somewhere between motivated and cold

"Felix tahtis väga öelda: Aino, ma armastan sind, aga ta ei saanud tarvitada sõnu, mille tähendust ei tundnud. Seepärast ütles ta nõnda: "See on hea, et sa lõunat teed.""
Arvo Valton. Looming nr 12. 1985, lk 1631.

see meenutab mulle seda kohvi ja küpsiste asja millegipärast. ma elan viimastel päevadel nagu mingis teises maailmas. ma tegelen pidevalt mingite tekstide ja artiklite lugemise ja mõtestamisega, aga samas mõtted i s e on hoopis mujal mingites tundmustes ja kõnelustes kinni. ma tahtsin nii väga maailmafilmi kõiksugu üritustest osa võtta, aga kaks seminaritööd korraga on liig mis liig ja ma pole siiani ühelegi filmile veel jõudnud ning järgmised esseed ja kokkuvõtted juba kuhjuvad. tegelikult ma tahaks homme õhtul minna kuhugi ja olla inimeste keskel ja kõik mured hetkeks ära unustada ja lihtsalt olla nagu üleeile. mitte, et mu ülesanded mulle pinget ei pakuks, aga see pinge on kohati liigagi pingeline ja rõhuv, et mu unetu pea seda taluda suudaks (ja uni on olemas küll, aga teda ei saa rakendada, kuna kogu aeg on tarvis joosta arhiivi, raamatukogu ja loengute vahet - ja kui ma äratust edasi lükkan, siis on selline tunne, et ma olen liiga liiga laisk, aga ilma uneta ju ka ei saa). ja tegelikult ma ei tahaks üldse vinguda, elu on elamiseks ja eriti veel pärast arhiivis loetud elulugude lugemist pean tõdema, et minu mured pole kohati üldsegi võrreldavad nende inimeste probleemidega, kelle elulugusid ma viimastel päevadel sirvinud olen. ja et neist kumab südamlikkus, heatahtlikkus ja rõõm selle üle, mis nende elus rasketel hetkedel hea oli, teeb need jutustused veel eriti ausaks ja ilusaks. sest elu ongi ambivalentne ja mitmekihiline, pidevas liikumises ja muundumises, mis tegelikult ongi hea. vist.