How does it feel to feel like you?

ma tõin täna pika kondamise peale koju ühe raamatu. üldse mitte selle, millele järele läksin ja hoopis ühest teisest paigast, erinevalt sellele, kuhu algselt plaanisin jõuda. ma olin teda juba päris mitu korda vaatamas käinud, nuusutanud, lehitsenud ja käes hoidnud. nüüd on hea soe tunne, et ta kodus olemas on.

ehk teate te seda tunnet, kui mõnikord on väga väga külm ja peab kedagi või midagi ootama ning vaikselt paigal seisma. siis tunned, kuidas rakud vakatavad ja kõik lihased tõmbuvad hetkeks krampi ja hingamine aeglustub (või jääb päris seisma). silmad kristalliseeruvad, kinganinad tõmbuvad õrnalt sissepoole, õhk muutub selgeks ja hõredaks ja külmus on niivõrd intensiivne, et sa muutud selle vastu justkui immuunseks. ning sellest hetkelisest kokkutõmbumisest hakkab sees kuidagi õõnsalt soe. habras tunne.

I miss having coffee in bed watching TV

a few kind words can light up the whole north pole because it's Christmas tonight. ja viisid teevad sama. kõht on liiga täis ja varbad on sügaval soojades sokkides. inimesed on ka soojemad.

päevakodu, ristikodu ja kodu. mul on neid vist päris mitu.

you don't know love like you used to

teiega koos on isegi nutta parem.

day comes, a visible illusion

ma nägin unes, et oli suur ja sinine suvi. üks neiu, hanna linda, paul ja mina olime kuskil tõeliselt kaunis kohas, suvitasime. mingi hetk tuli kellelgi spontaanne idee minna ujuma, me hüppasime riietega vette, sest nii palav oli. ilmselt juuli algus, õhk tundus vähemalt selline. ja kui me vette sukeldusime, siis sisenesime me nagu vikerkaarde, kõik oli nii kauneid värve täis justkui avakosmoses. järgmises unenäokatkes ma ärkasin üles ja me olime papa juures (?) ja hanna linda kuivatas köögirätikusse juukseid ja seinal rippus see sinine kell, mis vanasti köögis. ja hanna naeratas. ja siis ma ärkasin üles. ja pärast veidikest ringutamist märkasin silmanurgast oma esimest jõulukinki. see on nii ilus, et ma ei julge teda väga puudutadagi. ja nii õige. the nationali boxeri vinüül (eva kiljub kusagil praegu, i can hear it even here). mm, juba ülehomme näeb.


tänane hommik on tunduvalt parem kui mitmed eelmised. :)

you're in my favourite book

"Külma süda (ligi –50 kraadi) on kaugel Põhja-Uuralis. Selle kaudset ja poole võrra mahedamat hingust on Läänemere ääres tunda veel nädala lõpuni."

kas peaksingi midagi lisama?


ahjaa, küpsetasin ise leiba. tuba sai kodu lõhna täis. tühikute vahel on tühimikud. tühimiku sees on külma süda, igalpool mujal on lihtsalt tühjus. teinekord on hea oodata, et keegi midagi ütleks. mitte otseselt ehk sulle, aga kuulatada kuidas teine kõneleb. kuskil kaugel ja arvates, et ma ei kuule või ei taha enam kuulda. tahan küll. isegi kui külmus hiilib tühjusest lähemale. kõik sulab ükskord kevadeks.

ma teinekord ei saa päris täpselt aru, mida ma tegema peaksin või mida ma päris täpselt öelda tahan. või mida ma tahan ja m i k s erinevatel hetkedel ning see vahelduvus. kuidas maailmad ja tajud ja tunnetused muutuvad ühe päeva jooksul tuhat korda. ja see tundetus, mis tuleb hooti unetusest ja mis mõnel korral ei tahakski nagu lahkuda. ja see alalhoidev segadus, mis õhkub sellest külmusest. see külm poeb uksest aknast seinapraost nahakiududest ja sõrmeotstest otse südamesse. ei jõua mõelda, aga mõte tuleb ise. ei jõua öelda, teine mõistab hetkepealt. külm teeb vereringes ringe, sulab ühte soojuse ja palavikuliste tunnetuste keerlevasse virrvarri.

from a basement on a hill

muidu on isegi võimalik selle külmaga ellu jääda, aga hommikul pidi mu nina küll peaaegu ära külmuma, kui ma teise linnaotsa arhiivi pidin kõmpima. aga ma ei kurda, vähemalt on kõik selgem ja puhtam. ja päeva poole tegi päike juba olemise kuidagi soojemaks ka. valgete kinnastega mustvalgeid fotosid sirvides võib ennast teinekord ära unustada ning kujutleda noisse paigusse, millest pildid jutustavad. filmide puhul vist ka. täna vaatasime üht 30ndate prantsuse neorealismi suurteost. ja filmikunsti ajaloo õppejõud lauri nimetas paari teise seas minu nime ka, mis tähistas seda, et mu eelmine kirjutis oli niivõrd head töö, et tagab mulle vabastuse viimasest esseest, mis on suurepärane pingelangus, kuna ma täna öösel tõesti ei jaksaks enam. homme on niikuinii rahvakultuuris uurimuse esitamistähtaeg ja viimane kontrolltöö. ahi köeb ja süda on soe. kambrikeses kaunikeses ahjukene praksub. hmm, huvitav mida hiirekene praegu teeb. ilmselt magab. peaks vist ka.

your mind is racing like a pro now

kõrvetasin just käe ära. unimus ja kiirustamine. aga hinges on kuidagi rahulik. ehk tõrges aga kindel kui kivi. sa röövisid mu une.

and I heard of that Japanese girl who jumped into the volcano
was she trying to make it back
back into the womb of the world

there's a tough word on your crossword

ma peaks hetkel regilaulu kirjutama, aga ma ei jaksa. ma olen öösel heal juhul vist viis tundi maganud ja ega järgmine öögi palju pikem paista. ei, ma ei kurda. we can manage if we tame our fears. loen artiklid läbi ja poen põhku. nii tore, kui armsad inimesed helistavad, loevad siis blogi või mitte. räägivad oma armsa väsinud häälega noodikäikudest ja kasutavad selleks sooje sõnu. homme ka päev. tuleb lõpuks asjalikuks hakata, mis ma ikka muidu molluskimoodi molutan. jõuluaeg on ikka selline, et vaikselt tekib tunne, et istud raamatukogus rohkem aega kui omas kodus. ega see tarkus peagi kergesti tulema, mõelge või tarkushammaste peale - valusad kui kuradid ja kaovad üldiselt ikka enne teisi. täna rääkis meie thom yorke'i meenutav õppejõud (jah, ka tema) meile austraalia põlisrahvastest. ei mainigi üldiseks hämamiseks. ta jutustas meie kõigi maailmade pahupidisusest. ja sellest, et ühtedel aborigeenidel olevat selline sõna nagu jakurrpa, mis tähendab ühekorraga kolme asja: lugu, unenägu ja seadust. ja seda mitte erinevais rollides, vaid ühtselt ja konstantselt. iga unenägu kui lugu on päriselt toimunud
ja see on sedasi seaduseks seatud. peaks ka uuesti unesid üles kirjutama hakkama. aga nüüd küll lugema. pai, pai ja pai.

this is the only way

kui vihane võib ühe inimese peale terve hommiku olla ja kui kergesti see tõrksus lahtub. mureneb teiste palju tõsisemate teemade kuhila all ja kaob lõpuks nagu poleks eksisteerinudki. kes tunneb, see teab, et närvi ma kergesti just ei lähe. ainult lauslolluste peale ning teinekord iseenese. so go figure. ma nägin väga pikka ja sügavat unenägu täna öösel. oleks justkui tähenduslik. palju tšellosid,
viiuleid ja kontrabasse põles öö jooksul tuhaks.


hoian kahe käega peast kinni, et see ei plahvataks. mu peakoobastes elavad hetkel trollid, kes lihtsalt peksavad suvalisi asju puruks, kuna on piisavalt segadusse aetud. kõik kõik korraga. ma kavatsen kogu selle energiatulva nüüd eksamitesse suunata. love, over and out.

good vibrations

lõpuks ometi on mul tunne, et ma teen õiget asja.


täna on riinul ja tõnisel sünnipäev. riin, pai pai pai.

18:57 olgu, ma ei kiusa teid. seletan veidi pikemalt. ärkasin hommikul mitu korda. tundes end järjest turvalisemalt, järjest rahulikumana ning järjest õnnelikumana. siiralt ja ausalt, mitte pingutades ning mitte kartes. rahu tuleb olemise hetkedest, sellest kui ei pea olema, vaid lihtsalt ollaksegi. kui ei pea midagi ütlema, vaid kõik sujub loomulikus rahulikus tempos. omaette ja tasa.

tänane kodueksam tuhises minust nagu mööda (hirm kadus otsides ja leides), ma süvenesin sõnadesse nagu mitmepealine lohe pimedasse koopasse kõikide oma erinevate silmakoobastega. raske oli ja kergeks sai jagades. ma armastan sõprust nii väga.

you find that all her words of kindness linger on

biitlid on ikka nii toredad ja oskavad öelda täpselt sedasi nagu tarvis. ma olen joonud vist terve kannutäie vett juba ja ma pole ikka veel pärispäris kaine. ma leidsin köögist meloni? see oli vist juliuse oma? küsimärk? peale? igat? sõna? igatahes, enam teda pole.

and in her eyes you see nothing
no sign of love behind the tears
cried for no one
a love that should have lasted years


helistage mulle rohkem. I feel so divine.

the wrong message could end you

joosta kiiremini kui tuul, hüpata üle pladisevate lompide, tõusta samm-sammult õhust kergemaks, tunda tormi ja selle sees valitsevat haudvaikust. väriseda ühtaegu külmast ja kuumast, hoida käsi paigal ning nurjuda. see värin jääb samaks. ilm muutub, sõnad muutuvad, laused lähevad keerulisemaks, mõtted aga trafaretsemaks kui suvesse unustatud vaikimised. seda kõike on millekski tarvis. rõõmu on ja muret, ja kergust nende kandmisel. tulevikumuusikat ja sahisevaid ekraane. sõrmi, kõõluseid ja peopesi. loendamatuid raamatuid ning loendamatut tolmu nende peal ja sees. sukeldugem lugudesse nagu merre, ennastunustavalt ja värskelt. tundkem igas hetkes värinat, olgugi siis külma, kuuma, tuikavat või kibedat.

you saved my life

mõned apelsinid on nii magusad, et ei raatsi lausa tervet korraga ära süüa. jätad kapiveerele ja siis iga natukese aja tagant hiilid lähemale ja haarad väikese viilu. enne viimase tüki järele sirutamist tuleb kindlasti pikem paus, et jätta maitseruumi. headel lastel käivad ikka päkapikud. tegelikult ma peaksin juba teel olema. haaran veel veidi mandariine kaasa ja valmistun natuke. tähtsad asjad ootavad ees. imelik, et me asju ja inimesi segamini ajame.

I think of you on cold winter mornings

mingi müstiliselt raske unelaine on mind haaranud oma pehmete käppade vahele. põhjuseks ilmselt ajavahe, koduigatsus ja haiglaselt pehmed padjad. isegi raamatukokku pole jõudnud täna. õue tõesti, jah, jooksma. viimasel ajal on palju filme vaadatud, uusi ja vanu. pöffihundud on ka juba liikvel, oleks mu kukkur vaid ümmargusem. tjah. aga kodus ongi hubasem teinekord teki sisse kerra kerida ja volüümi parajaks kruttida. ja keegi ei näe ka, kui film nutma peaks ajama, sest selliste filmidega you never know. a täna õhtul on disko!

you hunt for love, you electioneer

öö vastu teisipäeva vaatasime me uuesti meet joe blacki, siis jäi mul ainult paar tundi uneaega ja lennukis ma lugesin ja hiljem seiklesin tartukoju ja asetasin asjad õigetesse paikadesse ning hakkasin kirjutama neljaleheküljelist filmiajaloo esseed. tummfilmist, mis tehti peagi juba sajand tagasi. ma lülitasin kõik ülejäänu välja ja sain tehtud. veidi ehk unesegane ja kummaline tuli, aga vähemalt mu enda ideed ja mõtted. ega see film oligi ise ka nihkes. igas heas mõttes. ja nüüd magasin kaksteist tundi jutti.


nii hea on kodus ärgata. seal oli samuti. aga kodu on kodu.

evil has never loved you as I do

aaaeäläö õöõöl õüõä öö üpõüööüõ õä säadöfgl sädh dfghü cöghj döfglh fkõäöfg flõgh õrõwdrum! OH, GOD, kuidas ma igatsesin teid, mu kallid täpitähed. selle nimel peaksin ma kirjutama nüüd vaid postitusi, mis nõretavad võluvatest vokaalidest ja kõlavad äraütlemata kaunilt. sest varem ma ei saanud öelda, et "kass sõi hiire ära" vaid pidin selle asendama näiteks lausega "kass neelas hiire tervelt alla" või "kass kugistas hiire silmapilkselt", isegi siis kui ma absoluutselt ei taotlenud mõnd kunstilist varjundit ja tegelikult tahtsin lihtsalt nentida fakti, et hiir mõrvati.

seal oli sudune ja siin oli udune, aga üleval päike ikka veel paistis. õigemini, ma ei istunudki akna all nagu tavaliselt, aga ma märkasin mingi hetk päikesejänkusid. ja siis ma juurdlesin filmisemiootika kõrvale veidi aega selle üle, miks öeldakse päikesejänku ja mitte päikesekaru, päikesevombat, päikeseorav või päikesehamster.

in this social chaos there's violence in the air

I made friends with many squirrels today. kui ma esimesed korrad hommikuti v2lja hiilisin, siis oli mu ultimate goal, et ma v6iks l6puks, kasv6i viimasel korral, joosta Coppets Woodi looduskaitseala ymber viis ringi. t2na ma jooksin 9! mis on umbes kolmekordne eneseyletus, kuna esimesed p2evad ma jooksin nii kaks ringi, umbes kolmandal korral juba kolm ja olin ka omadega suhteliselt l2bi juba. aga see kahen2dalane pidev tegutsemine on olnud parim puhkus, mida soovida v6ib, isegi mu unerytm on enamv2hem normaalne juba ja silmad s2ravad peas. kuigi unedes j2litavad mind inimesed, kellest ma puudust tunnen. eile 88sel n2gin ma unes, et oli Stella synnip2ev ja me pidasime tema kodu l2hedal maha pisikese pikniku ja ma kukkusin p2rast kuhugi tiiki (ei, see ei olnud liivaauk, kuidagi pisem oli) ja ma kuulsin nii selgelt Stella heledat ja siirast naeru. t2na 88sel ma n2gin k6igepealt, et olime Siimuga kuskil sygaval metsas ja lumevallid olid umbes sama k6rged kui eelmise aasta tormi ajal ja me pidime sealt metsast kuidagi v2lja p22sema ja notari(?) juurde j6udma ja siis kuskil teelahkmel oligi suur valge silt, millele oli musta v2rviga peale maalitud NOTAR ja suur nool, mis n2itas otse edasi. ja siis ma n2gin natuke Maarjat, kes oli veidi segaduses ja ei saanud aru, mida ta mu unen2os tegi lol. ja siis l6puks n2gin Hanna Lindat, kes seletas mulle, kes kellega parajasti k2ib ja r22kis pikalt ja laialt millegip2rast Ewert Sundjast. ta oli isegi veel rohkem elevil kui Kristo Eliasest jutustades. every day is like sunday? I wish!

I think this place is full of spies

eile ma jalutasin turul sihitult ringi ning m2rkasin pisikest nurka, kus m2ngis kassettmakk, millest kostusid tuttavad read: out in the garden where I planted the seeds, there is a tree as old as me, branches were sewn by the colour of green, ground has arose and passed it's knees. kohe tuli ka nurgakese omanik kohale ning m2rkas mu uudistavat pilku. ma ei suutnud laulu mainimata j2tta. ja t2nu sellele ostsin yhe pisikese asja, t2nu millele l6hnavad k6ik mu asjad metsmaasikate j2rele. I like this place.

the streets have become cruel

milkshakes in the morning & explosions in the sky. hommikul n2gin pargis ainult harakaid ja kaduvaid lehti. I feel light as light. eile oli muuvinait, film ise oli vaadatav ainult t2nu asjaolule, et john cusack oli peaosas and saved mankind there. ja siis veel 1 koht

"Well that's a big plane."
"It's russian."

tegelikult. tahaks ma hetkel siia kirjutada palju ilusaid asju. tundmustest, mida ma olen kogenud ja s6nadest, mis ma olen maha salanud. erinev muusika paneb teistpidi m6tlema, max richter ja balmorhea. teinekord, ma tahaks kaduda teatud muusikapalade sisse ja sinna j22dagi. me k2eulatuses on nii palju v6imalusi, aga me ei julge neid kasutada. ega alati vist ei tohikski. mina ka ei tea ju.

a little bit, sometimes

I saw squirrels! siin l2hedal on pisemat sorti looduskaitseala ja seal on metsatukk, kus pooled puud on kaetud luuderohuga ja teised hoiavad veel viimaseid kirkaid lehti. ma hakkasin seda postitust umbes paar tundi tagasi juba kirjutama. vahepeal suutsin ma juua kohvi ja kussutada tund aega pisikest inimest ja keerutada teda m88da tuba ringi (ilmselt saab temast lendur v6i astronaut, cause he really likes flying around). pille-riin ostis eile head kohvi ja ma tunnen end palju virgunumana. t2na l2heme starbucksi ka, oh the joy, i've missed those cookies. telekast tuleb j2lle see mingi deodorandireklaam, mis mind alati muigama ajab, kuna toote nimi on Sure ja see tuleb alati eriti suuurelt ekraanile. *yawns*

with the wild wolves around you

virgusin t2pselt neli minutit enne 2ratust ja v2ljas sadas paduvihma. see mind aga ei morjendanud. hommikused toimetused toimetatud, korjasin ma end kokku ja l2ksin omap2i linnapeale. roosipapud jalas ja kummitusmantel seljas. esiteks camden town, kuna sealt saab vintage asju ja headmuusikat. hiljem juba tuttav ring plaadipoode. v2sinud jalakesed ja unised silmad. metrood igatsesin ma ka vahepeal. kui pikem reis on ja silmad vahepeal kinni panna, siis see vihisemine tekitab tunde nagu oleksid m6ne suure mereeluka k6hus ja seilad m66da l6putuid ookeanisygavusi. nende numbritega ei julge yldse mingeid metafoore kasutada, kuna diip jutt tundub kohati natuke liiga diip. aga see selleks. ma j6udsin peaaegu juba koju, aga viimase bussi peale istusin finchleyst kogemata valelt poolt teed ja s6itsin mingisse ikskohta v2lja, kus valdas mind v2ikene segadus. igatahes, inimesed on siin viisakad ja toredad ja aitavad alati kui tarvis, niiet ma tulin 221ga tagasi ja sain juba aru ka, kus ma paiknen ja kuidas ma sinna sain. tuul tuhises kibedalt ja tormiselt, pillutades lehti nagu ennemuiste. toas on hea ja soe. mint tea.

I held on as tightly as you held onto me

suur on see inimlapse valu. pisikesed varbad ja tohutud mured. valust veel suurem on vaikus, mis tuleb p2rast tormi ja rahulolu. nende kahe vahele mahub palju viise ja poolluuletatud laulus6nu efterklangist the cinematic orchestrani. ja kui ometi saabub see kauaoodatud vaikus ja nohisemine, juhtub olema nii, et on kuidagi liiati vaikne ja ei oskagi miskit enam lisada. mul on hea tunne, et ma saan olla ja toimetada. et ma saan hommikuti jooksma minna. taaskuulata kuldsete lehtede sahinat ja talve tasakesi l2hemale hiilivaid samme. ja seda vaikset nohinat. ning vaadata scrubse.

oh the admiration in falling asleep

tere. ma kohe esimese asjana mainin 2ra, et ma ei viitsi seekord t2pit2hti kopida. so please forgive me. lend l2ks ilusasti ja kusagil pilvede kohal paistab ikka alati p2ike. kui olla pikalt yhes paigas, siis unustad 2ra, et tegelikult igatsed m6ningaid pisikesi asju nagu teatud sorti t2navalaternad, numbrim2rgid v6i t2navasildid, mida leidub vaid teatud piirkonnas. r22kimata siis inimestest, kes seal toimetavad.

siin on hea tunne olla. kodune. telekast tuleb kodus ja v66rsil ja erilist vahet nagu polegi. l6hnad, valgus ja v2rvid vaid varieeruvad mingis m6ttes. ja teatud turvalisus valitseb selles rahulikus kaoses.

I want to go home to grow.

köögis on hetkel nii külm, et ma näen iseenda hingeõhku. asjad on selgemad, hingeelu paistab paremini kätte. esimene lumi äratas mu tasakesi üles. tee on juba valge, varsti tuleb minna.

tulin pessa tagasi, hommikused pannkoogid söödud ja kanadalane magama saadetud. varsti peab konverentsile minema. "pärimuse kogumisretk kui palveränd". pean minema mõneks ajaks eemale, et end koguda. kaks nädalat on vist piisav aeg, et tunda ja tajuda.

you're the wolves at my door

tegelikult on täna nii mogwai hommik. erinevad valgusaistingud seostuvad millegipärast alati teatud viiside, värvide või tundmustega. see on vist tõsi, et kui sind pannakse olukorda, kus sa reaalselt midagi sellist välja ütled, mis su peas juba pikemat aega küpsenud on, siis saad sa ise ka lõpuks asjadest paremini sotti. mõned "asjad" tulevad just siis, kui neid kõige rohkem vaja on. ja realiseeruvad läbi kogemise. ma alles ootan midagi, ehk on see esimene lumi või viimane vahtraleht, mõni katkendlik sõna või südamlik vaikimine. on mis ta on ja tuleb millal tarvis. aga ma vähemalt nüüd tean, milline laul mu peas sel hetkel kõlab.

and only Clementine knows

President ise oli tavapärases rõivastuses, kuid ta abikaasa Michelle Obama oli kehastunud leopardiks.
Valge Maja pressiesindaja Robert Gibbs aga kandis «Tähesõdadest» tuntud tegelase Darth Vaderi kostüümi.

alustame sissekannet ikka ju rõõmusõnumitega, võisedasi.
nägin jälle und. ärgates oli kergem.

täna on hingedepäev. austagem.

light of light, paradise

hommikul ma ärkasin vara-vara
ja mõtlesin, et

It's the happiest I've ever been

missest, et õhk oli jahe ja
oleks ehk edasigi maganud

ja kui ma teleka avasin, siis tuli sealt just see lugu,
mis oli mind viimased kaks päeva kummitanud

ja kohv maitses nõnda hea
sõnad olid hirmus vaiksed ja soojad

päike tõusis päris eredalt
härmatise kohale

ja ma olen hirmus tänulik,
et on nõnda palju armsaid inimesi mu elus

ma ehk tihti ei ütle seda, peaks ennast parandama
ühest pesast pärit linnud lendavad ikka vast ühekõrguselt

ja püüavad sarnaseid viise,
omakeskis on ikka kõige parem.

an end has a start

päike paistab silmakoobastest läbi

Juhan ütleb:
kirjeldas inimesi siin nii
et
neil on pea peal auk
kust paistavad sisse tähed
ja need peegelduvad läbi silmade
ta rääkis siniste silmadega inimestest põhjalas
kogu lõunapoolne ja temale tunda olev maailm
on kõik tumedad juuksed, tumedad silmad

tänane hommik on kuidagi eredalt külm ja ilus. aeg, mil inimesed poevad teineteisele lähemale, et sooja koguda. täpselt selline hommikupoolik, mil haarata nirgiti käpast ja minna kahekesi veelombikirmetisi lõhkuma.

Liina ütleb:
ja niiiii soe oli kolmekesi seista ja külmetada
nii soe

see linn hoiab meid kuidagi rohkem kui varem.
ja editors on nii tänasesse päeva sobiv muusika.

I know you are but what am I ?

ma magasin äratuse maha ja ei jõudnudki seminari. mis värk nende neljapäevadega küll on. nii kui öösel kell kaksteist sai, olin ma jälle ebalev ja kurb. jõin natuke veini, et parem uni tuleks. see tegi veel kurvemaks. mulle meeldiks väga kirjutada, et õiget põhjust vist polegi. mind natuke rõhub lihtsalt inimeste vaikimine. vähem küll kui varem, jah. kuniks õues on valgust, tuleks toas luua mõningane kord. koguda riiulitelt kokku kõik murede tolm ja kasta aknalaualilli. nägin jälle palju unenägusid, see on vist hea märk. teinekord on parem, kui ei mäleta. aju blokeerib kõik kardetava. ma ei tea mitu osa meie unedest on illusoorne ja mitu neist otseselt elust tulenev, aga mulle tundub viimasel ajal, et see tasakaal sarnaneb päriseluga. me ise mõtleme oma elud heaks. ja inimesed nende sisse.

Oh my dreams of these quiet people

täna me laulsime eesti rahvalaulus kadrilaule ja ma pidin esimest korda elus eestlauljaks olema. see tundus esimene hetk umbes sama hirmus kui võõrale inimesele helistamine. ma hingasin korra sügavalt sisse ja lugesin viieni ja rohkem ma ei mäleta, et ma oleks kartnud. hääl värises ainult vajalikes kohtades.

ärkasin 5:57 ja jõudsin võtta linnupetet enne, kui aknatagant esimesed säutsatused kostusid. terve hommikupoolik magekahja ja verileibu tasus end vist ära. põnevaid asju oleme söönud kunagi.

"kevaditi pandi tangu- või jahuleeme sisse noori põldohaka võrseid või nõgeselehti, ka naadilehti, maltsa, põldosja eospesadega võsusid või hapuoblikaid. ka karaskile on lisatud naate, s.o mitmesuguseid rohelisi lehti ja võrseid. lapsed sõid toorelt jänesekapsaid, hapuoblikaid, männi- ja kuusekasve, võililleõisi ja maiustasid kevaditi lepa- ja kasemähiga."

tangud tangudeks, aga see viimane lause on kuidagi eriti armas.

I wouldn't have it any other way

härral olid ilusad lakknahast kingad. härral oli taskus pussnuga.
härra oli väga närviline. härra kuulas midagi sellist, mis meenutas digitalismi, aga polnud päris see, kuid oli esmaspäevahommikuks piisavalt gruuv. härra käis eelmine õhtu vennaskonna kontserdil ja sai sealt väga hea elamuse. härra oli tuntavalt pinges, miski rõhus teda peaaegu sama palju kui minu elu mind. härra ütles, et unetus tuleb närvidest. härra arvas, et ekstreemsused väsitaksid närvid veel rohkem ära ja siis tuleks uni ka tagasi. või siis tuleks maha rahuneda, kuid härra ei paistnud seda lahendust pooldavat. härra aitas tõsta mu asjad tagaistmele ning teda huvitas, mis ometi võiks kaaluda nõnda palju. "tükeldatud inimkeha" vastasin. härra noogutas muhedalt ja ütles "seda ma arvasingi, seda ma arvasingi". härrale helistas keegi naisterahvas ja tahtis temaga kokku saada. härra unustas hiljem ära, kas ta leppis kohtumise kella üheks või kaheks. härra nägi, et ma vajun kohe ära ja ulatas mulle padja. kuskil ringteel ma ärkasin ja raadiost tuli the beach boys. härra tõi mu peaaegu koduukseni. härra tundus olevat väga haritud ja nägi natuke välja nagu andrus ansipi ja the edge'i segu. härral oli väga usaldusväärne hääl, see peaaegu et meenutas mulle ühe võõraks jäänud inimvõsukese oma. see kadunud hing, teate küll.

ma tippisin eile pool õhtut raamatukest (ma jõudsin kõigest ühe eksemplari valmis ja siis olid ka sõrmed nii väsinud nagu oleks terve nädalavahetuse heegeldanud või midagi). kleepisin ja murdsin ja liimisin nii kuis jaksasin. päris rahule jäin. kui ainult köita ka oskaks, aga eks see köitmine peab igas mõttes alati kuidagi iseeneslikult tulema, eksole. hetkel köidab mind õunamahl ja öösel pimedas puualt kokku krabatud tartu roosi punarohelised säravad ubinad. mu käelihased said nende paari päeva jooksul silmnähtavalt head trenni, kuna üks pisike inimene tatsas mu ümber ringi ja teda oli vaja muudkui keerutada ja lennutada ja sülle võtta. mu liisbetid on päris armsad. ja kass sass jõudis ka viimaseks hommikuks kohale ja tegi kurrrrr, kui ma talle pai tegin. kurbus kadus kõigest hetkega.

would you really rush out for me now?

kohv tuleb viimasel ajal kuidagi väga kange ja mõru. aed on kuidagi väga intensiivselt kollane, nagu surudes mind üha tugevamini kahe jalaga maa peale. surudes isekaid ideid maha ja näidates võimalusi. lootus kaob ja tunneli lõpus on must uks. tsiteerin viimasel ajal liiga palju. ja räägin läbi kollase värvi, et oleks millestki kinni haarata. et oleks võimalus midagi hoida, isegi kui ei taha. komistada mööda nurki, et tunda, et oled elus. poolkogemata unustada end kuhugi. millegipärast võetakse alati sealt, kus enam midagi pole. ilmselt on seal mingi loogika. ja kabuhirm, kui oled päev läbi inimesi vältinud ja keegi ütleb tere. kuidas see sõbralik, ametlik, kuiv ja kohmetu sõna lõikab ja ajab lausa nutma. kuidas tahaks siis kõik asjad käest maha visata ja joosta kasvõi autoteele nagu mõni metskits, et ei peaks inimestele otsa vaatama. under a breeding sycamore tree. kuidas ma mõtlesin veebruarist saadik, et mis värvi ta lehed sügisel küll on. ma olin nii kindel, et punased - kasvõi minu kiusuks. nojah. tegin voodi korda, siis on tunne, et kõik saab korda. kõik kordub. lähen tasun oma võla elu ees ja siis eva juurde. ja papa kah ootab. ja kirjutusmasin. tema juures on asjad kuidagi rohkem päris.


täna öösel keegi sinust just näeb und. nägin vist isa.

to cry out in the heat of the moment

ükskõiksus ja üks kõiksus. käisin eile päris mitu korda raamatupoes, kuigi miskit ei ostnud. mitme erineva inimese seltsis. lõpuks istusin ikkagi üksi diivanil avali süda süles. kofeiinist erksaks tõmbunud tähed ja sõnad keerlesid kuidagi eriti intensiivselt mööda mu sünapse. ükskõiksus vist ei olegi tundetus, see on lihtsalt teatav olulise eristamine ebaolulisest. hea eristamine halvast ja nende kahe piirjoonte hägususe märkamine. me projitseerime asjadele ja inimestele teatud väärtushinnanguid, teades ise väga vähe nende hetkelise oleku algpõhjuseist. vigadele poogitakse juurde kõikvõimalikke negatiivseid aistinguid ja su parimast sõbrast võib saada järsult vaenlane, keegi "teine". võõrandunud ja võõras.

sarnane protsess võib toimida ka vastupidi. vaadates, kuulates ja mõistes me eemaldume ebavajalikest emotsioonidest nagu viha või ahnus vmt ja näeme laiemat pilti. tegelikult, ei ole isu olla miski kuulutaja. istusin eile seal tühjemalt ja tundetumalt kui mõni kokakoolapudel. aga lugedes sai ükskõiksusest üks kindlam kõiksus.

your cat, your dog, your owl or bumblebee

heliredelid paigutuvad ümber ja sõnad tõlgivad end teistesse mõõtmetesse. kogud hetki ja väikeseid lausekatkendeid, mis hakkavad su teadvuses kihama ja moodustama uusi maailmu. kogud puudutusi ja soojust, inimestelt, kes on lähemal ja kaugemal. tunnetad inimesi, kes on mujal ja proovivad olla nähtamatud. magad sügavamalt kui varem, mõistad unenägude valgust ja mõõtmatust. hingad rahulikumalt, lubad endale õhtupoolikuid muusikas ja käestkinni keerutamist, kuna koos kukkuda on ka teinekord hea. eriti kui kõlareist kõlab kosk ja sa tead, et sind püütakse kinni. naerda nii, et kõhulihased annavad hiljem end tunda. vajutada pea pehmesse patja ja vajuda väsinult kokku. vajuda ja valutada. tunda ära teise valu kui enda oma ja teada, et see läheb üle. tuleb kolm korda kaarega tagasi ja siis põleb iseeneslikult tolmuks.

istusin täna keset oma tekke ja patju ja kuulasin björki cocooni. ahi kahises nurgas ja ema hääl kähises telefonitorus. mõned asjad lihtsalt mässivadki su kookonisse. õues kihavad tuulehood kollastest vaherdeist ja pea tõrgub targaks hakkamise vastu. udu udu udu. päevad lähevadki juba kiiremini, emadel on alati õigus.

I want to be buried in snow

today is a good day

Tunnelis

noor mees rebib tunnelis kuulutust maha
ma möödun ja mõtlen
kas tahab?
ei taha?
tahab ta kuulutust endaga viia
või ta ei taha et vaadataks siia
või ta ei soovi et minnakse sinna
kuhu see kuulutus soovitab minna
vaatan
kui noormees saab paberi lahti
mõtlen
kui palju on minu sees prahti

aga see mees võtab kuulutust ära
silm tahab puhata

suutmata vaadata
enese sisse

Juhan Viiding


kustutasin täna ära mitme aasta jagu prahti. kuigi headust oli ilmselt rohkem. teinekord ongi headust rohkem, kui märgata oskad. seda ei suuda lihtsalt talletada, kui õiged kanalid kaovad. ideas are like sparrows, ja ma ei suuda neid enam korralikult üles märkida. ei taha enam millestki õieti kinni hoida. these arms are mine, no matter who they hold. kulunud? phalanges. seosetu. nimetu. inimlik. vari.

puhas leht?
no muidugi

blowing lungs like bubbles

ei olnud seda õiget tunnet, kuniks eva helistas. ja päris õige tunne tuleb siis, kui helistab ema. hommikul laulab mulle sufjan või viiding seinapealt. inimesed on lähemal, sõnad on soojemad. tahaks vaid loota, et ka siirad. nagu see pisike nohisev siil täna seal vahtralehtede vahel, siiani ilmselt kõige toredam:

jorma. ütleb:
lol üks sünnipäev mängisime peitust, ma peitsin voodi alla, tund aega ei leidnud keegi. maybe because we were like 7

the youngest was the most loved

numi, numi, numi...ei karda numi! et..õues sajab lund? ei, see on kõigest lörts. sest pole võimalik 12. oktoober ja lumi? veelvähem ja
-rohkem siis 13. oktoober ja lumi. i object. kui just lumetormi ei tule. i like those. ma ärkasin ilmselgelt hiljem, kui plaanisin. ja siis mõtlesin ka, et ilmselt mingis teises universumis. üksi külmas toas, mille aknataga langes lund. uni veel kestab, eksju. kuigi..unes nägin ma vana maja..vana kodu. tabav aeg, ei mäletagi millal viimati. kõik on alateadvuses. panda seirab mind sellise pilguga, et tuleb otsida riided ja minna. pigistan silmad tugevasti kinni ja kujutlen,
et mind pole siin. hmm, but where else would i'd be. it's perfect.

being bad feels pretty good

mul on 87 uut kirja ja see number muudkui kasvab. täna on 11. oktoober ja pühapäev. kuhu kadus reede? kuhu kadus laupäev? sürreaalne. mu arvuti ignoreerib mind ja keeldub minuga suhtlemast, igasugune heli on kuhugi kadunud. tuleb sufjanit kuulata, siidiilt like the good old times. see on nii kummaline, kuidas kõik inimesed tunnevad kõiki. mitte, et selles midagi uut oleks. lihtsalt. ja kuidas mõistus kaob esimese tuulega. ei tea, kas asi on sügises või mis toimub? ei tea. ei tea, kas tahangi teada. oblivion. kõik see kollane teeb seest nõnda erksaks ja väljast nõnda tuimaks ja vastupidi. aken on sissepoole. ja akendel on aasade mälu. ja kui tore on jälgida võõraid inimesi. ja saada hiljem teada, et nad on palju palju lähemal, kui alguses oleks osanud arvata. see postitus on väga kummaline, tunnistan ausalt. ei ole korralikult maganud. uned on lühikesed, aga siiski magusad. homme tuleb kirsimartsipanikooki teha. juba suvest saadik olen tahtnud. kõik tuleb, mida soovida. lihtsalt teatava hilinemisega. la vita é bella.

don't let gravity win

ma üritan juba kolmandat korda lugema hakata, aga ma ei suuda keskenduda ja pigem mõmisen the microphonesi lugusid kaasa.
ma loodan, et ema ja pille juures paistab ka päike nõnda eredalt.

he said "someday the moon will reach out to the sun
but for now it must drift along, but for now he drifts along"

yourrrrrrrrrrrrrrrrrrrrre a wasp nest

kuna kõik lapsed on viimaselajal tõbised, siis olin ma peaaegu terve nädalavahetuse omapäi. võinoh, murka tuli muidugi minu auks ikka koju, et ma teda poputada saaksin. ja robbie oli rõõmus nagu alati. ma kartsin, et ma hakkan suures pimedas majas üksi kartma, aga isegi kõhe ei hakanud väga. see islandi kohalt tulnud tsüklon rabistas aknataga rahet ja mina lesisin diivanil tekisees keras ja kuulasin arvo pärti. ja eile õhtul tuli kauaoodatud jänkuõde koos hea ja paremaga. ma suutsin teha mittemidagi tarka, lõpuks ometi. tegelikult. asjad on puhtad ja triigitud (jep, ma saan esimest korda elus ilma emata ka hakkama). mul on uus tekk (kuigi eelmine ilmus ka võluväel vahepeal välja, ei ma ei pahanda, ma vaid loodan, et andis piisavalt sooja). tegelikult olen ma kõigest mõni tund öösel maganud, kuna mul tuli kell kaks öösel hea idee minna vanni. ma tegelikult üldse imestan, et ma kohale jõudsin, kuna mul oli umbes kolmeliitrine ploomikompott, suur tekk, umbes pooled mu riided ja toitu kaasa pakitud. nagu sõtta läheks. tegelikult hakkan kõigest sünnipäeva pidama. näiteks. ma mõtlesin, et olen kaval ja oma vähese varanduse säästmiseks võtan kodust kartuleid kaasa, kuna kartulisalat on kahekümnendal sünnipäeval must have. hakkan mina siis ärkama ja märkama, et varsti on pauluse kiriku peatus ja ilmselgelt oleks mul sealt lühem tee päevakoju. muidugi jäin ma vahekäiku oma asjadega kinni. ja siis kõige kriitilisemal hetkel kuulsin ma potsatust ja nägin, et midagi veereb. esimesel hetkel ma vaatasin, et bussipõrandal on hiir või midagi, kuna ta liikus ikka päris nobedalt. lähemal vaatlemisel selgus, et tegu oli kartuliga, mis keeldus kategooriliselt bussist lahkumast ja muudkui veeres lõbusalt edasi. ma jätsin oma asjad hetkeks sinnapaika, lõin selja sirgu ja läksin võtsin ta sealt bussipõrandalt surmtõsise näoga üles, umbes nagu see oleks igapäevane asi, et ma bussis kartuleid käin võtmas võimidagi. ma olin oma kartulisaagast niivõrd jahmunud, et läksin isegi peatus liiga vara bussist maha ja siis istusin vähemalt veerand tundi seal peatuses ja naersin omaette, ilmselt pole mul vähemalt mitu kuud nii lõbus olnud. varsti tuli linnaliini buss ja viis mind mõne sammu võrra kodule lähemale, seekord ma oma kartulitega veeremistrikke ei korranud. homme on pille-riinu sünnipäev.
ta veel ei ole pudenenud. ilmselt ootab 13ndat.

In her eyes from deep inside

oktoober tuli. toas on veel jahe, varvastel on juba soojem, ahi vaikselt köeb. juustes on pusad. aga sees, sees on erakordselt soe. oktoober, jah, oktoober on alati õrn ja metsik ühekorraga. ja ilus.

look, what I found. it still rings true :)

she's the kind of girl who quotes thom yorke to me
she's the one who shows the softest kind of affection
just because she's the sweetest kind of perfection
she cuddles and purrs, makes me want to be a better girl
just for her, for her only
just for the sake of her smile
she's the girl who's voice is as gentle as the summerbreeze
i love the way you laugh, the way you talk, the way you sneeze
the way you make me feel so warm inside
if there were a record of all my best people
then you'd own the whole b-side
if you were a song..i'd put you on replay
so all day long.. i could hear your voice in my tiny earpiece
and i would never get tired.. no never
you would sound better and better with each time i listen to you
and that's the way it is
and that's the way it should be
for as long as I breathe this air surrounding me

be careful what you hope and you pray for

bipolaarne, ahah jah, runs in the family. rikkaks on äge saada ainult siis, kui sa seda kõige vähem ootad ja kui sa selle raha siis kohe ka kõige tarbetumatele asjadele ära raiskad. näiteks viis kleiti, martini rosso, apelsinid, kartulisalat, peaaegu pool kilo erinevaid šokolaade, ilus kuldne pakk kohvipulbrit, soojad kollased villased sokid, karums ja pahn, mida enam eriti ei mäletagi. näiteks suutsin ma eilse päeva jooksul kaotada ära oma lemmikteki. ilmselt käisin ma vähemselgemal hetkel sellega karlova majade kohal lendamas vmt, kuna hetkel ma pole siiani paremat seletust tema kadumisele välja suutnud nuputada. söön kirsse ja tumedat šokolaadi ja joon jällegi lihtsalt liiga head hommikukohvi (kell kaks lõunapaiku, jep). tegelikult ootan korstnapühkijat, no kuhuu sa jääd? oijah.

24 postcards in full colour

juba ammu pole ma mäletanud niivõrd selgelt unesid, juba ammu pole mul taolist nohu olnud, mis öösel üles ajab ja seitseteist korda aevastama ajab, juba ammu pole ma teinud inimestele nõnda head hommikukohvi. juba ammu pole ma tundnud end nii hästi. peab nentima, et kõik kordub. vaid veidi teist mustrit pidi. ainult Ingel suudab nõnda lihtsalt tagasi tuua nii apelsini- kui ka eluisu.

"vahel vaatan ennast peeglist ega näe mingit muutust. mind varjab ikka sama kate. kuid ma näen selgemalt midagi niisugust, mida sina ei näe, seda, mis on minu seesmine mina, mis ei erine valgusest, mida sa näed päikeselt tulevat, või hingest, mis elustab kõige väiksemaidki olendeid. see annab mulle rahu ja ühtsustunde iga olendiga; rõõm, mida ma tunnen pilve nähes, on seesmine rõõm, mis alati on pilves endas ja igas olendis maa peal."

Jumalad, deemonid ja teised. Tšūdāla, lk 31

dark side of the moon

astronoomid avastasid mõni aeg tagasi, et päikesesüsteemi kõige külmem koht asub enamvähem meie tagaaias, ehk siis kuu varjupoolel asuvates kraatrites. faustini, shoemakeri ja haworthi kraatrite temperatuur kõigub teadlaste sõnul kuni 238 kraadini alla nulli, mis on isegi madalam temperatuur kui 40x päikesest kaugemal asuval pluutol. mulle tundub, et see tühimik, millest ma siin korra segase peaga juttu tegin, on tunduvalt külmem kui kuukraatrid.

useless information

võimalikud ravimi kõrvalmõjud: surm

like frozen trajectories of superheroes

tahaks kirjutada väga paljudest asjadest, mis kõik hetkel mu peas ringi tiirlevad nagu orbiidilt välja lennelnud osakesed.

1. olin kodus, seisin hallis, võtsin poolpimesi riiulist raamatu - dostojevski "kuritöö ja karistus". olin seda kunagi osaliselt lugenud, lubanud endale, et loen läbi, kuna loetud osa oli piisavalt verdtarretav. (mitte, et ma seda raamatutest otsiks). aga eraldiseisvana ülejäänud raamatust on see jupike sõnu hoopis teistpidi mõistetav. igatahes, raamatut ma veel läbi ei ole jõudnud lugeda, minust jäi ta kapiveerele seisma. ilmselt tuleb homme raamatukokku minna. kuigi kohustuslikku kirjandust on enam kui küll. öised uned olid samuti segu sellest raamatust, minu segadusest ja hommikuvalgusest. akna alla lükatud voodi pani mitu hommikut järjest palju varem virguma. ja seintelt sai rebida tapeediribasid.

2. tegelikult, tänane päev ei ole omasuguste killast. ma küll võtsin kodust oma kompotid ja moosid ja sõitsin õnnelikult tartu ja koristasin oma toa ära (pesin isegi põranda ära, mille peale minult küsiti, et kes mulle nüüd külla tuleb, you people have such little faith in me) ja panin tekkidele puhtad pesad ja padjale täpilise püüri ja seadsin oma kingad ritta ja riided liigagi väiksesse kappi või nagisse ja kütsin ahju, et hommikul oleks hea sosus ärgata,
a g a tänane päev ei seisne sootuks mitte nendes pisiasjades. tänane päev seisneb selles, et täpselt kaks aastat tagasi täna hommikul sadas vihma ja ühes teatavas pargis ootas mind üks teatav inimene, kes on mu ellu toonud nii palju valgust, et ükski meie galaktika täht ei suudaks teda selles ilmselt ületada.

3. ma joon veidike teed ja lähen kohe pessu ja pärast tuleb ehk see õhtune värsked-linad-lapsepõlvetunne, mis annab kõige rahulikumad uned maailmas. ja pühapäevatunne, kuigi peagi tabab meid juba teisipäev. ja peagi tabab meid ametlik sügis, viimane lõppsõna, et nüüd on see käes ja kaob niisamaruttu, kui tuli. kergelt tuleb, kergelt läheb. nagu hädavaled ja trollid ja sinised trammid.

you're lanterns on lakes

nii äge on see, et kui sa oled juba sellises vanuses, et tegelikult teinekord tõesti tahad koju minna, siis on kõik uksed lukus ja lukuvõti ära veetud. ja siis ronid nagu väiksena keldriaknast sisse (mis aastatega oh üllatust üllatust ei olegi suuremaks veninud) ja avastad, et sisemised uksed on ka lukus. ja siis ei jäägi muud üle, kui istuda Murkaga kahekesi vannitoas ja jälgida, kas ja kuidas punane boilerituli vilgub. ja see on su päeva tippsündmus. ilmselt teisele kohale kõrgub rongaema (parimas mõttes rongaema) kaasa antud makaronisalat ja juustuviilud. kolmandaks pakuks koduaia ebamaiselt mahlased violetsed ploomid. aga siiski, isegi kõik need kolm suurepärast päevasündmust ei suuda kummutada hetkeseisu idiootlikku irooniat. isegi mitte kahupeast Murka ülivali nurrumine.


13:53 konstanteeriks asjaolu, et inseneri tütar pääses lõpuks tuppa. aga varbad on ikka veel natuke jääs. hot hot tea will warm me up.

in their beautymarks

kas oled kunagi mõelnud, millise loo jutustavad pildid, mis on sinule tõeliselt meeldinud? ja need mille oled kuhugi salvestanud, kas arvutiavarustesse või siis omaenda mällu.

http://weheartit.com/introroheline

there was a fire in the yard

ei taha kõlada liiga kulunult, aga tahan öelda. tahan selgeks teha. nagu aknaklaase. ütlemine on valus. kortsus ajalehepaber kriuksub ka akendeil valusalt. aga pärast on kergem. nagu peale nutmist, on kergem. puhtam. õrnem. valulikum. aga see on vajalik, et aknaist välja näha. minu sees on tühimik. ma arvan, et ta on halli värvi ja valgete äärtega. servad on teravad. ja viimasel ajal ta kasvab kiiremini. mühinal. ja ma ei oska teda kuidagi peatada. ma ei tea milleks ta hea on, ilmselt kunagi saan teada. I saw a sign in the sky.

taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha

The empty streets were lit up by reflected light from a distant sun.

tout est parfait

kollastes sukkades jalad krõnksus kaisus usundiloo loengus istuda oli juba kuidagi kodune. umbes pooltuhat inimest saalis ja akendest ruumi sisemusse teed leidev sügiselõhnaline tuul, pilgud, värske värske rõhk, pähklišokolaad, täpilised harilikud, väsimus, mis tuleb kaheksast-kuueni rütmist, suve viimane hingetõmme, väikesed inimesed, jällenägemised, allkirjad, sõlmitused, säravad silmad, käesurumised, siiras naer ja suured saalid muudavad maailma teinekord päris meeliülendavaks oma kõige lihtsamas mõttes.

these arms are mine, these arms are mine

kui mul juba kombeks on oletatava üüriraha eest vinüüle osta, siis söögirahast ei maksa rääkidagi. ma kavatsen terve detsembrikuu hästi tubli laps olla ja siis päkapikud võiksid mulle vinüülimängija tuua. sest päkapikud on tegelikult olemas, mida iganes riin ka ei väida. ühesõnaga. ma ostsin täna oma elu esimese raamatu, mis on päris minu ja millest kasvab tulevikus välja minu isiklik pisike raamatukogu. muidugi olen ma varem selliste asjanduste eest raha maksnud, aga ükski noist pole pidama jäänud, tegu on olnud kas kooliteaduse või kingituste või muu säärasega. see on aga päris minu. r. k. narayani "jumalad, deemonid ja teised" - nimest ei maksaks kohkuda, kuna tegu on lihtsalt paremate valitud paladega india muinasjuttudest ja pärimuslugudest. ka see kõlab ehk puiselt. tegelikult on seal lood inimestest, pooljumalaist, jumalannadest, takistusi lõhkuvaist elevantidest, õilsusest, rahust ja armastusest. ja veel millesti ebalevast, olematust, suurest valgest tundmatusest, kõiksusest. Brahmast. millestki, mille ma olin vahepealse ajaga juba ära unustanud. sest veidi vähem kui aasta eest, ma juba korra lugesin seda raamatut. ma valisin lugusid õnne järgi, poolpimesi. tavaliselt ei meeldi mulle kuivad eessõnad ja järelkajad, kuna esiteks nad tihtipeale rikuvad loo võlu või reedavad midagi ette. siinpuhul võib aga öelda, et need pigem liidavad kogu loovõrgustiku ühtseks soojaks tervikuks. kuigi mul on tohutult hea meel, et mu tutvumine selle raamatukesega tuli ühe siis poolvõõrana seisva tüdruku käte kaudu, kes käskis mul just üht lugu sealt esimesena lugeda. täna lamasime me tema toas, kumbki oma raamatukesega ametis ja sõime mesikäpa komme. tänu mu väikesele laiskusele ja üliagarale emale, kes mind loengute asemel mantlit ostma viib, oli mul ka täna esimene päris koolipäev. alguses tuimana kardetud esimene folkloorižanri loeng osutus päris armsaks, kuna mälus taaselustus kevadel tuubitud sõnade mõte. õhtune maailma filmiajaloo loeng oli aga oma ruumi täistuubitusele vaatamata tõsiselt tore. ma sattusin sinna pooljuhuslikult, aga ju see pidigi nii minema. teisipäevased õhtutunnid kinematograafiamaailmas = love.

veidi rõõmsam postitus samal teemal

ja ühel natuke teisel teemal ütleks, et mõtet on alati.

take the pieces and build them skywards

ta istub homme hommikul lennukile ja lendab ära. niisamalihtsalt võtab kätte ja lendab ära. oma kleepsudega kaetud kohvri ja säravate silmade välkudes. ma ei saagi istuda enam ta diivanil või tantsida mtv2e saatel ta majast mööduvatele trolliinimestele. kunagi elas ta mu kõrvaltänavas, nii umbestäpselt kolme maja kaugusel. vähemalt oktoobrini kavatsen ma teha nägu, et ta on ikka veel seal, peaaegu käeulatuses. ja see, kui ma ta homme lennujaamas ära saadan, on kõigest unenägu. tegelikult läheme me ikka iga hommik koos läbi külma ja kuuma. ja mina jään iga hommik natukene hiljaks ja ta istub vaikselt ja ootab mind esikus. ja siis me läheme koos. isegi kui kardame, läheme ikka. ja ma ei sõida suvel või jõulude ajal tuhandete kilomeetrite kaugusele talle külla, ta elab ikka veel mu kõrvaltänavas. räägib mulle teekõrvale sellest, kuidas talle üldse tegelikult jõulud ei meeldi. ja tõstab tassi sisse natuke suhkrut juurde. akna taga sabistavad harakad ja kirsipuud. ja mina jutustan talle üha korduvat mustrit valust ja leppimisest. ja me ei lase selle aja jooksul kordagi käest lahti.

lendav laev

rrrriiin ja eva ja apollo raamatukohvik. eva on nüüd juhataja! hommikupoolik ideaalse mantli jahil. english breakfast. real latté. nurruv sabrina riinu sahtlis. jänkubeebid. kallistused. üllatused.

the night is hard to get through

jesus christ, ma pole ammu seda laulu kuulanud, aga hetkel ei sobiks ükski teine lugu paremini. nojah. terve linn on rebaseid täis. kõik käivad mööda kõnniteeääri ja tänavanurki ning vaatavad ainiti maha. ma tean täpselt, mida nad tunnevad ja seda armsamad nad sedasi tunduvad. nagu kamp nurjatuid rebasekutsikaid, kes tahab mängida, aga veel ei oska ega julgegi. seda värelust õhkub nende silmadest ja riietest ja kinganinadest läbi. nojah. see laul ja need rebased ei kuulu kokku. lihtsalt mind kummitavad need rebased, kuna neid on igal pool ja nad kuidagi lämmatavad kohati. suvel, kui kedagi tänavatel ei toimetanud, siis oli linn rohkem nagu su enese oma. sa teadsid täpselt, kes kus tänavanurgal vastu tuleb ja juba oskasid end teretamiseks valmis seada. mitte, et tuttavate inimeste nägemine halb oleks. mõnikord nad kaitsevad sind teiste inimeste eest, mis on väga armas. lihtsalt inimesed, kelle nimed sa oma alateadvusest juba ära oled põletanud, neid ei taha enda ees näha. olgu, see kõlas veidi liiga radikaalselt. lihtsalt. ma olen hingeliselt väsinud kõigest. seekord mitte füüsiliselt. vaid sisemiselt. mulle oleks veel üht suve tarvis. käte vahel sulavat suve nagu karamellijäätis iirisetükkidega. ja tumedat sumedat soojust.

in my child mind you were a lion

pea on kollaseid mõtteid täis ja timpad on kõndimisest väsinud. silmades on und ja unerähma. lauanurgale jäetud küünal põleb õdusalt ja enne magamaminekut luban ma endale ühe jänku kaasapakitud šokolaadikompveki ja veidi piparmünditeed. läbi terve eilse õhtu ja tänase hommiku tundsin, kuivõrd head on inimesed, kes on su juures just sinu pärast. inimesed, kes kallistavad siiralt. ja inimesed, kes jagavad sinuga oma viimast kirsinektarilonksu.

she'll wear anything you can't recognize

elektritraadil istuvad reas pisikesed pääsukesed. kuuskede taga ja üle põllu seisab vaikides vana maja. heal juhul viie minuti tee. kell saab varsti pool kuus. minna või mitte minna? suvi saab niikuinii kohe läbi. talvisemal ajal oleks imelik seal ümber luurata. vahetevahel on see võimalus hea. et tahad minna, aga ei lähe. tahad öelda, aga ei ütle. tahad, aga ei tunne. ja siis tunned just siis, kui enam ei taha. või arvasid, et ei taha. tahad ikka.

but until then i'll fake the books

hetkel kui ma kõige intensiivsemalt vihkasin juba umbes pooli maailma inimesi, tuli keegi tundmatu, võttis mu sooja ja lasi kaiser chiefsi. ma ei tea isegi ta nime mitte, aga praegu ma leian, et ta on ilmselt maailma kõige parem inimene. täpselt aasta aega tagasi sündis ime. me seisime kõik hinge kinni hoides, nagu pisike kogudus, oodates, vaikides, nukra rõõmu sees ja teadsime,
et midagi siin maailmas on püha. i love my friends.

my kind of friends, my kind of summer

1# mulle meeldivad Hackmanni suured noad

2# mulle meeldib hakkida

3# mulle meeldivad prügikotid

spontaneous combustion

"they said they'd be waiting for us
now they're smiling but they're against us
they're shouting in our ears
they're shouting because they hate us
they hate us because we're athletes
we're athletes because we can see the rising sun
turn this rising sun into a mountain
to hide your x-ray eyes
turn your x-ray eyes into a visor
and turn this whole thing 'round"


undefinable. ainus vähegi sarnane tundmus oli aasta tagasi. siis, kui


"without a universal law there is no gravity
without a gravity there is no atmosphere
without an atmosphere there is no chance at life
and with no chance at life...i don't exist."


oli päevade viisi ripiidi peal.

anything you synthesize

üksikud inimesed on toredad. kõhedad. poolikud. murtud. pingeid ja valusid täis. kardavad teisi üksikuid inimesi. nagu inimesed kardavad üksikuid pimedaid nurgelisi paiku. inimesed kardavad sinna ära eksida. mulle meeldib ronida mööda neid põlenud treppe, kõlkuda katuseserval ja vaadata kartmatult alla, jätta neisse paikadesse enda lõhn, hoida õrnalt trepikäsipuid, puhuda aknalaudadelt tolmu, söövitada vaikselt oma sõrmejäljed aknaruutudesse, joosta, naerda ja trampida jalgu, korjata kilde ja kivisid ning lahkuda pimedas hääletult enne kui päike jõuab tõusta.

an accidental memory in the case of death

jorma ütleb:
Itaallanna Johanna Ganthaler, kes jäi hiljaks Atlandi ookeani kohal alla kukkunud Air France’i surmalennukile, sai surma autoõnnetuses.

nägin unes, et magasin sisse ja jäin Londoni lennust maha.
kirjutan endale viimasel ajal ise unenägusid.

nii kuum on Tunne

head lapsed need kasvavad Vistata. tegelikult. head lapsed käisid täna valimas, aga mina avastasin täna, et ma oleks kaks päeva tagasi juba šamanismiteooria essee pidanud ära saatma.
hmm, no aga keyboard cat teeb tuju jälle ilusaks.

tühi