika, spektraalmuusika
Eksperimentaalmuusika, sound art, minimalism, postminimalism, Point Music
Polüstilism, uuslihtsus, uusromantism, world music
Jazzmuusika ja kunstmuusika

yes please. muusika mu kõrvadele. eile kutsuti mind lõuna-prantsusmaale (no wai) ja läti keeles on selgroog mugurkauls.

the golden morning breaks

käisin varahommikul närviliselt edasi-tagasi mööda tuba ringi.
ei rahunenud suhkruveest, ei pliiatsist, paberist.

ronisin toolile, lükkasin vanad loomingud kõrvale, puhusin tolmu kapiveerelt ära ja haarasin kulunud sinise raamatu järele. lugesin terve Iiobi raamatu algusest lõpuni läbi. ei tea, ei taotle midagi, ei oska kosta. aga siiski, kergem hakkas ja uni tuli minu juurde tagasi.

sügis on suuri võimalusi täis. olen veidi rahunenud ja ei kavatse veel siiski akadeemilist võtta ja austraaliasse pageda (seda teevad teised minu eest), ka prantsusmaa jääb hetkel kaugeks. hakkan parem rahulikult rahvausundi demonoloogiat ja läti keelt õppima.

here we are stuck by this river

enesehävituslennukid enesehävituslennukid
enesehävituslennukid enesehävituslennukid

ma oleks nagu iseendale sõja kuulutanud.
you were always weird but I never had to hold you by the edges like I do now

ja mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
ma olen terve suve seigelnud ringi. ilma pideta, ilma puutepunktideta. maksimaalselt nelja päeva jagu ühes paigas, sest rohkem ei suudaks, poleks võimeline taluma. ei taluks hääletämbreid, käepigistusi, teretusi, hüvastijätte ja kõike sellega kaasnevat. samas tekitab minu pidev sagimine, nagu elektrijoa edasi-tagasi liikumine traadis, lühiseid, ja ma olen sunnitud end kordama ja kordades enam jagama viisakusi või siiraid tõdemusi. ma ei tee enam enda sõnadel ja õpitud viisakusel varsti vahet. ma ei suuda ühes kohas paigal püsida. mul ei ole kohtagi, kus püsida. ja imelikul kombel, esmakordselt, mu süda ei igatsegi seda. tõdemus, et liigne ringiratast käimine on mu sooned ja sisemuse tühjaks pigistanud, räägib vastu tõdemusele, mis kardab paigalejäämist, seisakut, justkui ummuksisseminekut. ja kõik see tekitab vaikse kaose, mis paneb asju ümber mõtlema ja teistesse veeringutesse asetama. see ei pruugi olla halb, eks homne näitab, mida kaunist kaos kaasa toob. ehk ülehomne seda enam.

loen viimati kierkegaardi
albert schweitzerit
ja eat, pray, love'i

veider kooslus ühte ajaperioodi. veel veidram mõte tegemaks neist kokkuvõtet või järeldusi. sest kõik teave on hakitud, seoses mu süvenemisvaegusega. kõik keerleb sisemuses ja moodustab mõtteid, millest poleks kunagi varem osanud teadlik ollagi.

hävingus on ilu, mida on raske seletada.

it kicks like a sleep twitch

ma kardan magama jääda. näen liialt selgeid pilte ja neid on üha raskem reaalsusest eristada. ja eriti teravalt korduvad teatud pildid.

sidrunid. papillon?

sest ainult heale poisile langeb lind

I feel you shake, I won't let you unwind

töö teeb õndsaks. eriti sedasorti töö, mis silma all kenasti kerkib ja mille tõttu õhtul jäsemed, lihased, lülid rammestunult saunakerisele lähemale nihkuvad. selleks, et järgmisel hommikul tunda end kerge ja õrnalt väsinuna. ilmselt on teil õigus. indoneesias ma ellu ei jääks, kuna magaks kõik maavärinad maha. nimelt on meil juba terve suvejagu siin alumisel korrusel ehitusbrigaad, kes ilmselt puurib igasse seina griljon kuuliauku, kuna niii palju müra oleks muul viisil põhjendamatu. mina aga magan rahulikult nagu laps pehmete linade vahel ja näen unes teisi maailmu. ärgates teravaist telefonihelinaist.

pictures with colours I loved but don’t see anymore

the world is my playground too and I'll do what I like
why are you so scared of falling apart
intimidating me for falling apart
stay on your knees with your cross and don’t tell me you know so

ta tuli lõpuks ometi koju ja k u u l a s, mis mul rääkida oli. ta võttis mu mõtted ja sõnastas nad täpselt nii nagu mina neid tundsin (aga varem tõeks ei pidanud) ja see andis mulle meelerahu veidike tagasi. viimased kaks aastat on olnud sellised just tänu temale. ma murdun, murenen ning tema tuleb ja voldib mu jälle kokku. ta lihtsalt sõnastab ideid, mis mu alateadvusest läbi kumavad nii hästi, kuna ta mõistab neid kõige paremini. ta lihtsalt tajub asju samalt tasandilt, kuna me näeme asju samast majast. võimalik, et tema aknad on suuremad ja avaramad, kuna talle meeldivad puhtad pinnad ja valgus, aga toad ja koridorid jäävad samaks, kuna nende pärast me teineteise kõrvale istusime. ja istume siiani, istume samade ukselinkide all, ainult tema oskab paremini neist ustest läbi minna, mina alles õpin veel. aga ta annab mulle nii palju julgust juurde, on alati andnud, aga ma pole sellest varem lihtsalt niiviisi aru saanud nagu täna hommikul. kõrvetasin oma keele kohvist ära nagu ikka siin juhtub, sõin mett ja vaarikaid ja tajusin, kuidas tema korteris ringi liuglemine mõjub mulle rahustavalt. isegi kui ta on tõbine ja aevastab, isegi kui me pool ööd tapame sääski, kes tegelikult tolmendavad mustikaid ja ta karjub nende peale kasutades nii vängeid sõnu, mida ma kunagi kuulnud pole. aga mustikate õitsemisaeg on läbi. personal response insanity

bullets are the beauty of the blistering sky

opium flirti järgi oli joovastav tantsida




aga mul on sees tühi tunne

And I searched for you in every passing car

Me teame küll, et inimesel on teist vaja enam kui igapäevast leiba, et kõige suurem heategu teisele on olla talle inimene, mitte kritiseerija, hukkamõistja või kiitja. Inimene vaid, inimene ainult.

Uku Masing

tõmbasin kodus kunagi ammu-ammu nendele paarile reale hariliku pliiatsiga joone alla. võtsin täna riiulist suvalise raamatu paberi alla ja tegin ta vanast harjumusest suvalise koha pealt lahti ja hetkeks mõtlesin, et ehk on tegu minu (ema) raamatuga, mille ma suurest hajameelsusest olen kodust kaasa võtnud ja hiljem siia unustanud. ent siiski mitte, joonekesed olid tõmmatud lihtsalt samasse kohta, kuna mõte oli piisavalt tähtis. me elame surnute majades/ ja loeme surnute kirja/ aga elavad elavad/ ja surnud on surnud/ ma panen selle kirja! need andres vanapa read sobivad siia juurde päris hästi.

suvi on parasjagu kuum ja vihmane (ladina-ameerika on ladina-ameerika, kuna seal sajab alati ladinal). yatzy ja koger ja partnerid ja telgid ja tekid ja pihlakapuud ja põldmarjad ja kasetoht ja strawberry fields forever ja kolme eri sorti šokolaadid pärast kolmepäevast metsas elamist ja vihmavalingud ja öised tantsimised ja absurdsed ristsõnad ja üle lee minek ja vihaselt sädistavad tiirud ja veski ja majakas ja kooguga kaev ja laev ja purjekad ja veesõda ja spaa ja väikesed aknaraamid moodustavad kokku suurepärase mosaiigi. (mulle mõnikord väga meeldivad sidesõnad, kuna nad aitavad lõputuid lauseid moodustada. isegi juhul, kui iva ise seetõttu võõrale silmale kaduma kipub minema.) mosaiik nagu mosambiik

homme on, üle kahe aasta, minu jaoks jälle plink plonk (cause i've got friends in all the right places) ja id_rev ja asjad. kõik on justkui taandatud kahe aasta tagusesse meeleollu, mil ma sain esimest korda tartu tundega sõbraks. soojus jääb ilmselt samaks, vihmast ja tormist hoolimata. lennujaamast läbi sõites mõtlesin täna just richardi peale ja nüüd kuulasin uut arcade fire'it. ei oska miskit kuidagi öelda. harjuma peab. halb ei ole ei ei. tahaks sukelduda supilinna öhe, kuna aknast tuleb nõnda head värsket tuuleõhku.

Alexander, our older brother
Set out for a great adventure
He tore our images out of his pictures
He scratched our names out of all his letters

ikkagi kuidagi omasem. ei tea, millest see tuleb.
õpin inimesi ja sõnu tundma. iga päev. luban.

Imagination always wins

eile öösel magasin kolm tundi ja nüüd vist 13

here we are
burning up in our cars
and in our hearts

better days
sleeping late, with a headache
perfect weather

mul on selline tunne, et ma lähen esimest korda folgile

it's like learning a new language

esiteks oleks paslik mainida, et mul on maailma kõige lahedamad sugulased. teiseks armastan ma oma ema ja isa - neil tuleb/tuleks 31 pulmaaastapäev. kolmandaks igatsen ma oma inimesi, kes kaugel ja kelleni pole ammu puutunud.

ei teagi, kuspaigast alustada. seikadest. näiteks sattusin ma oma välitöödega välja täpselt sinna külla, kus mu vanaisa sündis ning üles kasvas, kuhu ta tahtis enne teist ilmasõda maja ehitada, kuhu tahtis hiljemgi kodu rajada, kuid asjad kuhjusid kuhjusid. kõndisin samu radu pidi, mis varem kandnud palju vahvaid inimesi. lähedasi. ma usun, et me jätame endast midagi sellistesse paigusse maha. lõhn hajub ja siluett varjub, aga kukeseened leiab ikka see üles, kes sambla peale pehmemalt astub.

näiteks. kui ema ükskord jälle prantsusmaal käis, see oli vist 1997 ja õed olid ka, siis ostsid nad pariisist kaasa ühe nagi. see elutses meil pikka aega lastetoas ning nüüd seisab vapralt juba pikemalt aega uues majas eva ukse kõrval - eva pani talle nimeks Michelle. nagi on justkui dalmaatsiakoer, suure pea ja käpakestega. mäletan, et selle eest printsu teda kunagi näris ka. igastahes. mõni päev tagasi, kui ema toda elukat lähemalt uurima hakkas, sikutas ta veidi Michelle'i pead ja selle vahelt kukkus kõlisedes välja üks ümmargune asi. ema alguses vaatas ja mõtles, et äkki see on mõni rõngas kardinapuult, jättis tolle aga kapiveerele seisma. asi ei andnud talle aga rahu ja ta tõi selle rõngakese mulle kah näitamiseks, mina võtsin tikud ja nõela ja puhastasin rõngakese sisemuse ära. tegu on kullast abielu- sõrmusega, milles on lõvi ja südame kujutised, proov ja miski arv.

näiteks. kui ma parajasti kodu poole liikusin, jooksis tallinna maantee ja raua tänava nurga pealt välja hobune. tal oli miski kett ka, mis tal järgi lohises ja loomake oli väga ehmunud. ta jooksis ühel hetkel keset sõiduteed, kus oli väga palju närvilisi automobiile ja muid vigureid ja vaatas mulle suurte silmadega otsa. ma siis vaatasin vastu. ja ta taganes mõned sammud, ilmselt suurest šokist, ja ma ütlesin pigem omaette vaikselt, et "mine koju tagasi" ja ta vaatas veel korra, pööras otsa ringi ja hakkas mööda raua tänavat edasi lonkima. ei tea mis temast sai. loodan südamest, et mitte suitsuvorsti või teekatet. nagu unes oli see kõik, aga siiski mitte.

viimaks. sain raamatu. meeldivad mitmed lõigud, eriti mõned. nimeks kuidas joonistada küsimust. tsiteerin siis juliust

mind lasti alla enne päeva lähet
Su säärte neetud lilleornamendid

iidvana kooli
surnuhallid stendid
mind lasti alla enne päeva lähet

ma ei ole ilmselt piisavalt adekvaatne, et tema luulet kuidagi viisi lahti harutada või tagasi kokku asetada, aga ma pidin selle lihtsalt välja tooma. lihtsalt. viimasel ajal paljud asjad/uned kattuvad.

ma olen olnud seni kõige produktiivsem esemekoguja ERMi arhiivi tarvis. taskunoast käsisae ja kommipabereist ussikeste ja papudeni välja. homme läheme Atsalama külla inimesi intervjueerima. ometi saab peenramaalt ära. leidsin vanast välitööst (mis tehti umbes 70ndatel) pärineva üleskirjutuse, kus on vesteldud Hilda Paega. väga põnev on siin igatahes. üks õhtu me läksime Liinaga sauna, aga me ei olnud ette helistanud. talu oli täiesti tühi, mitte ühtki hingelist - peale koera (kellel on 3 eri nime) ja mõne jõlkuva kassi. ootasime tunnikese, kuna lootsime, et äkki nad jalutavad või sedasi. aga ei jalutanud. reede õhtu ka. hakkas juba külmaks minema ja Liina oli üsna meeleheitel - ta proovis kõiki uksi lahti muukida või neist läbi murda, mis tal küll kahjuks või õnneks ei õnnestunud. siis me avastasime, et lakauks on lahti ja ronisime sinna. see on siis saunapealne lakauks, st et tegu ei olnud mitte heinakuhilaga, vaid päris korraliku väljaehitatud toaga, kus oli voodi, teler ja soe korstnamüür. mõtlesin, et kui mu esivanemad on juba vähemalt sadakond aastat sealkandis elanud, siis ehk tohin ma samuti üheks ööks sinna lakka jääda. Liina oli natuke pahane ainult, ka pool kaasavõetud rabarbrikoogist läks meie õhtusöögiks. I brought you cake but we eated it moment oli. õnneks järgmine hommik, kui me ära hakkasime jalutama, siis tuli Urmas autga, korjas meid peale ja me saime siiski oma varbad ja ninad puhtaks. lõpp hea - kõik hea!

zimbo zimbo zimbo zimbo zimbo zimbo zimbo

ma olen healjuhul kolm tundi öö jooksul maganud. mul algab täna etnoloogiliste välitööde praktika, mis vältab üle nädala aja ja mille jooksul tuleb palju matkata ja rattaga ringi vurada, mis teeb mind ambivalentseks. ma pean sebima enesele diktofoni. ma pean kohtuma sugulastega, keda ma kunagi varem näinud pole (alla ühe aastaselt ei loe) ja sealjuures jätma hea ja korraliku mulje. ma ei tea, kas ja kuna ma oma seminaritööd kaitsta saan..nüüd ma isegi tahaks juba, et see toimuks augustis. sest august kõlab nii kaugelt ja kutsuvalt. õues on niiivõrd ilus ilm ja minul on tuumapohmell.

I haven't been there for years

the verdict has not reached me yet.
joon granaatõunamahla ja vaatan, kuidas pääsukesed teineteist taga ajavad. ei tea, mis minust saab. chiseled features of a future in my head. grandaddy hakkas mängima just, that brings back interesting times. vähemalt ei ole ma siin toas päris üksi. mul on vilu, kes lamaskleb ülisuure aidese otsas. I could sleep for days.

I know you are out there (solar system)

ma tunnen end juba elusamana, kuna ma teen inimestele süüa - see on justkui minu loomulik konditsioon kaevata kappidest välja peidetud varandusi ja meisterdada kohupiimaaprikoosikooke ja frikadellisuppe ja ri-risotosid. me mõtlesime eile batuudi peal väga harry egiptiliku reklaami välja. sellel on maailma kõige lahedam theme-song ja viimati ma naersin sedasi vist koos evaga, st olin nõnda ülemeelik. ma ei suutnud täna tartu minna. gravity can wait.

Ladies and gentlemen we are floating in space

puhtad heledad hääled ja osadus. kastitäis vanu loominguid üdi ja viidinguga. karamellikissell pihlakapohlamoosiga. raba täis veirdaid väikesi loomakesi, järvevett ja linnupoegi. väikesed käekesed, mis askeldavad iga minut uue teekannu ümber või korjavad sulle kuskilt tee tarvis erisuguseid rohelesi lehekesi. jutud ekleeridest, moskvast, kirsiliköörist ja soojusest. siin paistab päike hoopis teistmoodi. ja ristikhein lõhnab palju erilisemalt. ja ma üldsegi ei püüa poeetiline olla, mul on lihtsalt palavik. millest tuleb võitu saada, kuna teisipäeval hakkab etnoloogiliste välitööde praktika. kondikesed ja lihasekesed on õrnad ja väsinud. seitse aeda ja seitse lille ja seitse und. toas olid hiirekesed. vihma raskus vajutab meid maadligi.

god is an astronaut, forever lost

see vihm sajab must läbi nagu kõigest muust elavast. jasmiin on juba väsinud, lehed puudel puitunud. mina ise jään iga päevaga õhemaks ja kergemaks. ja kodutumaks. ja väsinumaks. ja suvi on pettekujutelm. hakkasin siia juba tunde tunde tagasi kirjutama. vahepeal on mitut asja sikutatud, pliit praksuma ja pragisema seatud, rabarbrikooki ja teed nositud, kassi krääbustatud, bioloogidega jutustatud, sõrm ära kõrvetatud ja vihma kuulatud.

tahtsin rääkida meie kõige sisutihedamast vestlusest. ma ei olnud öösel üle nelja tunni maganud. vihma sadas. me nägime tänaval teineteist (ma ehmatasin päris kõvasti). ja siis kui me möödusime, siis me mõlemad noogutasime sõbralikult. ja kõik nagu saigi öeldud. me polnud elus varem teineteist nii hästi mõistnud. all ends well.

it takes an ocean not to break

Esimesel korrusel elab Numi-Torumi noorim poeg Postajankt-iki - “Kiire vanamees”, teise nimega Sorni-iki -“Kuldne vanamees”. Kui teda Postojank-iki nime järgi kutsuda, siis hüppavat ta äkilises ehmatuses kõrgele õhku ja tormavat vaatama, kes teda kutsus nii kibekiiresti tulema. Häda sellele, kes niisama, nalja pärast teda niimoodi kutsus. Selle pärast on tal olemas ka peitenimi Õi-shlapt-lah-hliotõ-iki selleks puhuks, kui teda ehmatada ei taheta, eriti ohverdamise ajal. Sorni-iki sõidab ringi valge hobuse seljas.

toredad väiksed obiugrilased. i has the happies.

It's a long way to go before we can rest

tegin korstnapühkijaga intervjuu ja ta kinkis mulle kuldse nööbi. eriliselt armas. ja hommikupoole ööd nägin Stellat unes! we hugged. see nädal veel pingutamist, siis saab lõpuks koju minna ja arsti juurde ja magada öösel ehk kauem kui ainult viis tundi. kuulasin bell orchestret jälle, nad on niii toredad. ja samojeedide essee tarvis laenutasin fonoteegist 'discovering siberia: songs of the forest nenets', aga raamatud seisavad ikka veel kapiveerel. kolm ainet veel kokku kraapida. hallelujah. inimesed helistavad mulle öösiti.

RKM II 388, 189 (27c) < Pärnu-jaagupi, Eavere k.

Millal saad õnne? - siis kui korstnapühkija vastu tuleb. Siis kui korstnapühkija käest nööbi saad. Siis kui sa korstnapühkijat katsud.

she's up in the sky and the sky is on fire

tervist. kolisin täna jälle. ma ei mõista, miks mul subtriljon asja peab olema. muidu loen 1891. aasta Postimeest ja teisi sarnaseid ürikuid - mu silmad on ekraani sisse sukeldumisest üsna väsinukesed. but it's fun too.


Korstnapühkijad "nuhtlesid" pagareid 4:1.

Eile Kalevi väljakul toimunud jalgpallivõistlus korstnapühkijate ja pagarite vahel meelitas kokku üle 500 pealtvaataja. Meeskonnad ilmusid väljale täies ametirõivas, pagarid lumivalgeis ametirõivais põllede ja kokamütsidega ning korstnapühkijad samuti täies varustuses. Mäng oli võrdlemisi hoogus. Ilmnes korstnapühkijate vilunum pallikäsitlus, mida pagarid püüdsid pidurdada j a h u näkku paiskamistega. Võistlusel oli huumorit üleliiagi, nii et mängu lõpul olid "võistlusdressid" ühtlaselt kirjud mõlemal poolel. Esimesel poolajal juhtisid korstnapühkijad 2:1, millele teisel poolajal lisandus veel 2 kuiva. Suurematest kaotustest päästis pagarid nende hea väravavaht. Meeskondades mängisid kaasa mitmed tuntud suurused - Oslo hõbemedalimees E. Puusepp ja rida internatsionaale eesotsas Jakobsoniga. Vahekohtunikuks oli E. Eelmaa.

1939. Päevaleht. 24.V, nr 140, 5. jalgpall üsna teemakohane lately

a fantastic way to kill some time

terve päev möödus palavikuliselt higistades kolme teki all ja kahe kaisukaru kaisus. kuulates godspeed you! black emperori, mille sekka kostus õues mängivate laste kilkeid ja naeru. ja kui ma mõned minutid enne selveri sulgemist apelsine ostma loivasin, siis kõlaritest kostus belle & sebastiani "the blues are still blue" ja ma tundsin, kuidas elu vaikselt mu sisse tagasi hakkas tulema.

9.juuni. 22:14 reading my dreams as if they were yours

täna on kümnes juuni. we all know what that means. happy bday, m!

the devil and god are raging inside me

päike käib üha kõrgemalt ja loetud raamatute kuhil muudkui kasvab. kui midagi tarvilikku külge ka jääks, siis oleks päris mõistlik. ostsin täna esimest korda elus viina (kuna mul oli palavik!) ja minu pettumuseks mult ei küsitudki dokumenti. oleks siis veel maksima vms, aga see oli ju selveris. ma millegipärast kujutasin ette, kuidas ma võidurõõmsalt oma idkaardi ulatan ja täisealisust tõestan. ehk tuleb see sellest, et ma olen jälle mahagonpruun ja näen juba välja nagu päris naine. ehk tõesti. eile oli terve linn kuidagi udune või nagu tuha alla mattunud, täna liiguvad pehmed pilved kuidagi madalamalt kui muidu ja minu unenäod muutuvad järjest mitmekihilisemaiks. ma kirjutan neid mitu korda üles ja ikka ei saa kogu tunnet edasi anda. see on nii kummaline tunne. kõik see unenägudega seonduv. koju tahaks ka minna vahepeal, see tuikvelolek ja edasi-tagasi mööda tänavaid ja jõeäärt sebimine väsitab varsti veidi ära. aga ma saan hakkama, i have to. sain vist kõik öeldud, praeguseks. lähen nüüd tarkovski nostalgiat vaatama.

I admit sometimes I say too much

Ma nägin öösel unes, et mu abaluudelt kasvasid valged luigesuled kahe suure kaarena tiibadeks. Ja kui ma peeglisse vaatasin, siis mu silmad läikisid pimedas nagu kellegi teise silmad. Kontvõõra silmad. Ma kartsin. Need olid tumedad toonekure silmad, kõiketeadva seirava pilguga. Isegi mu ripsmed olid teistsugused kui varem. Ma seisin paljajalu külmal kivil keset kriiditolmu. Hakkas sabistama vihma. Veenired jooksid mööda mu nahka allapoole ja ma tundsin, kuidas mu roided hingates naksusid. Ma olin mässitud valgesse kleiti, mis piha ümbert lausa põletas. Tundsin, kuidas vesi jõudis mu pahkluudeni. Kuulsin samme ja mühisevat vett. Need olid Sinu sammud. Ma tundsin, kuidas su pilk mööda mu selgroo õnarusi liikus, aga ma seisin tardunult paigal. Ma tundsin su sammud ära, kuna olin Sind unes kutsunud. Hetkeks tundsin, et aega ei eksisteeri ja me oleme terve igaviku sedasi sooja vihma käes seisnud. See oli väga soe, lausa halvav tunne, kuid Sina seda ei mõistnud ja astusid ligi.

bitter fucking sweet it is

kuulan palju rohkem oma plaate ja kukun vikerkaarte otsa.

smilla
sabrina
riin
külm apelsinimahl
kummuli maasikakook
piparmünditee
suvevihm
kaks vikerkaart
kas ma riinu juba mainisin?

igati kordaläinud päev. ja enam ei tule mitte ühtegi Losti osa, mitte kunagi enam, st et nüüd võib õppima hakata või kuidagi sedasi.

nice subjects

Loengumaterjalist: Lauri: Eks eesti film on ka maailmafilmi osa.. (paus), sest ega seda Kuu peal ju ei tehta.

Arvestuse saamiseks vajalikud kirjalikud tööd:
* Tutvumistöö semestri alguses:
„Kas eesti film on ainult nalja asi?”

where the islands overflow

ma sain täna aru, et kõik saab korda.

we'll live on coffee and flowers

olen üks esimesi õnnelikke ja kuulan kostja rafineeritult kurja häält ning porcupinetreelikke ja tigerloulikke noodikäike ja taustavirvarre. vilu ajab kärbseid taga ja keerutab end tuba mööda ringi. päev täis kullerkuppe ja šokolaadifondüüsid ja lõhevõileibu. mul on niii head sõbrad! tartu on mu vastu palju soojem kui tallinn. käisin reti saksa näitust imetlemas ja täpselt siis, kui olin ruumile ringi peale teinud, hakkas mängima orel, mis lõikas selgroost läbi nagu nuga. tallinn lõikabki oma külma vihma, tuulehoogude ja teenistustega. hobukastanid tõmbuvad juba pruunikaks ja langetavad oma väikseid valgeid linnupoegi mu pähe. ja pihlapuude valged kobarad ei mängi enam akna all nagu noored kassid. vaid seisavad ja seiravad mind vaikselt. vaatasin eile kirsi maitset ja sain teada, et mu sölkupi juttude ja tarkovski filmide vahele loodud seosed avaldasid mõju.

unbelievable-e-e!

ps. kirjutan viimasel ajal palju. it feels good.

small children in the background

Aitame teineteist sellepärast, et vähemalt heategemise alal tundub meile õige vana vahetuskaubandus. Eeldame, et see on juba korraks maailma kirjutamatuks seaduseks, hiina terminoloogia järgi taoks, et inimesed püüavad olla head niikaua, kui on aega hea olla, sest tuleb öö, milles keegi ei saa teha midagi.

Uku Masing

we should swim in a fountain

loen toredaid defitsiidilugusid ja asju
vastav katkend kõneleb siis Lenini kujudest
Tartus Eesti Põllumajanduse Akadeemia peahoone ees

"Samas hakkas kulutulena levima jutt ühest talumehest. Talumees tulnud linna ja jäänud imestusega imetlema seisvat Leninit. Ilmselt liiga kaua, sest ligi astunud miilits ja huvitunud, et mida talumehel nii imestada on. Talumehel põhjus kohe võtta:
"Kui ma eelmisel aastal siin käisin, siis ta istus, tänavu on ta juba püsti tõusnud ja mõne sammu edasi astunud. Kui ma järgmisel aastal tulen, on ta ehk minema kõndinud.""

hommikul kõlkusin jälle aknalaual ja lugesin Arbuusisuhkrus peaegu et ühe hingetõmbega läbi ja mõtlesin, et hiljem tsiteerin seda kohta, kus rääkis oktoobrikuu vihmadest, aga mingi hetk mõtlesin ümber. terve päeva mõtlesin asju ümber.

Gildi antiigist leidsin Tuglase novellikogu, mille jõukamaks saamise korral kavatsen enesele soetada ja Rahva Raamatus avastasin, et meie pärimise peale on vinüülikasti ilmunud John Frusciante vinüül!

pre-earthquake anthem

tahaks ära sulada

valium in the sunshine

hommik tuli päikese ja köhaga, kuna eile ma jäin kaks korda rahe ja sooja vihma kätte ja kaotasin oma chaneli kinga alt pool talda vihmalompi. istusin siis salli sees neljanda korruse aknalaual ja lugesin oma antikvariaadi käest lunastatud ekke moori nii, et sõrmeotsad peaaegu puutusid värskeid kaselehti ja pihlapuu pungasid, mis kohekohe õitsema hakkavad. elu on üldse naljakas.

viieaastane laps sõitis oma vanaema surnuks
kopp kukkus läbi teise korruse katuse

jne. tegelikult, tahan natuke kuulutada ka. ei tee seda just väga tihti, aga ega ma nii tihti ei esine ka. niisiis, pühapäeval, 16. mail, kell kaks! loen ma oma üsna ebemeid ja tuhka täis sõnu. kui tahad tulla, siis: Tallinnas Narva mnt. 7 b, Reval hotelli kõrvalt sisse. tegelikult ma ise ka ei tea, miks ma sellest siin kõnelen. ei ole väga etleja tegelikult. aga ma tean, et mulle väga väga meeldib see lõik 57. leheküljelt:

Ja pühapäeva hommik oli nii vaikne, kodune ja pühalik, see tungiks nagu piiskade kaupa ikka enam ja enam ihhu ja hinge, uimastavalt, rammestavalt - nüüd tahaks heita lõhnavale murule, kummeli aroom ninas, põlved vastu taevast, ja kinnisilmi tunda läbi laugude päikese suurt helendust.

"need puud on hingestatud olevused"

aeg ei tundu enam lineaarne või vertikaalne, vaid horisontaalne nagu mõnede obiugrilaste taevasüsteem. ma ärkan ja on tunne, et ma ei ole magama jäänudki. terve ööpäev läheb mööda, aga ma isegi ei taju seda. palavikku ka nagu pole, aga pea lõhub nagu kirves lahtisi halge. eriti imelik, kuna minu pea tavaliselt ei valuta. ja kõndida ei jaksa, umbes poole silla peal tahaks maha istuda. vahepeal unes nägin, et olin veel päevakodus ja siis kui ärkasin, siis ehmatasin ära.

huumor

"ma ei suuda ilmselt pikka aega ühtegi noormeest tõsiselt võtta"

"what about robert pattinson?"

that's why i hold you that is why i hold you near

quite grand times indeed. täna oli märjamaal laat (yes, i am actually mentioning it) ja ma leidsin raamatukastist viiekroonise kurt vonneguti "tšempionide eine". hobuseid oli, aga ei ühtegi jänkut ega suhkruvatti, väga disappointing ühesõnaga. õhtul esineb kurikuulus koit toome (jällegi, mainin asju) meie toredal laululaval, sellega meenuvad kohe suvised koidunaljad ja kadakad ja kiik ja jägermeistrid ja asjad. enam pole jaanipäevani kaua. ja mm tuleb koju! this just like the old times, õhtul saab jalutama minna. see interpoli lights on tore, isegi ema jäi vist kuulatama. but anyways, ema kutsub tegelikult sööma juba mitmendat korda, gotta run.

"the whole of Japan is wrong"

you could you should but you don't

väsimus nõrgub silmakoobastest läbi ja varjud ärkavad hämaras toas ellu. ahjus praksuvad söed õhkavad vaikselt soojust ja silmalaud tõmbuvad iga praksatusega üha enam koomale. täpselt nagu need õhtud, kui ma vajusin padja sisse peitu ja ümisesin unelauluks firelighti refrääni ning ahi isekeskis kohises. täna räägime sellest, miks paul banksi hääl niivõrd demanding on ja ema ei ajagi veel magama nagu vanasti. vihmakrabin akendeil ajab juba unemaale.

wake me up

tore, kui sõbrad maagiat teevad

http://www.myspace.com/spicemouse

üks mõte veel. eile siis. tukun, istun, vaatan autoaknast kõrgel mühisevaid tumedaid vihmapilvi ja mõtlen, et huvitav mida ta praegu teeb. mõtlen, et ta elab hoopis teises universumis. mõtlen, et saksamaa on väga kaugel. ja kohe hakkab L võõrale kõnelema sellest, et sakslased on nii veidrad ja ei tunne eneseirooniat. irony.

kosmoseodüsseia

armastan seda lühijuttude raamatut. ta läheb järjest paremaks.

"I told Dr Strauss what good is it to get smart in sleep. I want to be smart when Im awake. He says its the same thing and I have two minds. Theres the subconscious and the conscious (thats how you spell it). And one dont tell the other one what its doing. They don't even talk to each other. Thats why I dream. And boy have I been having crazy dreams. Wow. Ever since that night TV. The late late late late late show.

I forgot to ask him if it was only me or if everybody had those two minds."

Flowers for Algernon
by Daniel Keyes

good morning beautiful

artiklid on loetud, aga arhiivi ei jõudnud. ma kavatsen seda asjaolu ignoreerida ja rõõmsalt samojeedide ja filmikunsti loengutesse minna. homme ka päev. as usual, I find refugee from the library.

it puzzles me, kuidas inimesed käituvad, kui nad tahavad sulle millegipärast muljet avaldada. nad kohmetuvad, saadavad vasakule ja paremale närvilisi pilke, kõnelevad suvalistel teemadel ning jälgivad sind kabuhirmus silmadega (eriti juhul kui nad saavad aru, et nad on läbi nähtud). koomiline situatsioon intensiivistub juhul, kui nad üritavad oma arvamust avaldada (aga arvamus ise kaob sõnade tulva alla ära). jää tuleb murda mõne sõbraliku remargiga ning siis läheb kõik juba vähe hõlpsamini. inimesed taltuvad olukorrale ja muutuvad vähe mõistlikumaks. see on üpris armas tegelikult.

mul oli täielik heureka! ma avastasin, et teisel korrusel toimuv jooksumaraton seisneb selles, et seal elavad kaks väikest poissi, kes mulle eile aias lehesõda tegid. kõrvalmajas elab umbes samavanune tüdrukuhakatis, kes mind valjude kollihäälitsuste ja -liigutustega ehmatada üritas (ja oli hirmus pettunud, kui ma kõigest sõbralikult muigasin). no mis sa nende marakrattidega ikka peale hakkad, alles siis võetakse sind omaks, kui sa ennast juba lahkuma sead. laste südametega on raskem – nad näevad su palju hõlpsamini läbi.

better than whatever came before

mul oli öösel enne magamajäämist mingi tohutult hea idee, millest ma täna peaksin kirjutama, aga ilmselgelt kadus see une sisse ära. lugenud olen päris palju, 'põhjapõder arktilises kultuuris' on veel pooleli loomulikult ja mingi anthology of short stories (kus on steinbecki, dostojevski ja muude härrade asju) ja siis muidugi peaksin ma lugema artikleid (neljast kohustuslikust on 1 loetud ja homme on jälle tähtaeg ja ma pole üllatus-üllatus veel arhiivi jõudnud). kuid üldiselt on kõik ilus, kuna ilm on ilus ja jooksmine annab endorfiine (we call them happies) ja kõik on muhe.

people who need people, to the back of the bus

corny pilt, i know, aga täna ma riisusin esimest korda elus vabatahtlikult õues lehti vist. tööd jäi veel ja ma loodan, et lehesabas lubatud reede-laupäevane lörtsisadu jääb ära, please please pretty please. avastasin, et meil on aias niii palju lilli, kes kõik igatsevad päikest ja sooja, ninad juba mullast väljas. täna õues olles mulle tuli meelde see lause ja nuputasin tükk aega, enne kui meelde tuli, et see weheartitis kolades silma jäi. täna ma ei mäletanudki ühtegi unenägu, väga kerge oli kuidagi ärgata. mu crystal castelsi reiv läks veidi liiale vist, jooksma minnes treppidest üles sai küll, aga allatulemisega oli pärast mõningaid komplikatsioone, luls. armastan suuri mahlaseid apelsine. väga sisutihe ja seoses postitus i'd say. kui see teine vulkaan ka varsti islandil tolmutama hakkab, siis mina ei mängi, ma tahan ilusat sooja suve. eile sain vastuse ka! kui ma oma passi üles leian nüüd varsti, siis ma saan vadjamaa ekspeditsioonile kaasa. i'm so excited.

the absence of a canary

pärast seda taevaskojas käiku võib öelda küll vist, et I've seen it all

ceramic hello
ceramic hello
ceramic hello

täna on esimene päris kevadvihm ja s e e lõhn

confession of a time traveler

they be taking my bed.

ei tegelikult, ma tegin toa korda tänu sellele ja ega tuba on lihtsalt tuba ja voodi on lihtsalt voodi. kummaline kuidagi lihtsalt, et selle viimase aasta ma olengi pooleldi (no vähemalt ühe kolmandiku) sellel voodil lesides veetnud ja lugenud (raamatuid padja alla unustanud) või muusikat kuulanud. tuleb uus tuba (seal on suur aken, to let the light in) ja uus voodi. ja riidekapp! finally! (i'm such a girl, i know) st et ma saan oma kleidid kappi rippuma panna nagu normaalne inimene (ma ei tea, miks need normaalsed inimesed viimasel ajal nii teemas on) no on kuidas on, põnev on ka uude kohta kolida. kuigi see võibolla ilmselt on ajutine. eks paistab, mis sügis meie õuele toob. kuigi sügis kõlab ka nagu mõni asteroid, kes võibolla mitme valgusaasta kauguselt maakerast mööda vuhiseb kui sedagi.

ma panen nüüd oma unenägusid regulaarsemalt kirja, i promise. kui mitte siia, siis märkmikku (nii raske on paberi ja pliiatsini joosta, ma kavatsen need nüüd ka padja lähedusse toimetada tulevikus). mõtlesin ükspäev tagasi tulevikku filmide peale ja ma jõudsin avastusele, et Part II follows the continued adventures of Marty McFly and "Doc" Emmett Brown as they use their time-traveling DeLorean to travel into a retro-futuristic version of 2015, mis tegelikult peaks siis umbes viie aasta pärast aset leidma. (ma elan ikka reaalsuses eksole). mulle nii meeldis väiksena see filmitriloogia ja ma vist armusin marty mcflysse ära ka, sest ta oli siuke rebel ja sõitis rulaga (mis tol ajal tundus like the coolest thing ever), aga hetkel ma küll ei näe autosid veel ringi lendamas ja rulasid õhus hõljumas ja hiiglaslikke virtuaalseid haikalasid keset raekojaplatsi (kuigi see vb oleks isegi tehtav, aga selleks pole ilmselt otsest vajadust). mõtlesingi nüüd, et peaks mõni aeg uuesti vaatama neid. esimesed kaks osa just, need olid ikka põhilised. kaua sa ikka neid fellinisid ja antonionisid ja bergmane ja tarkovskisid järjest vaadata jaksad. lapsepõlveklassika on ka väga hea, reminds me of Rain.

collapse the light into world

ma olin Vesirul, aga vesi oli palju sügavam ja helesinisem kui muidu.
kallak oli palju järsem (aga mitte liiga kõrge) kivid olid kuidagi väga heledad ja valged (kuidagi nõgusad ja siledad,
tavapärast teravust ei olnud)

vees mängisid/ujusid kaks poissi ja Mare
M kutsus mind vette, ma ei mäleta täpselt,
aga ma mäletan ta sooja häält,

siis kutsus vanem vendadest uuesti
ta oli heledate juustega, nagu varases eas Lemminkäinen
või mõni noor ja sihvakas soome poiss või rootslane
kelle roided võivad kergelt puruneda

ma läksin vette, vesi oli väga soe
päike oli väga ere
ma ei tundnud jalge all kive, mis peaksid seal olema
ei tundnud liiva ka
tundsin ainult soojust
aga ma ei teadvustanud, et see tuleb päikeselt
see tuli pigem nendelt olevustelt seal vees, st inimestelt
juhul kui nad ikka olid inimesed

and the swallows dance above the sun

send me the pillow, the one that you dream on and I'll send you mine

ma käisin täna isegi jooksmas, et ma ei peaks seminaritööga tegelema. ma ei imestaks, kui varsti hakkaks tuba ka koristama ja šokolaadipabereid kokku korjama. asi seisneb selles, et ma sean enesele tähtaja, panen kõik muud asjad kõrvale, hakkan lugema (isegi põnev on) ja siis tüdinen paari minuti jooksul ära ning ei suuda keskenduda. nii juba ma ei kujuta ette kui mitu korda. eriti häiriv on see siis, kui läbi on vaja töötada ikka üsna mitu artiklit ja tähtaeg juba kukub. ja kuidagi kerge on olla, õues paistab päike ja rõõmu on ja unes on palju kummitusi ja porcupine tree kummitab päeval.

saw the most colourful fireworks

E: oodake korra, jääge seisma. mida me teeme?
R: oleme väljas, kõnnime..
E: mis päev täna on?
R: ee, laupäev.
E: kas täna on laupäev ja me läheme välja sööma? kas see tähendab, et me oleme nagu normaalsed inimesed?

(rõhk sõnal normaalsed)

eriti arvestades klubikaardi ja kirsinektari vahejuhtumeid. mul olid täna öösel nii veidrad unenäod, täiesti teisest maailmast. ma jäin selle postituse kirjutamise ajal ka tukkuma. terve tee tallinnast tartu paistis päike mulle üsna palju silma ja nüüd ma olen niiii uimane. kuigi peaks hingekujutelmade ja teispoolsuse kohta praegu lugema, sest varsti on uus tähtaeg, tere. but no, ma loen muusikablogisid ja joon apelsinimahla ja kõlgutan jalgu, sest tulevikku pole olemas, on ainult praegune hetk. need viimased paar päeva on nii intensiivselt helged olnud ja mind mitmeid asju palju selgemalt nägema pannud.

If every tree points to a star

ma arvan, et kõigil elus on mingi faas, kus nad ei ole oma nimega rahul või midagi taolist. olgu, võibolla mitte kõigil, aga minu andmetel ikka päris paljudel inimestel. mul oli see päris pikaldaselt - mitmeid aastaid ma kirjutasin oma nimelahtrisse pigem luuleridu või laulusõnu, kuniks üks inimene ütles, et aitab nüüd küll. teisipäeval loengus me pidime kõik oma nimed kõva häälega välja ütlema ja fellini klippide suhtes arvamust avaldama. ma ei tea, millest see järsku tuli, aga mulle tundus hetkeks, et mul oli neist kõigist kõige ilusam nimi. see kõlas kuidagi helgelt ja kergelt. võibolla olin ma ise kuidagi õrnemas olekus ka palaviku tõttu ja seepärast. kergem on peituda kellegi teise sõnade taha varju, tunnistamata enda tundmusi. lõpetame postituse nüüd ilusasti jälle ühe tsitaadiga.

"from my rotting body, flowers shall grow and
I am in them and that is eternity"

edvard munch

humbler within grace

käisin täna jões. kõndisin. ei olnud üksi.

me loome ise ja meie jaoks luuakse terve meie lapsepõlve aja erinevaid stereotüüpe, mida suureks kasvades tuleb ükshaaval lõhkuma hakata, kuna see näitab meie arengut ja mõistmist. me hakkame nägema musta ja valge vahel halli erinevaid varjundeid.

burns like Moscow did

Meie jumalad elavad sügavikkudes; nad on välimuselt mustad ja tiivulised, neil on sabad; nad tõusevad ka taeva alla, kuulates teie jumalaid, sest teie jumalad asuvad taevas; ning kui sureb mõni teie inimestest, siis ta viiakse üles taevasse; aga kui mõni meie inimestest sureb, siis meie jumal viib ta sügavikku /---/

Une ja surmapiir jookseb läbi läviseisundi. luls

homme hommikul on eksam. tõbine olen jälle veidi, ei tasu kevadilma alahinnata. vaatasime täna bergmani personat. kõige muu kõrval oli nii hea jälle rootsi keelt kuulda. ja üle pika pika aja oli peahoonest väljudes õues valge. tibutas vihma ja oli see kinost väljumise tunne, kui valgus/reaalsus on veel harjumatu. salli oleksin ka peaaegu maha unustanud. ma ei tea, kuidas seda nüüd öelda. see on kohutav, kui iga natukese aja tagant miski meelde tuleb. torgib, aga õrnalt. ei tea, unesegane jutt jälle? hommikul olin väga loid loyd.

ma ütlen mõnikord väga vähe, aga seda enam kannavad mu sõnad tähendust. ja teinekord kui ma ütlen liialt palju, siis tundub räägitu kui tühi jutt. ma ei tea, mis seda tunnet ajendab, kuid mulle tundub, et ma peaksin seda kuidagi leevendama. there's a lot to learn.

you're right back where you started from

ema poputab nagu ikka, proovin olla hea tütar ja aitan asjatada ka. vanniskäik tegi loiuks ja telekast tuleb klassika. siin on nii magus uni. sahtleid koristades leidsin kirjutisi unenägudest, mida ma enam ei mäletanudki - need on kõige huvitavamad millegipärast. midagi mida enam ei taju, kuid püüad uuesti luua ja oma teadvusesse tagasi tuua. kujutluspildid enne und kummitavad. murkat poputan ka loomulikult. ülimalt tähtis postitus, semiunine, aga üpris õnnelik.

I walk upon the river like it's easier than land

nii vähe on õnneks vaja

mu krae lõhnab mu salli järele ja mu sõrmed lõhnavad põldmarjade moodi. ja kui keegi teab kedagi, kes otsib kodu, siis meil on vist jälle üks tuba vabanemas. ja mono oli ilus ja puhas. kevad tuleb ise kätte ja kui inimestega rahu teha, siis hakkab palju kergem.


st. ma otsin ise kevad/suveks kodu nüüd.

somewhere between motivated and cold

"Felix tahtis väga öelda: Aino, ma armastan sind, aga ta ei saanud tarvitada sõnu, mille tähendust ei tundnud. Seepärast ütles ta nõnda: "See on hea, et sa lõunat teed.""
Arvo Valton. Looming nr 12. 1985, lk 1631.

see meenutab mulle seda kohvi ja küpsiste asja millegipärast. ma elan viimastel päevadel nagu mingis teises maailmas. ma tegelen pidevalt mingite tekstide ja artiklite lugemise ja mõtestamisega, aga samas mõtted i s e on hoopis mujal mingites tundmustes ja kõnelustes kinni. ma tahtsin nii väga maailmafilmi kõiksugu üritustest osa võtta, aga kaks seminaritööd korraga on liig mis liig ja ma pole siiani ühelegi filmile veel jõudnud ning järgmised esseed ja kokkuvõtted juba kuhjuvad. tegelikult ma tahaks homme õhtul minna kuhugi ja olla inimeste keskel ja kõik mured hetkeks ära unustada ja lihtsalt olla nagu üleeile. mitte, et mu ülesanded mulle pinget ei pakuks, aga see pinge on kohati liigagi pingeline ja rõhuv, et mu unetu pea seda taluda suudaks (ja uni on olemas küll, aga teda ei saa rakendada, kuna kogu aeg on tarvis joosta arhiivi, raamatukogu ja loengute vahet - ja kui ma äratust edasi lükkan, siis on selline tunne, et ma olen liiga liiga laisk, aga ilma uneta ju ka ei saa). ja tegelikult ma ei tahaks üldse vinguda, elu on elamiseks ja eriti veel pärast arhiivis loetud elulugude lugemist pean tõdema, et minu mured pole kohati üldsegi võrreldavad nende inimeste probleemidega, kelle elulugusid ma viimastel päevadel sirvinud olen. ja et neist kumab südamlikkus, heatahtlikkus ja rõõm selle üle, mis nende elus rasketel hetkedel hea oli, teeb need jutustused veel eriti ausaks ja ilusaks. sest elu ongi ambivalentne ja mitmekihiline, pidevas liikumises ja muundumises, mis tegelikult ongi hea. vist.

and seek to drown the fact in wine

ma ärkasin 11 minutit enne äratust (kell oli 7:46) selle peale, et üks teatav kass ajas ühe teatava lille ühel teataval aknalaual teatava kolinaga ümber ja ärgates ei olnud isegi mitte väsimust. õues sadas justkui selle talve esimest lund, pehmet ja kerget, kergesti kaduvat. ja kui ma oleks kasvõi pool minutit varem uksest välja läinud, siis mu hommik (ja ilmselt ka järgnev päev) oleks hoopis teistiti läinud.

Bring your soul
And your Beach Boys records
I can't stand to have you here

So worned out
Cold and dehydrated
The fortune's spent
And dad's in space

Every home should have a mom in love
And a daddy in space
Chinese porcelain cats to guard her love
In the window space

- Kashmir

I just want to see you underwater

ma olen viimase paari päeva jooksul ainult lugenud

Born like this
Into this
As the chalk faces smile
As Mrs. Death laughs
As the elevators break
As political landscapes dissolve
As the supermarket bag boy holds a college degree
As the oily fish spit out their oily prey
As the sun is masked
We are
Born like this
Into this
Into these carefully mad wars
Into the sight of broken factory windows of emptiness
Into bars where people no longer speak to each other
Into fist fights that end as shootings and knifings
Born into this
Into hospitals which are so expensive that its cheaper to die
Into lawyers who charge so much its cheaper to plead guilty
Into a country where the jails are full and the madhouses closed
Into a place where the masses elevate fools into rich heroes
Born into this
Walking and living through this
Dying because of this
Muted because of this
Castrated
Debauched
Disinherited
Because of this
Fooled by this
Used by this
Pissed on by this
Made crazy and sick by this
Made violent
Made inhuman
By this
The heart is blackened
The fingers reach for the throat
The gun
The knife
The bomb
The fingers reach toward an unresponsive god
The fingers reach for the bottle
The pill
The powder
We are born into this sorrowful deadliness
We are born into a government 60 years in debt
That soon will be unable to even pay the interest on that debt
And the banks will burn
Money will be useless
There will be open and unpunished murder in the streets
It will be guns and roving mobs
Land will be useless
Food will become a diminishing return
Nuclear power will be taken over by the many
Explosions will continually shake the earth
Radiated robot men will stalk each other
The rich and the chosen will watch from space platforms
Dante’s Inferno will be made to look like a children’s playground
The sun will not be seen and it will always be night
Trees will die
All vegetation will die
Radiated men will eat the flesh of radiated men
The sea will be poisoned
The lakes and rivers will vanish
Rain will be the new gold
The rotting bodies of men and animals will stink in the dark wind
The last few survivors will be overtaken by new and hideous diseases
And the space platforms will be destroyed by attrition
The petering out of supplies
The natural effect of general decay
And there will be the most beautiful silence never heard
Born out of that.
The sun still hidden there
Awaiting the next chapter

(tumblrdatud kraam)

this sort of evening you want to say something your words cannot

ma olen terve õhtu tegelenud surmaennete kogumise, lugemise ja analüüsimisega, nii et seest võtab õõnsaks. 13 & god sobib praegu nii hästi. küünal kustus ära, peaks vist magama ära minema. ma olen öösel vähe-vähe maganud. täna on olnud palju tasandeid, terve päev tundub suur ja lai nagu põhjamaine eepos. ebamaine. pusle. sidus. turvaline. the past is a grotesque animal. homme peab vara tõusma. praegune hetk on hea. väsimus, mis tõotab und. sufjan. pancakes. cupcakes. teesoojus. soojus. soojus. soojus. aitäh teile.

how many times do I have to tell you

ma olin juba ära unustanud ühtede rootsi poiste laulu nimega man must dance, mis suudab mind alati keset tuba tantsima ja asju loopima ja muigama panna. see meenutab mulle alati aega, kui eva oli veel rootsis ja mina elasin veel kodus ja arvuti oli veel hallis, teisel korrusel ja päike käis juba kõrgemalt ja meil käis tihe kirjavahetus erinevatel põnevatel teemadel ja kui ta vahel harva koju tuli, siis vanas arvutis oli kaks wordpadi faili (chat1 ja chat2), kuhu kumbki postitas kõige seosetumaid jutte, katkendeid, luuletusi, lõike, laulusõnu, tähekombinatsioone ja muid kirevaid fantaasia vilju (i liked the uncle chester chapters the most) ning suvalistel aegadel me vastasime teineteisele (see vist kestis isegi mitu aastat lõpuks kokku, haven't been there for a while). see oli tegelikult ilus aeg, teatav valgus seostub selle perioodiga, ei teagi miks.

avastasin täna, et mul on maailma kõige lahedam ema, kellega saab rääkida visconti ja antonioni filmidest ja sellest, et alain delon meenutas noorena isa (jah, mitte vastupidi).

you missed my eye I wonder why

mul on meeles üks hetk ühest kunagisest maalilaagrist, kus me pidime vesivärvidega erinevat sorti iiriseid visandama ja mu metallvioletsest i-screamist kostis Another sunny day, I met you up in the garden, You were digging plants, I dug you, beg your pardon, I took a photograph of you in the herbaceous border, It broke the heart of men and flowers and girls and trees ning mu pintsel kukkus rohu sisse ja ma hakkasin naerma, hiljem me pidime jõe kaldal üht vana puuronti maalima ja kui ma veepeegeldused valmis olin saanud, siis mul hakkas igav ja mu kõrvaklappidest kostis Another day in June, we'll pick eleven for football ja ma olin kodust kaugel ja oli südasuvi, kõik rõkkas rohelusest ja linnud sädistasid nii valjult, et seda oli isegi läbi muusika kuulda. ja järgmine päev joonistasime me mereääres veest kaldale uhutud mereadrut, puid ja kive ning mu kõrvus kõlas We take the tourist route, the nights are light until midnight, We took the evening ferry over to the peninsula ja vesi oli klaasjalt selge, hõbedase läikega ja ma olin puhta õnnelik. ja täna tuli mulle meelde, kuidas ma eelmine aasta seisin ühe neiu korteris, kõrgel, vaatasin nina vastu klaasi aknast välja ja ümisesin You've got the attic window looking out on the cathedral, And on a Sunday evening bells ring out in the dusk, kuna tol hetkel see oli niivõrd tõsi ja tõeline. ja täna kui ma filmikunsti loengusse läksin (padi kaenlas, kuna seal on niii kõvad ja vanad pingid, et ma ei imestaks kui need esimese eesti vabariigi ajast saadik seal oleks olnud. nb! tänane "blow up" oli senini parim film) nägin ma üht inimest, kellele ma oleks tahtnud niiväga seda laulu laulda. ja mitte seepärast, et ma teda tunneks, oh ei. ma nägin teda elus esimest korda.

I got two sets of headphones, I miss you like hell

ma olen viimastel päevadel elanud nagu koopas: üksi, pigem pimedas, vaadanud vanu itaalia filme, kütnud ahju ja pliiti, lõhkunud ja tassinud puid, käed tahmased ja silmad väsinud, lugenud ja põletanud lehti ja vanu ajakirju, joonud teed, keetnud teed ka teistele. mõelnud ja vaaginud, midagi väga tarka pole siiani välja suutnud mõelda. vaakum, kestev letargia, mõtete tühjus ja kergus. õues langeb ikka veel lund, nüüd hakkab juba veidi kahju, et seda kauaks enam pole. see mustvalgus on hea, kuigi kohati rusuv. elan end filminarratiivides, eile õhtul mõtlesin pikalt sellele, kuidas lapsepõlves päheõpitud repliigid meid mõjutada võivad. et kui sa oled näinud mõnd filmi oma elu jooksul kümneid (ehk isegi sadu kordi) siis kuivõrd need sööbivad mu mällu ja mõjutavad su valikuid. need laused, ärritused, võpatused, karjed, naerud, löögid ja naljatlemised, mis teatud piltidega seostuvad. seda rida võiks muidugi lõputult jätkata. raamatud - et kui sulle väga väiksena loetakse ühest teatavast salingeri raamatust üht teatavat kohta ette, siis kuidas ja kas see sind tulevikus kuidagi mõjutab. või laulud, muusika üldisemalt - lapsena kuuldud helid ja kõnelused. hääletoon ja hoiak. tundmused, mis imbuvad nahakiududest läbi nagu hapnikuosakesed. ja kõige kõpuks inimesed, nemad jätavad midagi sinule ja võtavad miski endaga kaasa. ma ei räägi asjadest, vaid sõnadest, tasanditest, piparmündist, soojusest ja lõhnadest.

the most perfect day I have ever seen

- -

my town
so dusty
so dry
buildings pushed over
lives heat together
young girls dreaming of beautiful deaths
pop star pictures above their beds
above their heads
troops

everything stolen
except my bones
now I am only bone
I waited for peace
and here is my peace
here in this still last moment of my life

ilmselt ma jõuan veel kunagi ümber mõelda, aga üldiselt võite seda lugu mu matustel mängida. mitte lähitulevikus, no worries. lihtsalt, see on täpselt selline lugu, et sobiks videotape'i kõrvale. käepikenduseks, mõttepikenduseks, hetkepikenduseks.

'brian eno said this was inspired by reading a certain newspaper, and seeing two articles:

an interview or something with a girl who was going to be a suicide bomber and had plans and stuff but then didn't go through with it, for whatever reason, and

an article where a doctor was talking about the effects of a terrorist blowing themselves up, and how it shattered their body, and the bones became like shrapnel, and when you looked at the bodies of people killed in the blasts, they have bone-shrapnel all in them and it was impossible to tell whether the bones belonged to them or someone else.' ei plaani just seda, but still.

ja ma olen oma mõtetest väsind

juba pikemat aega muretsen selle üle, et ma kirjutan siia kastikesse liiga palju kollasest värvist, unest ja unetusest, kontrastidest, kirssidest, vihmast, lumest, sidruneist, raamatuist, tubadest, tühimikest, ükskõiksusest, kurbadest laulusõnadest, kõiksusest, Loomingust, koobastest, võõrastest, ilmast, rebastest, kassidest, sõitudest, sõlmedest, hargnemistest, elektrist, muredest, tiigritest, hetkedest, mil ma väidan tulihingeliselt et "today is a good day" isegi siis kui ma tunnen vastupidist, õigustustest, ütlematajätmistest (kui mitte otse, siis ridade vahelt), kodudest, soojusest, tühjusest, headusest ja kurbusest (nagu üks juhan kunagi ammu kirjutas kurbdusest). ja sealjuures esitlen seda kõike läbi mingisuguse poeetilise prisma, mille kujunditest ma tihtipeale isegi aru ei saa. või kui saan, siis tunduvad need liialt läbinähtavad ja hilisemal lugemisel kuidagi teeseldud. kuigi nad seda tavaliselt pole, nad on lihtsalt taskust võetud kujundid markeerimaks mõnda tundmust. sest mõnda olukorda elus on võimalik vaid tundmuste kaudu väljendada. ning siis tulevadki appi unenäod, kaslased, mustikad ja lumesajuööd.

we are abandoned houses

väga sügavamõtteline oleks seda postitust alustada mõne Joy Divisioni tsitaadiga, kuna etv pealt tuleb hetkel mf Enesekaotus (esimene hetk ma hakkasin naerma, aga veidikese harjumise järel tuleb nentida, et tegu on päris kavala tõlkega). huvitav on jälgida antud filmi mingist täiesti kõrvalseisvast rollist; punktist, kus antud lugu on narratiiv, mis mind kunagi väga paelus ning näha näitlejais inimesi oma rollides ning filmi rikastavaid rohkeid pisidetaile. laulud ja fraasid, mis on pähe kulunud kõlavad korrates hoopis teistmoodi kui varem. kunstiliselt ja kõrvalt vaatlejana on film stiilne ikka. mind aga painab tegelikult tänane filmiajaloo loeng vist rohkem, õigemini seal nähtud film - De Sica "Jalgrattavargad", mis oma olemuselt on üsnagi päevakajaline, rääkides töötuse rõhumisest üksikisikuile itaallaste neorealismi võluvas vormis. ja tegelikult tahtsin ma sellest rääkida, et ma kaotasin reedel Paradiisi ära. nii väga tahtsin uusi õnnepalukesi lugeda ja siis kaotasin ühes seljakotiga oma raamatu täiesti ära. ehk kevadeks sulab koduseinte vahelt välja. pimedas toas helendavad need tähevõnked eredamalt.

your edges diffuse in the light

mind soovitavad aknad nagu 'eufoobia' ja 'hangub', aga mul pole õrna aimugi, kes nende taga ning nende ees seisavad vankumatult 'permission denied' kardinad. i'm little miss curious.

käisin täna arstitädi juures, kes küsis juba kolmandat korda, mida ma õpin ja kuidas mulle meeldib; vangutades filosoofiateaduskonna peale vaid pead. ta kirjutas mulle nii kanged rohud, et mul on tunne nagu ma oleks pidevalt pilves selginemistega. soe oli, ma olen beebist peale tema juures käinud ning kuigi mulle haiglad väga ei istu, siis tema juures oli ikka kuidagi tore.

täna oli ometi lumesõja ja -kindluste ilm. käisin raamatukogus ka ja kui bussi ootasin, siis jagasin mõttes lumevalle kaheks ja kujutlesin pisikesi esimese klassi Annat ja Stellat nende pisikeste põõsahekkide vahele värvilisi lehti korjama. naljakas. mulle isegi meeldib siin olla.

rising from an oak because I feel it

kohe näha, et kodus. ei saa mitte vaiki olla. minuga koos juba kolmandat päeva elab siin toas üks liblikas. ta on lõvikarva kollane, aprikoosioranž ja tumedate tähnidega õrn olevus. ilmselt ta loivas kuskilt rõduliistude vahelt suure kütmise peale siia tuppa sooja. nüüd ukerdab mööda mu asju ja vahepeal peatub mu varvastel, et mind pikalt silmitseda. ei tea, kas talviste liblikate muster ennustab kevadet? kui nii, siis minu kevad tuleb õrn ja kompiv, sügavates toonides ja teeb mulle öösel pai. ma pimedas esimene hetk ehmatasin üsna, aga siis tuli meelde, et ma pole siin toas ju üksi. mul on alati kõige toredamad sõbrad - just need, kes ilmuvad eikuskilt ja kaovad vahepeal ära, et tulla ja siis salamisi ehmatada. ja ilusad on nad ka. ei mõtle ilmailu, mõtlen muud. palavik on vist, valus on küll. jälgisin silmanurgast lõvisid ka. grünberg, eplik ja opi variatsioonid - i approve. kuumus on kõrvulukustav - ma oleks nagu keset südatalve kõrbes. deliiriumis. lugesin vanu Loominguid, nagu ikka - kordan end ja lugemisi. ühes 1995 novembri Loomingus trükiti ühe luuletajahärra 1892 aastal kirjutatud kirju, mis kõlasid palju loogilisemalt kui paljud sõnad ja vaikimised praegusel hetkel.

If you come back to haunt me

The authors have deleted this blog.
The content is no longer available.

I still followed you around.

nojah. isamaale soovin pikka iga. pidu.

Riin ütles:
teete murkale vastuvõtu

õues on niivõrd palju lund ja toas on nii soe. naabrite katustel käib äge sagimine, lausa võistlus selle nimel, kes enam lund suudab maha lükata. mulle ikka veel salamisi meeldib see talv, eriti sooja teki sees istudes ja aknast õues toimuvat jälgides. eile näiteks lumesahk jõudis alles öösel meie tänavale ning üsna võimatu oli kuhugi pääseda. mitte et ma olekski tahtnud kuhugi minna, siin on ka hea.

the lengths I go to light your way

magasin öösel nagu lapsuke. pean siiski tõdema, et selline elukas nagu karma on olemas. ja ta saab su kätte just kõige veidramatel momentidel. mõnele kukub jääpurikas pähe, teine läheb vales kohas üle tee, kõrvaklapid täisvolüümile kruvitult. kolmandad peavad tõega silmitsi seisma. kõrvaklappidega on üldse kummaline lugu, nad on nagu tänapäeva laste palvehelmed. miski, millesse usutakse, miski, millest saadakse tuge. neid sõrmitsetakse suure hoolega, kõiki sõlmi ükshaaval lahti harutades. ja kui helmed kaovad, on pahandus majas. paar päeva tagasi, kui kass vilu kõndis üle klaviatuuri ja arcade fire omavoliliselt mängima hakkas, tuli mulle meelde üks hetk ühes suures linnas, kui päike paistis ja autosid oli mustmiljon. ma läksin üksinda tööle ja ümisesin kõrvaklappidest kostvale muusikale kaasa hey! no cars go, where we know ning kogu maailm mu ees näis avatud ja valla. mõned taolised hetked tuleb talletada, et külmadel talvepäevadel oleks millesse varjuda. ka siis kui karma ründab.

the electricity in your house wants to sing

see nädalavahetus tõestas väga säravalt, et enda murede eest ei maksa ära kõndida, kuna nad tulevad ise sulle järele ja patsutavad õlale. hirmud tulevad unes järele ja viivad kaasa. varjud panevad võpatama, vaikus vaatab ise läbi seinte. ma hindan vaeva, mida mu sõbrad näevad, ma armastan neid selle eest. ka siis kui ise olen tõrges ja väsinud, ka siis kui ei jaksa seda välja näidata. ent siiski, täna tähistan ma vaid valgeid tiigreid ja joosepi sünnipäeva. käest kinni hoidmisest on abi rohkem kui mõnest sõnast. mõnest sõnast on abi rohkem kui padjast. vastlakuklitest ja nutellasaiast on teinekord abi rohkem kui vabandustest. selline pühapäevane väsimus on kontides, et tahaks sauna teha või kuuma vanni, aga ei jaksa.

blood bank

miks ma armastan eesti ajakirjandust? lihtne:
Pätid murdsid panka sisse hauakaevajatelt varastatud kopaga

lumi selgitab, kõik selgeneb. today is a good day. for real.

all alright

eelmine postitus oli kindlasti väga graatsiline. nojah, leidsin eile raamatu üles! ma olin ta riiulisse tagasi torganud ja eksamisegase peaga koju läinud. kivi langes südamelt (kust sellised väljendid tulevad?). enda premeerimiseks võtsin kaks saul bellow raamatut, ühe originaali ja teise tõlke. mul on sihuke tunne, et ma vahetan selle viimase ka ingliskeelse variandi vastu välja, kuna (sünnipäraselt) solomoni väljendid ja sõnamängud on nii toredad. mitte, et ma tõlkijaid alahindaks, aga mulle meeldivad tohutult väikesed kavalused. justnagu üllatushommikud piimakohvi, kommide, vastlakuklite ja päris sõprade seltsis on nii toredad,
eriti pärast kurbi õhtuid. (ka minule peavad jääma mõned õigused)

jah ja ei kurda tegelikkuses, uni tuleb kodus juba vaikselt tagasi.

words for a sermon that no one will hear

nii hea on kuskilt pärapõrgust annelinna teisest otsast koju jalutada ja raha taskust ära kaotada ja terve tee eleanor rigbyt laulda ja lõpuks omas kodus keefiri juua. iga kord kui mõni asi raisku on läinud, siis lõpetan ma seal ja tulen jälle rõõmsalt koju. see on juba nagu mingi rituaal. isegi külm ei olnud täna hommikul. i thank thee.

of endless possibility

unetu lapsuke jõudis koju.

mõtlesin täna päris palju. liikumises olles ja kontraste tajudes tulevad kõige põnevamad mõtted. või näiteks kirsikohupiimamustikakooki tehes ja süües. või hange kukkudes/viskudes. lumesõjas. vinüüliosakonnas. õdusais kohvikuis. rongile rutates. võtmeid kaotades ja leides. ja und?

mõtlesin suurtest ja väikestest ja
et ei lähe muusikat kuulama, lähen homme hoopis turule. säh teile.

13:22
ei tahtnud millegipärast uut postitust kirjutama hakata, aga kuidagi kollaseid unenägusid nägin täna. võimalik, et see tuleneb aknast voodisse paistvast varahommikupäikesest. või äkki on kaugust liiga palju ja me lävime hoopis unedes. meil aastaid juba üks ja sama uni, ainult tasandid vahelduvad (nagu super marios!)

hästi palju õnne kõigile täna

forever is a long time when you've lost your way

üsna lumevangis ja natukene laisk. ühe raamatu olen ära kaotanud? ei tea. täna on phoenixi tuju. ma võtsin vihiku voodi juurde, et oma unenäod üles kirjutada. nägin nii veidraid asju, et ei tahtnud neid talletada, aga nad ei ole siiani peast ära läinud.

vantsisin lumes, külmetasin natuke varbaid, rääkisin juttu.
ja see oli hea :)

with sticky little fingers

ärkasin hommikul umbes viis korda, aga ei tihanud tõusta. põrandal oli veidi jahedam, kui olin oodanud. õnneks tuli kass koopasse kaissu ja jagas soojust nurrumisega segamini. uned jäävad paremini meelde, kui neid üles märkida. vaid järjepidevust ja pidet tarvis. ärgates oli rõõm soojast tekist, õue tulles oli rõõm vähemkülmast õhust (vaid pikapeale tuul veidi näpistas, aga ma ei kurda) ja koju jõudes oli rõõm soojast ahjust. nii palju rõõmu mahub ühte päeva, ainult homme veel ja ehk saab hingata. rõõm rõõmust see on see kõige magusam. öisest filmivaatamisest, maasikajäätisest ja milka šokolaadist, semirebastest ja kahupäisest kassist. on külma, on sooja, on nukrust ja rõõmu - on kõike segamini. on palju raamatuid ja astmevaheldusi, on võõraid käändeid ja pöördeid, aga tunne on hea. võõraid elusid, mida kompida ja lähemaidki. sõbrad, sõbrad, ärge olge kurvad, suvi tuleb vähemalt ehk soe. ja enne seda k e v a d

vähemalt kaks päeva kummitavad mind fly as you might ja imelikud mõtted - õhurõhk on vist muutumas. sees on lumesõja ärevus.

kalad teisel pool ehk tajuvad mu igatsust

veendun iga päevaga enam, et maailmas on veel üsna mitmeid h e a südamega inimesi. nad võivad rääkida sulle tunde ja minuteid lumest, jääkristallidest, lõikavast külmast, vaikusest metsas, raskusest mis murrab puid; ise jäädes märkamatuks. ja sa mõistad, et nad räägivad tegelikult raskusest, mis murrab inimesi; külmast, mis laiub inimeste vahel; lumest, mis vajutab inimesed vastu maad ja kristallidest, mis kriibivad sõrmi. ja selle kõige juures nad jäävad päris rahulikuks, vaatavad korraks aknast välja ning nendivad, et vanasti olid palju kangemad külmad ning suuremad hanged, mis kestsid läbi novembrist, läbi veebruarist ja hingasid kaugele maikuu algusessegi läbi maapinna oma külma hingeõhku. ja sa vaatad ise neile vaevu otsa, kuid tunned neid ümbritsevat headust ja kogu seda soojust, mis õhkub nende lõkerdavast naerust.

ma olen terve eilse päeva veetnud oma koopas (vaid kaks korda ronisin õue ja siis ka jäätusid mu parema jala varbad ära), kuid täna on plaanis tublim olla ja reaalselt (mitte ainult oma peas) ka raamatukokku jõuda. ja hetkel hakkas täiesti juhuslikult mängima neutral milk hotel (tuli see tunne, kui oled kunagi mõnda noodikäiku väga armastanud ja siis on sama tundmus, mis kunagi esimest korda kuuldes). näiteks iga kord kui ma kuulan interpoli lugu evil, tuleb mulle meelde, kuidas ma ühel talvehommikul kooli kiirustasin (ma läksin otseteed pidi, majade tagant) ja külma oli üsna palju ja mingi lind tuli tammepuu otsast alla, ehmatas mind ja ma kiljusin ilmselt päris kõvasti, kuna kõik ümberkaudsed koerad hakkasid haukuma.

As the twig is bent the tree inclines.

ma igatsen isegi tolmu oma toa põrandal, asju mis jäid kapiveerele, linde seinal ja karusid diivanil. ma jäin eile magama brendan kennelly raamatu familiar strangers kõrvale. kunagi eva tassis selle sama raamatu kõinastule ja mulle tegi nalja, et ta nii suurt raamatut üle lee ja läbi metsade ja matkaradade tassida tahtis. ja mul on meeles, kui me lesisime kolmekesi kiige juures, roheline tekk oli maas ja lugesime sealt raamatust lugusid ette. see oli too suvi. kennelly luuletused on midagi teistsugust. midagi sellist, mida ma tahaksin ise suuta edasi anda. aga võrdluseks tooks sellise näite: mulle väga meeldib bono lugu sellest, kuidas tema arvates radioheadi liikmed on sedavõrd andekad, et tema ise võiks unistada vaid sellest, et kannaks nähtamatut tuubat, mida bändi liikmeil tegelikult tarvis ei lähe. the man made of rain - mõelge selle peale.

Sacrifice

How it was lived through her
This giving of herself
That she never understood,

A sacrifice
A customary selflessness
A decimation and scattering of herself

To the four winds of the insatiate future.
Whatever men and women waited there
Were unknown to her

As the rain's lisping or belting secrets
At her windows
In the sleepless time.

And to what end?
To let some perfection steal through
Barely distinguishable days and nights of her life?

A device that helped her
Never to see herself?
A wish to imprint some version of herself

On the self of the unknown?
She listened to the rain,
To the rowdy wind,

To the gabble of unseen birds,
To the words those under
What she took to be her care,

And felt something like love
Bleeding from her,
Wounding, renewing, confusing,

Like the touch of her fingers on another's skin,
The contact and vacancy
Of the aftermath of pain.

Brendan Kennelly

you sing into the night

mul ei tulnud öösel und ja ma vähkresin üsna kaua eva suures pehmes voodis ja mõtlesin elu üle järele. mõtlesin talvest ja tema lõplikkusest, igikestvast külmast ja kasvavast soojusest. ma käisin eile metsas (ilmselt lähen täna ka) ja kuulasin mändide vaikset nagisemist lumekoorma all - see muutub päev päevalt armsamaks. mõtlesin kevadest ja suvest - ma tahaks viimast vist eelmisele sarnaselt veeta. eks paistab, elu mängib ise niidiotsad kätte. tuleb ilmselt soe heinakuu, jõuab nautida ka hetki. kummaline kuidas maailma süsteemid ja soovid vahetuvad/vahelduvad sellise muutliku magnituudi ulatuses. samas on see hea. tulevad sügised ja lähevad, aga miski neist jääb südamesse. suvedest ka - teatud pildid kaneelikuklitest ja põllulilledest. merest ja lõkkesuitsust, kiigest ja kadakatest, kõikeneelavast udust ja muusikast, käppadest, sulepatjadest, koridoridest, pööningutest ja rõõmuhõigetest.

anna-kristiina ütleb:
ma pean natuke magama nüüd

siim ütleb:
miks

siim ütleb:
"uni on neile, kel puuduvad eesmärgid" - kupi

there was a fire in the yard

ükskõiksus on nõnda hirmus elukas. närib end inimeste sisse ja kasvatab enesele kooriku ümbes ja siis istub oma tühjuse ja kõleduse sees, kasvades järjest kalgimaks ja külmemaks. minupoolest võiks tulla kasvõi tuumatalv, kui inimesed ainult seevõrd rohkem märkaks külmust eneses ja suudaksid tunnistada asjaolusid, mis taolist külmust tekitab ja kasvatab. suur mittemidagiütlev mass ükskõiksust, see on nõnda väsitav. rääkige, inimesed, öelge kui teid miskit vaevab. kuulake ja kuulatage. ei proovi olla kuulutaja. kevad ka veidi kaugel, et midagi kuulutada kuskil. aga mõelge ja olge inimlikud. ärge laske ükskõiksust eneste kraevahelt sisse pugeda. hakake vastu! ma täiesti siiralt palun

(as if snow were sliding down the mountains)

mul oli teooria, et puudevõrad on nagu närvijätked, mis tuule käes end liigutavad ja atmosfääri katsuvad ning tunnetavad. sügisel, kui lehed neilt lõplikult maha koorusid, tundsin ma enesegi närve puutetundlikemana, nad olid justkui kaitsetumad ja rohkem silmale näha. nüüd katavad õues seisvaid rahulikke oksajadasid lumi ja õrn härmatis, see nagu kaitseks neid tundlikke võrastikke.

loodus on päris kaval.

mu blogi ei loeta ainult kell 5 hommikul ja mul on loenduri hankimisest saadik siin käinud 11 114 korda mõni külaline. mitte, et see oluline info oleks, aga loendur kõlab natuke nagu lendur ja keegi on praegu kuskil külmal maal ja kuigi ka enne oli teatav vahemaa, on ta nüüd kuidagi rohkem kohal. elugi on üsna kaval.

they shoot horses, don't they?

Venemaa on nagu mõni müütiline olevus. Nagu suur draakon, mis on mingi sogaga üle kallatud ja aheldatud roostetavaisse kettidesse. Selline lohe või draakon, kes on oma eluajal tapnud palju palju kõike, mis on ette jäänud (sest nii on draakonitel kombeks). Ja selle lohe seljas elab mingi Püha Juri, kes dikteerib loomale lollusi, on ta silmad kinni sidunud ja talutab teda pidevalt peaga vastu seina. Aga tegelikult on see loom ilus, tal on sügavsinised silmad ja ta on üks viimaseid omasuguste seas. Ta nahk on krobeline ja kulunud, ta liigesed ragisevad metalliraskuse all, aga aeg-ajalt ta möirgab (kuigi helid summutatakse), sisiseb ja hingab välja tumedat suitsu.

kas sinu kodu on soe?

täna on kõigi närvid nii pingul, et neile võiks verise nõelaga luuletusi tikkida.
täna hakkas universum teist pidi pöörlema.
mustad uksed ja valged laed vahetuvad kollaste raamide ja samblaroheliste kardinatega.
seitse inimest sureb ja üks sünnib. kas sellest ühest piisab?
millega täita tühimikku?
kas armastus täidab tühimikke?
mis asi ta õieti on. üks suur värviline eimiski. värvitu universum, mis igal hetkel võib muuta oma suunda.
morbe ja murenev. kasvav ja kihav, lausa põlemisest sahisev. nagu kuivad männid pliidiall.
ma tean vähemalt kolme inimest, kes täna on südamest nutnud.
mitut inimest sina tead, kes oleks südamest naernud?
jah, kukungi kokku, aga vajun graatsiliselt nagu kevadvesi.
kevadet vist ei eksisteeri sellises külmuses.
ainult mõnes teises universumis võib praegusel hetkel olla soe.
soe pesa. hundikutsikad.
ma mäletan lapsepõlvest rukkipõlde.
ma mäletan liivaauku, millele me ehitasime parvi.
ma mäletan toonekurge sellest ajast, kui ma viimati liivaaugus käisin.
ja seda, kuidas sinna olid kasvanud õunapuud, mis kandsid vilja.
ma korjasin taskud täis.
ma korjasin taskud kodu lõhna täis.
ma mäletan liivakasti, kus ma mängisin. see oli tegelikult liivakuhil, kus pesitsesid kõrvahargid.
ma mäletan sadu tuhandeid sireliõisi, mis langesid suurte tuulehoogudega mu heledale kehale.
punast vatitekki, millel lesides soe suvepäike lausa põletas.
seda tunnet, kui öösärgiväel lipata kasvuhoonest mööda (seal olid kollased tomatid) kartulipõllule ja tagasi.
põllal õitsesid kartulid. ja terendasid ohakad. veel jooksis seal tuhandeid värvilisi olevusi ja pisikesi mardikaid.
tagasi tulles tulid vastu maasikad. paremat kätt jäi antonovkapuu. ma ei saanud aru, miks need õunad nii hapud pidid olema.
nüüd ma tean, kui jaanuarikuu esimestel päevadel söön pehmeid ja magusaid õunu. ei ei ole luksust süüa sama puu õunu.
iga puu ei ole teise vend, mõni aga on. mäletan tikripõõsaid puude vahel. ja pisikest tiiki, kuhu kukkusid värvilised sügislehed.
tiigikeses olid praod, kust vesi nirises maa sisse peitu. mõnikord ma väga tahtsin olla vesi, et näha maa alla.
et näha kaugemale kui mu läänemerekarva hallid silmad ulatusid vaatama.
mõnikord ma läksin sauna taha turnima. seal oli rämpsu ja kola. see oli nii võluv.
ma mäletan seda tunnet kui enne sauna minemist kammiti juukseid. oh seda nuttu.
ma mäletan sauna lõhna. õiget vana eesti sauna lõhna. see oli nii ilus ja tõeline.
meil oli ait. meil olid loomad. meil oli lambakoppel.
enne seda olid muidugi vaarikad.
meil oli palju tumedat ja võõristavat valu.
valu, kui pidi vett tassima.
valu, kui pidi puid lõhkuma.
valu, kui pidi pööningul vaid eespool mängima.
ma ei saanud päris täpselt aru miks.
minul oli seda valu ilmselt vähem kui teistel. ma sain päris vähestest asjadest siis aru.
või sain ma lihtsalt teistmoodi aru?
ma mäletan kutsikaparve, kes jooksis õues laiali, plagades igaüks ise suunda.
ja siis üht udupehmet kollikoera.
seega, ma mäletan printsut ja lendlevaid linnusulgi.
ma mäletan, kuidas ma leidsin lusika sõstrapõõsa alt. ma hoidsin seda oma taskus.
ja oma peast ei saa ma välja neid kollaseid lilli, mis kasvasid väravakoha kõrval.
siin aias on nad ka. see on turvaline. see on kodu tunne.
ma mäletan seda, et sirelimüüri sees oli palju käike. terve labürint.
ma mäletan tumesiniste kreekide lihavust.
ma mäletan seda, kui mamma tuli ja ma jooksin õue. õigemini kas ma mäletan?
ma mäletan seda tunnet.
kui me lõikasime leiba. kui ma küpsetasin pannkooke.
kui ma istusin köögis tabureti peal ja mannu kooris kartuleid ja ma lugesin esimest korda sajani.
ma mäletan seda lõhna, kui kuusk oli kuivanud ja ta tuli õue viia ja okkad pudenesid igale poole.
ma mäletan seda, kui mul olid tuulerõuged ja ma jõin väikesest valgest kohvitassist
maailmatuma kanget musta kohvi rohke suhkruga (kuna selles vanuses ma armastasin väga suhkrut ja mett)
ma mäletan seda, kuidas tuulerõugetäpid kihelesid öösel
ja millegipärast ma magasin suures toas diivanil
võibolla ma olin unustanud ennast öösel telekat vaatama?
või olin ma nii ahjule lähemal?
ma tunnen isegi selle diivani võltsnaha lõhna ja punakaspruuni tooni enese naksuva naha vastas.
ma tunnen oma paljaste varvaste all suure toa pruunitähnilise põrandavaiba karedust ja pehmust.
ma löön oma jala selle neljalt küljelt lahtikäiva laua taha ära.
ühes sahtlisügavikus on raamatud ja ajalehed. teise on peidetud nukuriided.
mu sokid on ilmselt kas voodi all või diivani vahel.
mu pea on hell. tuiklev ja valus. mul on peas muhk.
me mängisime asjade peal kõndimist ja ma kukkusin vastu kollast ahju.
enne seda mängisime me asjade peitmist.
ma peitsin ühe asja niimoodi ära, et ma ei leidnud seda enam ise ka üles.
ma mäletan neid hommikuid ema toas. magamistoas.
tema magas vasakul pool ja mina paremal.
ma mäletan, et ükskord talvel võeti see voodi lahti ja selle madratsite ja voodilaudade all olid mänguasjad.
neid oli terve trobikond. mulle tundus, et neid on seal lõputult, et nad kasvavad sealtsamast põranda alt maa seest välja.
ma mäletan üht korda, kui me tulime mamma ja papa juurest koju ja printsu oli veel väike.
ja ma panin midagi kirjutuslaua sahtlisse ja läksin tagasi kööki. ilmselt oli see kommipaber?
ma kogusin neid. aga ainult seda hetke mäletan. ja seda, kuidas printsu mulle poole tee peal vastu tuli.
ma mäletan vahetusõpilasi soomest ja seda rohelist magustoitu, mis ema tegi ja kuidas see ootas vaikides külalisi ja kuidas ma tahtsin seda vahukoort juba lusikaotsaga puudutada.
ja seda kui me käisime kuuskede vahel sinililli otsimas ja ma luiskasin, et ma leidsin ühe roosa, aga kaotasin selle ära.
ma mäletan üle heinamaa koju jooksmise tunnet.
ja lastetoa aknaid.
ma mäletan tühja toa karedaid seinu. ja nende värvi, hiljem seostub see väikese esikuga, nojah.
aga see on juba hoopis teine universum.
mu kodud neelavad metsadeviisi puid, kuna nad on vanad nagisevad ja talviti liiga suurte tubadega.
suurte akende ja külmade põrandatega.
karedate vaipade ja iseäraliku lõhnaga. kodu lõhnaga. ja seepärast ma neid armastangi. neis on teistsugune soojus.

this isn't working my little grasshopper

päris rahulik olen juba. terve päeva rebisin, lõikasin, värvisin ja kleepisin helesiniseid islandi linde. ja hiljem istusin ahju ees ja lugesin jüri üdi luuletusi. tuli tuli seltsiks kuulama. nüüd saab iga õhtu laulda sleep in our clothes and wait for winter to leave ja pugeda tekkide vahele peitu. kuigi talv on ilus oma karguses. kui külmusest suudad mitte välja teha, siis mõned hetked varahommikuil on niivõrd intensiivsed ja tugevad, et sööbivad su silmakoobaste taganurkadesse ning kumavad sealt läbi terve päeva.

või öösel läbi lume koju joosta, kui su jalad värisevad ja sõrmed on jääs. kõõluda rajal nagu korstnapühkija katusel, ehmatada võõrast kassi, jõuda lõpuks ometi koju, hõõruda sõrmisse elu sisse tagasi ja võtta karu kaissu. see on mõnikord päris armas. nagu see luuletus, mille kirjutas kunagi mees, kelle nimi oli arvi siig:

On igatsust, on nukrust, hella valu
neis tuledes, mis kutsuvad mind öös.
Hing nende poole astub palja jalu,
ei kaja vastu taeva tume lööv.

Kui võõras saatus - tuled külmad kauged.
Kui elu inimestel lemmikraamatus.
Kui naise silmad, kummaliselt rauged
ja igavesti kättesaamatud.

On tuled öös. Ja nende kõle valgus
nii kutsuv on, et kogu rahu kaob.
Need tuled öös on lõputud kui algus,
need tuled öös on tuleviku jaoks.

Kui poleks neid meid rahutus ei pureks
ja igatsusi mõttelend ei tooks.
Kõik soovid hääbuks, täitmatult suureks -
jääks elul loomata me elulood.

Ükskõik kui palju olgu nukrat valu
neis tuledes, mis kutsuvad mind öös,
hing nende poole astuks paljajalu
ka siis, kui kuskil enda ära lööb.

go check your mail

kolm postitust päevas on väga normaalne
eriti kui sa oled raaamatukokku sooja tulnud
(ˆstory of my life) ja plaan järgnevaks

1. õpime kirjutama
2. esitame nii saikse esseesid kui võimalik
3. lööme kirjakasti jalaga ümber ja varastame kõik sealsed kirjad
4. täname Leenet veelkord maailma kõige armsama kingituse eest
5. kuulame laulu Õigus veel vähemalt 25x ja rahuneme maha

Love is so simple

'Christina was born in the town of Saint-Trond in 1150. She was orphaned at fifteen, along with her two sisters, and worked as a shepherd, growing closer to God over the years. In the process of this contemplation, she seems to have neglected her body's need for sustenance; as Cantimpré writes, "she grew sick in body by virtue of the exercise of inward contemplation and she died."2 Later hagiographers attribute her apparent death to a seizure. In any case, she was carried to the church for the funeral Mass, where her first marvel was to occur. Right after the Agnus Dei, she flew up out of her coffin like a bird and perched herself in the rafters of the church (it was said that she desired to escape the stench of human sin). The priest finished the Mass with remarkable equanimity, and then made her come down (this is the scene depicted in my painting). She reported that she had been to Hell, and had recognized many people there. She was then shown Purgatory, and recognized many more. After this she was taken to Heaven where she was offered the choice of remaining with God, in one-ness with Him, or returning to earth in order to suffer the torments of the damned on behalf of the souls she had seen in Purgatory, who would then be released. She chose the unselfish course, and so startled her mourners by returning to life in the little church.'


Christina the Astonishing
Lived a long time ago
She was stricken with a seizure
At the age of twenty-two
They took her body in a coffin
To a tiny church in Liége
Where she sprang up from the coffin
Just after the Agnus Dei
She soared up to the rafters
Perched on a beam up there
Cried, "The stink of human sin
Is more than I can bear"
Christina the Astonishing
Was the most astonishing of all
She prayed balanced on a hurdle
Or curled up into a ball
She fled to remote places
Climbed towers and trees and walls
To escape the stench of human corruption
Into an oven she did crawl
Christina the Astonishing
Behaved in a terrifying manner
Died at the age of seventy-four
In the convent of St. Anna

(Nick Cave)

just not what you thought though

niii raske on valust lahti öelda



need tüdrukud kukuvad nagu doominod
ma tahaks seljuhul šokolaadilõikudega dominoküpsis olla
terehommikust, mulle on kange kohv pähe hakanud

ma tõesti armastan su küpsisesüdamikku murda

ei


õigus jääda muutumatuks / õigus muutuda
õigus oma mänguasju käega puutuda / käega puutuda /
käega puutuda

jah

you didn't think.. oh!

mõnikord kui sa sulged silmad ja räägid end täiesti tühjaks. nii tühjaks, et lased kõigel valusal enda seest välja ronida, siis on võimalik sellest valust lahti lasta. andeks anda on nii lihtne, seda peab ainult harjutama. tasakesi ja tasapisi. endale andeks anda on kõige raskem. tunnistada, et oled eksinud. vanasti usuti, et kui metsas ära eksid, siis pead riided pahupidi pöörama, kuna oled sattunud tagurpidi ilma, kust pääsed vaid mõne taolise nipiga. ka pidavat abi olema sellest, kui hakkad oma jälgi mööda tagasi sammuma. kohati on mul tunne, et ma peaksin kõik oma olemasolevad riided pahupidi pöörama, et ma suudaks enesele andeks anda asju, mida ma päevast päeva korda saadan. ma peaksin koju tulles astuma ainult oma jalajälgedesse lumes. aga kaua sa ikka nõnda seikled. kas see toob su päriselt koju tagasi? eriti kui sa tunned, sisimas tunned, et su valikud ja teod on tehtud südamest. ma ei mõista päris täpselt, kas ma olen siin suures ja sinises ilmas ära eksinud.. või alles nüüd oma raja päriselt üles leidnud.

I will burn my every book to warm you

heihopsti. täna me ei räägi sellest, kuidas mul öösiti magada
ei lasta ja kindlasti ka mitte sellest, et ma eksamile ei läinudki (mis tegelikult on tore, ei ole kuri, uni oli väga magus), vaid hoopis asjaolust, et täna on väga tähtis päev. täna, juba päris mitumitu aastat tagasi, sai mamma 27aastaselt oma ainukese tütre. pisikese mutuka, kes kasvamise käigus tegi pättusi ja ei kasvanudki täielikuks röövliks (see röövlistaatus on pigem aastatega mulle üle kandunud, näiteks teen ma kodu alati sokkidest lagedaks, kuigi see on suhteliselt väike näide). salajased allikad väitsid, et kodus pidavat päike paistma. that's good. igatahes, täna olen ma tänulik oma emale ja tervele maailmale, et ma kasvasin üles just sellises segaselt armsas kodus. tänulik ja õnnelik. happy birthday!

as simple as sunshine

http://weheartit.com/introroheline


what you love, you are

just exactly like I used to

terrrvist! esiteks ma vabandan eelmise postituse pärast. teiseks toimub riinu elutoas juba kolmandat õhtut reiv. õigemini oleks reiv veidi vale sõna selle jaoks. pigem heamuusikaline naermine vahelduva karglemise ja rõõmsate hüpetega avamaks kassile ust või jooksmaks paljajalu õue lumehangedesse. pleilistid vahelduvad tujudega ja soovilugudest saavad kooslaulmised ja kätlemised, kallistused ja vaibal asetleidvad koosveeremised. teised teevad köögis ahjukartuleid, kuna keegi ei suutnud tänase päeva jooksul poodiminemisest mõeldagi, mis on tegelikult tore. hoolimata sellest, et hommikul valgustas imepäraselt kaunis päikesepaiste meie väsinud silmi ja liikmeid, mis said vaid mõne tunni und ning olid tantsimisest, keerlemisest ja kukkumisest tuimad ja valulikud.


tühimikust kasvab viimaselajal nõtkeid oksi, võiks isegi väita, et tegu on pisikese puuga. hiirekõrvad juba küljes, talv kasvatab sisemiselt soojaks, tahad sa seda või ei. ei muretse asjaoludest, kas oksad ka kunagi vilju kannavad või mis värvi õisi hoiavad või kas külm puud sootuks ära ei võta. kasvab suures rahus ja kogub jõuetusest jõudu. riin juba kilkab "süüüüöma", i better go.

through this year, if it kills me

üks kiisu on klahvide taga ja teisel on kitarr süles ja kuigi kõrvalruumist kostub liiga valjut muusikat, on riinu kollases toas ütlemata kodune ja ilus olla, eriti kui kõrvus kõlavad elus helid. nad mängivad ja laulavad sama laulu, mida juunikuus kõinastul suure rohelise pihlakapuu all papa tehtud õuelaua ääres, kui päike paistis kõrgemalt ja tuul oli kordi pehmem. (ilmselgelt olen ma juba joonud liiga mitu klaasi vahuveini) aga see laul nii sobib hetkel! aastavahetus tuli suurte lumehelveste ja mu kallite kaisudega. no peaaegu kõik olid olemas. ja ka praegu siin toas. sleepyhead mm.