täna me laulsime eesti rahvalaulus kadrilaule ja ma pidin esimest korda elus eestlauljaks olema. see tundus esimene hetk umbes sama hirmus kui võõrale inimesele helistamine. ma hingasin korra sügavalt sisse ja lugesin viieni ja rohkem ma ei mäleta, et ma oleks kartnud. hääl värises ainult vajalikes kohtades.
ärkasin 5:57 ja jõudsin võtta linnupetet enne, kui aknatagant esimesed säutsatused kostusid. terve hommikupoolik magekahja ja verileibu tasus end vist ära. põnevaid asju oleme söönud kunagi.
"kevaditi pandi tangu- või jahuleeme sisse noori põldohaka võrseid või nõgeselehti, ka naadilehti, maltsa, põldosja eospesadega võsusid või hapuoblikaid. ka karaskile on lisatud naate, s.o mitmesuguseid rohelisi lehti ja võrseid. lapsed sõid toorelt jänesekapsaid, hapuoblikaid, männi- ja kuusekasve, võililleõisi ja maiustasid kevaditi lepa- ja kasemähiga."
tangud tangudeks, aga see viimane lause on kuidagi eriti armas.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
6 kommentaari:
Solarise toidupoest saab osta kanepiteed
terve see tekst meenutab teist klassi. me käisime siis õpetajaga koos eesti rahva muuseumis ja seal räägiti meile sarnast juttu.
armas tõepoolest.
LOL at Amy!
Mõelda vaid kui tervislikud need karaskid sedasi olid kui neile kõiki neid värskeid taimekesi lisati!
Ökoinimese unistus oleks praegu sedasi elada.
Minu ka.
ma hakkan täna karaskit küpsetama!
wtf on karask ?
miiischa, mine ravile tagasi
Postita kommentaar