natuke liiga poeetiline mõtisklus pandakaruga

muretsen vahetevahel natuke liiga palju, tegin liha punase veini marinaadi homseks valmis ja endal käed värisesid küüslauku hakkides, sest et pidin madli üksi jätma ja vastutan asjade eest, kuigi m. on ka veel siin, ma ei kujuta ette, mis järgmine nädal saab, aga ma loodan sellele, et see on ainult alguse asi ja ma lihtsalt proovin koguaeg nii tubli olla, et milleski vähegi asjalik olla ja kui madli lõpuks üksi jätsin, oli selline tunne nagu jätaks oma lapse esimest korda üksi koju ja ei tea, kas karta rohkem kodu või lapse pärast. natuke segane, kui nii võib öelda. käisin ujumas ja vurasin rattaga ringi ja passisin tühja ja vurasin jälle ringi (et utlibby 1 raamat ära viia, mis 5 euri viivist oli kogunud ja avastada oma laadungiga lutsu rmtk ees, et kell on 20 läbi ja pood kinni, mitteükssai) ja sõitsin kibekiirelt koju, et natuke süüa ja natuke tühja passida ja natuke akira kurosawa unenägusid ja natuke totorot vaadata ja jälgida, kuidas valgus vaikselt toast ära kaob ja kuidas tassis istuvad sirelioksad kõigest tumedaks varjuks moonduvad ja vahtida kaisukaruga tõtt ja mõelda sellele, et vist päris esimest korda ma elan hetkel täiesti üksi (sest isegi Lepikus oli veel üks semi-kodutu, kellega mõnikord arvestama pidi) ja see on kohati ikka täiega igav, kui sa ei saa kellelegi rääkida, et sa just toast vaablase kinni püüdsid või midagi muud taolist. sest varem ma ikka jagasin korterit või tuba või koridori või midagi taolist. maja küll jah ja imeilusat aeda, aga ainukene, kes minuga rääkida viitsiks, on üks vanamemm, kes on hästi tore ja istub mõnikord kasevarjus, kuid kellel on väga nõrk kuulmine ja ma pole just karjuja tüüpi. see omapäiolek on küll kõigest paar nädalat kestnud, ent ma olen alati ihalenud seda täielikku iseolemist, mis kõigil teistel lastel koguaeg oli, kui nad tohtisid peale kella 11t õues konnata või peale kella 12st arvutis passida või nädalavahetusel sõpradega kuhugi sõita või üksi oma toas lesida, ilma et keegi kuskil uksedega prõmmiks või seletaks või karjuks või käppadega trepil klõbistaks. ja mis siis nüüd? esimest korda tunnen end natuke suurena ja kuidagi huvitav on see tundmus, et ise olen ja ise vastutan ja ise tulen enesega toime. mitte, et see ilmselt nüüd nii jääbki, et ma konutan üksi karlovas ja kõik teised kusagil mujal, aga läbikogemisena on see päris huvitav koht, kus olla. ma juurdlen ja mõtlen kuidagi pikemalt oma asju läbi, kui ujulast maxima vudin ja lillkapsast ostan ja pärast rattaga kihutan, nii et kruus lendab, et rutem koju jõuda, et jälle karuga tõtt vaadata. mul on tegelikult päris palju asju, mille üle uhke ja mille eest tänulik olla. ja see äikeseilm on Suurele Palavusele vahelduseks päris värksendav ning ilmselt paneb uued tuuled puhuma ja loodetavasti need tuuled seilavad mu laevukese sinetava silmapiirini. et see postitus nüüd liiga luuuleliseks ei kipuks, tuleks siia lisada pilt toidust:

story of my lyf

not a big deal

käisime maal, tegime puid, sõitsime atv-ga (ma kiljusin iga natukese aja tagant), ebainimlik masin.

h kinkis nartsisse. kuulan iga päev marinat, sest üks tüdruk kuulas ja siis kummitas nädal aega. veider, aga järjest paremaks läheb. joostes. rattaga sõites. bussiga sõites. jalutades. istudes. lamades. võrus päikest võttes. riideid selga proovides. see on täiega lahe, kui saad tühjas kaltsukas ringi hulkuda ja kõike kombineerida. isegi minus lööb tüdruk välja. tegin filmi botaanikaaias täis ja panin uuesti sisse. nüüd pildistan inimesi. ilus elu. karl tormas just kabinetti sisse ja ütles "ma olen nii kapsas" ja läks ära. -.-true story

silvia köögis on alati midagi lugeda.

head und head und head und härra insener

käisime h&h'ga pärast karlova aialuulelugemist päeva tänaval, lihtsalt kuna see jäi tee peale ette, ja nägime, et sealsed majad olid luudeni puhtaks tehtud ja seinapalkide vahelt tikkus tolmu meie silmisse ja mu aed oli ikka veel nii kodune ja kuigi sealsed hinnad tõusevad pärast kordategemist ilmselt sama kõrgeteks kui sealsed taevani kõrguvad laed, on mul siiski nii hea meel, et mu esimene tartu päriskodu saab korda, sest see koht tõesti väärib oma väärikust tagasi. näitasin iga oma puud, põõsast, lille ja salakäiku. näitasin kohta, kus seisis puukuur, milles veetsin 30-kraadise külmaga aega puid lõhkudes. näitasin läbi akna oma tuba, mis oli tapeedist puhtaks rebitud. näitasin õues konutavat teekannu, mille ma gaasipliidil kunagi põhja olin kõrvetanud. ainuke, mis puudu, olid teatavad kassid, aga ilmselt on nad koos omanikega ära põgendatud. seal oli nii palju kirevaid inimesi ja elu ja nüüd muutuvad need majad elevandiluutornideks koos oma uute elanikega. ei ole head ilma kurvata. ja kurba ilma heata. käisin vanemuise biitleid vaatamas. kuidas tappa laululindu? see oli alasti, aga ird.k oli parem.

a blindness that touches perfection but hurts just like anything else

täna olen terve päeva võimatult kärsitu olnud. vähemalt kaks korda kätte lõiganud, vähemalt 10 korda käe/sõrmed ära kõrvetanud, vähemalt korra kõik sõrmed ilge laksuga ära löönud ja terve päevaprae põrandale kukutanud ja pool kakaopakki enda pluusile (millega oli algne plaan õhtul teatrisse minna) ümber valanud ja üldse ma ei saanud pool päeva pihta, mis toimub ja mille ma ära olin unustanud, aga! ühel hetkel, kui korraks maha olin istunud, tuli mulle meelde, et täna juba päris mitu head aastat tagasi, istus üks mees oma diivanil ja kuulas iggi popi ja otsustas, et kavatseb lusika nurka visata. ja nüüd juba neli aastat tagasi ma olin Suures Depressioonis ja jõin džinni valge veiniga ja nägin ühel kindlal aknal kõõludes mingeid väravaid ja haldjaid, kellest mul hetkel küll ühtegi visuaalset mälestuspilti pole. ja siis veel üks kindel hääl, mille ma juba peaaegu ära unustanud olin. mu käed on lõikehaavu (ha, emo!)täis ja lõhnavad basiiliku järgi ja ma saan täna varem ära, sest teater algab kell 7 ja õhtul vaatan The Cat Returnsi ja mõned Smack the Pony osad uuesti ära ja muus osas päev nagu iga teinegi. või kuidas?

silvia tegi, botaanikaaias, seal oli liiga vähe lilli

the trees all alone in an empty house

istun siin ja mõtlen sellest, et päike on tegelikult valget värvi ja meie atmosfääris leiduv pahn ja õhukihid tekitavad talle igasugu varjundeid ja inimesed mõtlevad päikesele endale miljon värvi külge nagu teleskoopide fotod tähekujudest on enamik mustvalged ja teadlased eri värviskaalasid neile laotades tekitavad mingeid värvilisi sigrimigrisi sellest, millised vastavad tähtkujud võiksid olla ja samas me kohtume iga päev uute inimestega ja näeme hirmus värvilist pilti, aga mõnikord on tegu mustvalgete kujutistega ja mustade aukude ja valgete kääbustega ja ma tean, et see jutt siin on vähe segane nüüd, aga see on nii veider mõelda, kui palju me inimestele seda päikesesära ja värve ikka juurde mõtleme, sest lõppude lõpuks me oleme kõik väikesed tegelased, kes ponnitavad oma asjadega, et kuidagi talved üle elada ja suvel kuskil kaskede all lesida ja päikest võtta. // ja siis mõnikord, kui sa näed nii hirmsat und, et sa ei suuda enam magama jääda, siis on hea ronida ema voodisse ja lugeda koos raamatuid, kuni uni tuleb ja hommikul avastad, et ei olnud ema kõrvalt ära läinudki. umbes nagu siis, kui kolme aastasena iga öö ema kõrval üüratu suures voodis lesisid ja ta juukseid sasisid, aga nüüd on ema juba lokirullid pähe toppinud ja enam ei valuta ta pea, vaid miski hammas ja justkui vandeseltslaslikult tuikab su enda hammas ka, aga ilmselt lihtsalt murest ema üle. vanas majas olid voodi all kastis mänguasjad ja mingi plastmassist krokodill. võibolla olen ma selle krokodilli välja mõelnud, sest see on tore asi mida teha, kui sa oled kolmeaastane, aga praegu olen ma üksi kodus ja peaks ammu magama või pessu minema, aga mingid imelikud mõtted keerlevad peas nagu tähesüsteemid, mille keskmes helgivad helevalged tulukesed.

tänavakunsti näitus, marit tegi pilti, lõnguse töö

tšillipiprakaun ja käed värisevad

joon kakaod ja tsillin une ja ärkveloleku piiril. magamatuse rammestuses on midagi salapärast ja sõnuseletamatut, mis lubab isegi tööajal lihtsalt aknast välja jõllitada ja tühjusesse lülituda. seda muidugi laupäeviti, kui kõik veel eelmise õhtu pohmelle ravivad. oleks ma nädala alguses valitud baarivahetuste puhul juba teadnud, et ma terve nädala lõpupoole päevasel ajal ka tööl olen, siis oleksin ma ehk kohe mallanud võetud vastutuses kahelda, aga praegu on alla kahe tunni vaja veel mööda jõllitada, ja siis koju sõita. päeval tööl, öösel tööl, päeval tööl, öösel tööl ja täna jälle. karin oli kella viiepaiku minust väsinumgi ja ma ise ka ei kujuta eriti ette, mis masin mu üle võimust võtnud oli, et ma iga "ÜKS ALEKSANDER, PALUN" peale siruli ei visanud. kui ma lõpuks rattaga koju olin vurand ja linnud mulle akna tagant otse kõrva karjusid, tundsin seda mäest alla sõitmise vuhinat ja samal ajal kummitas peas "ÜKS RUMMKOOLA" ja "TOPELTVISKI" ja "GIN TOONIKUGA, PALUN, EI TEGELT MA EI TAHA SEDA, MISSIIS, ET SA JUBA VÄLJA VALASID; PALUN, SIIDER VIINAGA, AGA, AAA SORRI, SIIN EI SAAGI KAARDIGA MAKSTA VÄ, TSAU". #see on nii kummaline, kuidas arvamused inimestest muutuvad niivõrd kardinaalselt, kui neid paremini tundma õpid. see, kes kolm kuud on ülisõbralik, hakkab ühel hommikul su peale põhjuseta karjuma ja teine, kes alul tundub kõige ülbem inimene, keda kunagi näinud oled, osutub armsamaks kui koerapoeg. #mida rohkem ma öösiti tööl olen ja näen neid imekauneid ülesmukitud inimesi, kellest mõne tunni jooksul moonduvad välja monstrumid, seda vähem tekib igasugust isu tarbida mingisugustki alkoholi. mõned vaatepildid on ikka grotesksusest kaugemalgi. kui inimesed juba jalgu murravad ja sedasi. #lisaks veel see, et iga päev õues sellesse helerohelusse sukeldudes tahaks kõikidele vastutulijatele näkku karjuda "MA ELASIN TALVE ÜLE, RAISK!" ja see tunne on nii kirjeldamatult imeline.

tsau, evuška. varsti topin kõik kuhugi

first date kit

you first scrobbled this track on may 8th 2011 siis oli umbes sama roheline kõndisin pärast swansi eva juurde tondile (kui nad riinuga veel ülevalkorrusel pesitsesid) ja kõik oli järgmistel päevadel nii ere ja ma olin justkui alles kosmosest tagasi tulnud ja käed värisesid ja uni ei tulnud ja istusin veidi õues ja hingasin seda värsket õhku enesest läbi lähen filmidele järgi ja tööle ja päikese kätte

do re mi fa zola

ma ei tea muidugi, kuidas inimestel tegelikult asjad käivad, aga minu arvates on päris nomantiline, kui sulle keset ööd rattaga burksi tuuakse (inimese poolt, kes on ise taimetoitlane) ja see sulle voodisse toimetatakse ja siis su üle valvatakse, et sa ei pudistaks igale poole. / what does it take to get a drink in this place, issand kui kaua ma pole toda plaati kuulanud, aga täna pole pidu ja mul on ülimalt igav ja ma pean veel kella kolmeni sassi müüma ja rõõsa välja nägema. mitte, et ma kurdaks muidugi, sest vahelduseks on tore ka istumise eest palka saada. vahelduseks, nagu näiteks esmaspäeva öistele seiklustele, kus filmitegelased sajaeurostega vehkisid ja maja suhteliselt tilgatuks jõid (kui maasikasiider välja arvata, sest kes see ikka maasikasiidrit joob, see on nagu need mustad ja valged maasikapiltidega kommid, mis alati koos vaarikalutsukatega kausipõhja vedelema jäid). / käisime paadirallil ka. saime auväärse kuuenda koha ja võistlejaid sõidukeid oli üle *neljakümne. ja sõjakooli poisid napilt meist ees. mingitele sõdurpoistele tegime pähe. jube vägev tunne oli teine tüdruk olla (ja sealjuures läbivettinuna juubeldada). eriti, kui ainult tsipa magada saanud pärast seda filmiinimeste lällamist. vähemalt sain tippi ka. kokku oli 60 euri. st tähendab eesti rahas ümardades peaaegu viis sotti. 30 euri ei tundu küll nii suur raha. heietan ilmselt, aga väga veider ikka. / räägin liiga palju tööst vist siin juba, aga noh vähemalt ei vingu elu üle, sest mis seal ikka vinguda, eks ta veereb päris toredalt, kui vähegi silmakesi lahti hoida praegu. kõik heleheleheleheleheleroheline

"ak, see oli täpselt nagu lusikas silmaauku!" "nagu misasi?" "lusikas noh. see on see, millega suppi süüakse" "aa, ma kuulsin.. vasikas"