these arms are mine, these arms are mine

kui mul juba kombeks on oletatava üüriraha eest vinüüle osta, siis söögirahast ei maksa rääkidagi. ma kavatsen terve detsembrikuu hästi tubli laps olla ja siis päkapikud võiksid mulle vinüülimängija tuua. sest päkapikud on tegelikult olemas, mida iganes riin ka ei väida. ühesõnaga. ma ostsin täna oma elu esimese raamatu, mis on päris minu ja millest kasvab tulevikus välja minu isiklik pisike raamatukogu. muidugi olen ma varem selliste asjanduste eest raha maksnud, aga ükski noist pole pidama jäänud, tegu on olnud kas kooliteaduse või kingituste või muu säärasega. see on aga päris minu. r. k. narayani "jumalad, deemonid ja teised" - nimest ei maksaks kohkuda, kuna tegu on lihtsalt paremate valitud paladega india muinasjuttudest ja pärimuslugudest. ka see kõlab ehk puiselt. tegelikult on seal lood inimestest, pooljumalaist, jumalannadest, takistusi lõhkuvaist elevantidest, õilsusest, rahust ja armastusest. ja veel millesti ebalevast, olematust, suurest valgest tundmatusest, kõiksusest. Brahmast. millestki, mille ma olin vahepealse ajaga juba ära unustanud. sest veidi vähem kui aasta eest, ma juba korra lugesin seda raamatut. ma valisin lugusid õnne järgi, poolpimesi. tavaliselt ei meeldi mulle kuivad eessõnad ja järelkajad, kuna esiteks nad tihtipeale rikuvad loo võlu või reedavad midagi ette. siinpuhul võib aga öelda, et need pigem liidavad kogu loovõrgustiku ühtseks soojaks tervikuks. kuigi mul on tohutult hea meel, et mu tutvumine selle raamatukesega tuli ühe siis poolvõõrana seisva tüdruku käte kaudu, kes käskis mul just üht lugu sealt esimesena lugeda. täna lamasime me tema toas, kumbki oma raamatukesega ametis ja sõime mesikäpa komme. tänu mu väikesele laiskusele ja üliagarale emale, kes mind loengute asemel mantlit ostma viib, oli mul ka täna esimene päris koolipäev. alguses tuimana kardetud esimene folkloorižanri loeng osutus päris armsaks, kuna mälus taaselustus kevadel tuubitud sõnade mõte. õhtune maailma filmiajaloo loeng oli aga oma ruumi täistuubitusele vaatamata tõsiselt tore. ma sattusin sinna pooljuhuslikult, aga ju see pidigi nii minema. teisipäevased õhtutunnid kinematograafiamaailmas = love.