artiklid on loetud, aga arhiivi ei jõudnud. ma kavatsen seda asjaolu ignoreerida ja rõõmsalt samojeedide ja filmikunsti loengutesse minna. homme ka päev. as usual, I find refugee from the library.
it puzzles me, kuidas inimesed käituvad, kui nad tahavad sulle millegipärast muljet avaldada. nad kohmetuvad, saadavad vasakule ja paremale närvilisi pilke, kõnelevad suvalistel teemadel ning jälgivad sind kabuhirmus silmadega (eriti juhul kui nad saavad aru, et nad on läbi nähtud). koomiline situatsioon intensiivistub juhul, kui nad üritavad oma arvamust avaldada (aga arvamus ise kaob sõnade tulva alla ära). jää tuleb murda mõne sõbraliku remargiga ning siis läheb kõik juba vähe hõlpsamini. inimesed taltuvad olukorrale ja muutuvad vähe mõistlikumaks. see on üpris armas tegelikult.
mul oli täielik heureka! ma avastasin, et teisel korrusel toimuv jooksumaraton seisneb selles, et seal elavad kaks väikest poissi, kes mulle eile aias lehesõda tegid. kõrvalmajas elab umbes samavanune tüdrukuhakatis, kes mind valjude kollihäälitsuste ja -liigutustega ehmatada üritas (ja oli hirmus pettunud, kui ma kõigest sõbralikult muigasin). no mis sa nende marakrattidega ikka peale hakkad, alles siis võetakse sind omaks, kui sa ennast juba lahkuma sead. laste südametega on raskem – nad näevad su palju hõlpsamini läbi.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar