being bad feels pretty good

mul on 87 uut kirja ja see number muudkui kasvab. täna on 11. oktoober ja pühapäev. kuhu kadus reede? kuhu kadus laupäev? sürreaalne. mu arvuti ignoreerib mind ja keeldub minuga suhtlemast, igasugune heli on kuhugi kadunud. tuleb sufjanit kuulata, siidiilt like the good old times. see on nii kummaline, kuidas kõik inimesed tunnevad kõiki. mitte, et selles midagi uut oleks. lihtsalt. ja kuidas mõistus kaob esimese tuulega. ei tea, kas asi on sügises või mis toimub? ei tea. ei tea, kas tahangi teada. oblivion. kõik see kollane teeb seest nõnda erksaks ja väljast nõnda tuimaks ja vastupidi. aken on sissepoole. ja akendel on aasade mälu. ja kui tore on jälgida võõraid inimesi. ja saada hiljem teada, et nad on palju palju lähemal, kui alguses oleks osanud arvata. see postitus on väga kummaline, tunnistan ausalt. ei ole korralikult maganud. uned on lühikesed, aga siiski magusad. homme tuleb kirsimartsipanikooki teha. juba suvest saadik olen tahtnud. kõik tuleb, mida soovida. lihtsalt teatava hilinemisega. la vita é bella.