I admit sometimes I say too much

Ma nägin öösel unes, et mu abaluudelt kasvasid valged luigesuled kahe suure kaarena tiibadeks. Ja kui ma peeglisse vaatasin, siis mu silmad läikisid pimedas nagu kellegi teise silmad. Kontvõõra silmad. Ma kartsin. Need olid tumedad toonekure silmad, kõiketeadva seirava pilguga. Isegi mu ripsmed olid teistsugused kui varem. Ma seisin paljajalu külmal kivil keset kriiditolmu. Hakkas sabistama vihma. Veenired jooksid mööda mu nahka allapoole ja ma tundsin, kuidas mu roided hingates naksusid. Ma olin mässitud valgesse kleiti, mis piha ümbert lausa põletas. Tundsin, kuidas vesi jõudis mu pahkluudeni. Kuulsin samme ja mühisevat vett. Need olid Sinu sammud. Ma tundsin, kuidas su pilk mööda mu selgroo õnarusi liikus, aga ma seisin tardunult paigal. Ma tundsin su sammud ära, kuna olin Sind unes kutsunud. Hetkeks tundsin, et aega ei eksisteeri ja me oleme terve igaviku sedasi sooja vihma käes seisnud. See oli väga soe, lausa halvav tunne, kuid Sina seda ei mõistnud ja astusid ligi.