"need puud on hingestatud olevused"

aeg ei tundu enam lineaarne või vertikaalne, vaid horisontaalne nagu mõnede obiugrilaste taevasüsteem. ma ärkan ja on tunne, et ma ei ole magama jäänudki. terve ööpäev läheb mööda, aga ma isegi ei taju seda. palavikku ka nagu pole, aga pea lõhub nagu kirves lahtisi halge. eriti imelik, kuna minu pea tavaliselt ei valuta. ja kõndida ei jaksa, umbes poole silla peal tahaks maha istuda. vahepeal unes nägin, et olin veel päevakodus ja siis kui ärkasin, siis ehmatasin ära.