you didn't think.. oh!

mõnikord kui sa sulged silmad ja räägid end täiesti tühjaks. nii tühjaks, et lased kõigel valusal enda seest välja ronida, siis on võimalik sellest valust lahti lasta. andeks anda on nii lihtne, seda peab ainult harjutama. tasakesi ja tasapisi. endale andeks anda on kõige raskem. tunnistada, et oled eksinud. vanasti usuti, et kui metsas ära eksid, siis pead riided pahupidi pöörama, kuna oled sattunud tagurpidi ilma, kust pääsed vaid mõne taolise nipiga. ka pidavat abi olema sellest, kui hakkad oma jälgi mööda tagasi sammuma. kohati on mul tunne, et ma peaksin kõik oma olemasolevad riided pahupidi pöörama, et ma suudaks enesele andeks anda asju, mida ma päevast päeva korda saadan. ma peaksin koju tulles astuma ainult oma jalajälgedesse lumes. aga kaua sa ikka nõnda seikled. kas see toob su päriselt koju tagasi? eriti kui sa tunned, sisimas tunned, et su valikud ja teod on tehtud südamest. ma ei mõista päris täpselt, kas ma olen siin suures ja sinises ilmas ära eksinud.. või alles nüüd oma raja päriselt üles leidnud.