ma arvan, et kõigil elus on mingi faas, kus nad ei ole oma nimega rahul või midagi taolist. olgu, võibolla mitte kõigil, aga minu andmetel ikka päris paljudel inimestel. mul oli see päris pikaldaselt - mitmeid aastaid ma kirjutasin oma nimelahtrisse pigem luuleridu või laulusõnu, kuniks üks inimene ütles, et aitab nüüd küll. teisipäeval loengus me pidime kõik oma nimed kõva häälega välja ütlema ja fellini klippide suhtes arvamust avaldama. ma ei tea, millest see järsku tuli, aga mulle tundus hetkeks, et mul oli neist kõigist kõige ilusam nimi. see kõlas kuidagi helgelt ja kergelt. võibolla olin ma ise kuidagi õrnemas olekus ka palaviku tõttu ja seepärast. kergem on peituda kellegi teise sõnade taha varju, tunnistamata enda tundmusi. lõpetame postituse nüüd ilusasti jälle ühe tsitaadiga.
"from my rotting body, flowers shall grow and
I am in them and that is eternity"
edvard munch
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar