the night is hard to get through

jesus christ, ma pole ammu seda laulu kuulanud, aga hetkel ei sobiks ükski teine lugu paremini. nojah. terve linn on rebaseid täis. kõik käivad mööda kõnniteeääri ja tänavanurki ning vaatavad ainiti maha. ma tean täpselt, mida nad tunnevad ja seda armsamad nad sedasi tunduvad. nagu kamp nurjatuid rebasekutsikaid, kes tahab mängida, aga veel ei oska ega julgegi. seda värelust õhkub nende silmadest ja riietest ja kinganinadest läbi. nojah. see laul ja need rebased ei kuulu kokku. lihtsalt mind kummitavad need rebased, kuna neid on igal pool ja nad kuidagi lämmatavad kohati. suvel, kui kedagi tänavatel ei toimetanud, siis oli linn rohkem nagu su enese oma. sa teadsid täpselt, kes kus tänavanurgal vastu tuleb ja juba oskasid end teretamiseks valmis seada. mitte, et tuttavate inimeste nägemine halb oleks. mõnikord nad kaitsevad sind teiste inimeste eest, mis on väga armas. lihtsalt inimesed, kelle nimed sa oma alateadvusest juba ära oled põletanud, neid ei taha enda ees näha. olgu, see kõlas veidi liiga radikaalselt. lihtsalt. ma olen hingeliselt väsinud kõigest. seekord mitte füüsiliselt. vaid sisemiselt. mulle oleks veel üht suve tarvis. käte vahel sulavat suve nagu karamellijäätis iirisetükkidega. ja tumedat sumedat soojust.