would you really rush out for me now?

kohv tuleb viimasel ajal kuidagi väga kange ja mõru. aed on kuidagi väga intensiivselt kollane, nagu surudes mind üha tugevamini kahe jalaga maa peale. surudes isekaid ideid maha ja näidates võimalusi. lootus kaob ja tunneli lõpus on must uks. tsiteerin viimasel ajal liiga palju. ja räägin läbi kollase värvi, et oleks millestki kinni haarata. et oleks võimalus midagi hoida, isegi kui ei taha. komistada mööda nurki, et tunda, et oled elus. poolkogemata unustada end kuhugi. millegipärast võetakse alati sealt, kus enam midagi pole. ilmselt on seal mingi loogika. ja kabuhirm, kui oled päev läbi inimesi vältinud ja keegi ütleb tere. kuidas see sõbralik, ametlik, kuiv ja kohmetu sõna lõikab ja ajab lausa nutma. kuidas tahaks siis kõik asjad käest maha visata ja joosta kasvõi autoteele nagu mõni metskits, et ei peaks inimestele otsa vaatama. under a breeding sycamore tree. kuidas ma mõtlesin veebruarist saadik, et mis värvi ta lehed sügisel küll on. ma olin nii kindel, et punased - kasvõi minu kiusuks. nojah. tegin voodi korda, siis on tunne, et kõik saab korda. kõik kordub. lähen tasun oma võla elu ees ja siis eva juurde. ja papa kah ootab. ja kirjutusmasin. tema juures on asjad kuidagi rohkem päris.


täna öösel keegi sinust just näeb und. nägin vist isa.