all things go, all things grow. bye, folks

see siin on minu viimane postitus selles blogis.

ma armastan selle blogi värve, pilte, kommentaare ja lugejaid, aga kõigel on kusagil algus ja lõpp. ma alustasin seda blogi Londonis, oli suvi ja ma olin armunud ning tsiteerisin iga kahe lause tagant the smithsi või the postal service'it. blogi nimetus tuli luuletusest, mille Eva mulle kunagi kirjutas ja mida ma ka siin vaimustunult deklameerisin.
mingi hetk ma avastasin, et mu ema loeb mu blogi ja suurest hirmust kustutasin kõik vanemad postitused ära. mõned kuud hiljem taipasin, et see on täiesti loomulik.
ja ma ei peaks kartma.

ma olin väga pikka aega allergiline tumblri suhtes, kuna see tundus niivõrd hipsterlik väljund m i n u mõtetele ning tunnetele. blogspot muutus justkui alternatiiviks ning võimaluseks jääda iseendaks. nüüd aga olen ma temast väsinud.

tunnen, et mul pole siin enam midagi öelda.
pealegi tegi külastajate arvu jälgimine mind närviliseks.
numbrid ja jadad, mille taga peituvad reaalsed inimesed.

end reklaamides, kartsin samas iseennast ja teisi. kartsin, et mind nähakse läbi.
kasvatasin enese ümber kesta, kellena paista, ent see kukkus haledalt läbi, kuna ma polnud oma ebalevuses enam niivõrd siiras.

terve salvestunud aja ma kirjutasin justkui ühele inimesele
ning lõpuks avastasin, et ta isegi ei loe mu blogi, et ta pole sellest teadlikki
(see oli vist metafoor)

juba mõnda aega häiris mind kasvav külastajate arv
kes kõik vaikisid
just vaikimine on see kõige hullem võimalus
kui on võimalik öelda
tumblri puhul on aga võimalus
et vaikusest saab vabadus
valikuvabadus

uus algus (kui iganes klišeelikult see ka ei kõlaks)
nimi inspireeritud juhan viidingust

http://elukogemata.tumblr.com/