pictures with colours I loved but don’t see anymore

the world is my playground too and I'll do what I like
why are you so scared of falling apart
intimidating me for falling apart
stay on your knees with your cross and don’t tell me you know so

ta tuli lõpuks ometi koju ja k u u l a s, mis mul rääkida oli. ta võttis mu mõtted ja sõnastas nad täpselt nii nagu mina neid tundsin (aga varem tõeks ei pidanud) ja see andis mulle meelerahu veidike tagasi. viimased kaks aastat on olnud sellised just tänu temale. ma murdun, murenen ning tema tuleb ja voldib mu jälle kokku. ta lihtsalt sõnastab ideid, mis mu alateadvusest läbi kumavad nii hästi, kuna ta mõistab neid kõige paremini. ta lihtsalt tajub asju samalt tasandilt, kuna me näeme asju samast majast. võimalik, et tema aknad on suuremad ja avaramad, kuna talle meeldivad puhtad pinnad ja valgus, aga toad ja koridorid jäävad samaks, kuna nende pärast me teineteise kõrvale istusime. ja istume siiani, istume samade ukselinkide all, ainult tema oskab paremini neist ustest läbi minna, mina alles õpin veel. aga ta annab mulle nii palju julgust juurde, on alati andnud, aga ma pole sellest varem lihtsalt niiviisi aru saanud nagu täna hommikul. kõrvetasin oma keele kohvist ära nagu ikka siin juhtub, sõin mett ja vaarikaid ja tajusin, kuidas tema korteris ringi liuglemine mõjub mulle rahustavalt. isegi kui ta on tõbine ja aevastab, isegi kui me pool ööd tapame sääski, kes tegelikult tolmendavad mustikaid ja ta karjub nende peale kasutades nii vängeid sõnu, mida ma kunagi kuulnud pole. aga mustikate õitsemisaeg on läbi. personal response insanity