rising from an oak because I feel it

kohe näha, et kodus. ei saa mitte vaiki olla. minuga koos juba kolmandat päeva elab siin toas üks liblikas. ta on lõvikarva kollane, aprikoosioranž ja tumedate tähnidega õrn olevus. ilmselt ta loivas kuskilt rõduliistude vahelt suure kütmise peale siia tuppa sooja. nüüd ukerdab mööda mu asju ja vahepeal peatub mu varvastel, et mind pikalt silmitseda. ei tea, kas talviste liblikate muster ennustab kevadet? kui nii, siis minu kevad tuleb õrn ja kompiv, sügavates toonides ja teeb mulle öösel pai. ma pimedas esimene hetk ehmatasin üsna, aga siis tuli meelde, et ma pole siin toas ju üksi. mul on alati kõige toredamad sõbrad - just need, kes ilmuvad eikuskilt ja kaovad vahepeal ära, et tulla ja siis salamisi ehmatada. ja ilusad on nad ka. ei mõtle ilmailu, mõtlen muud. palavik on vist, valus on küll. jälgisin silmanurgast lõvisid ka. grünberg, eplik ja opi variatsioonid - i approve. kuumus on kõrvulukustav - ma oleks nagu keset südatalve kõrbes. deliiriumis. lugesin vanu Loominguid, nagu ikka - kordan end ja lugemisi. ühes 1995 novembri Loomingus trükiti ühe luuletajahärra 1892 aastal kirjutatud kirju, mis kõlasid palju loogilisemalt kui paljud sõnad ja vaikimised praegusel hetkel.