take the pieces and build them skywards

ta istub homme hommikul lennukile ja lendab ära. niisamalihtsalt võtab kätte ja lendab ära. oma kleepsudega kaetud kohvri ja säravate silmade välkudes. ma ei saagi istuda enam ta diivanil või tantsida mtv2e saatel ta majast mööduvatele trolliinimestele. kunagi elas ta mu kõrvaltänavas, nii umbestäpselt kolme maja kaugusel. vähemalt oktoobrini kavatsen ma teha nägu, et ta on ikka veel seal, peaaegu käeulatuses. ja see, kui ma ta homme lennujaamas ära saadan, on kõigest unenägu. tegelikult läheme me ikka iga hommik koos läbi külma ja kuuma. ja mina jään iga hommik natukene hiljaks ja ta istub vaikselt ja ootab mind esikus. ja siis me läheme koos. isegi kui kardame, läheme ikka. ja ma ei sõida suvel või jõulude ajal tuhandete kilomeetrite kaugusele talle külla, ta elab ikka veel mu kõrvaltänavas. räägib mulle teekõrvale sellest, kuidas talle üldse tegelikult jõulud ei meeldi. ja tõstab tassi sisse natuke suhkrut juurde. akna taga sabistavad harakad ja kirsipuud. ja mina jutustan talle üha korduvat mustrit valust ja leppimisest. ja me ei lase selle aja jooksul kordagi käest lahti.