like frozen trajectories of superheroes

tahaks kirjutada väga paljudest asjadest, mis kõik hetkel mu peas ringi tiirlevad nagu orbiidilt välja lennelnud osakesed.

1. olin kodus, seisin hallis, võtsin poolpimesi riiulist raamatu - dostojevski "kuritöö ja karistus". olin seda kunagi osaliselt lugenud, lubanud endale, et loen läbi, kuna loetud osa oli piisavalt verdtarretav. (mitte, et ma seda raamatutest otsiks). aga eraldiseisvana ülejäänud raamatust on see jupike sõnu hoopis teistpidi mõistetav. igatahes, raamatut ma veel läbi ei ole jõudnud lugeda, minust jäi ta kapiveerele seisma. ilmselt tuleb homme raamatukokku minna. kuigi kohustuslikku kirjandust on enam kui küll. öised uned olid samuti segu sellest raamatust, minu segadusest ja hommikuvalgusest. akna alla lükatud voodi pani mitu hommikut järjest palju varem virguma. ja seintelt sai rebida tapeediribasid.

2. tegelikult, tänane päev ei ole omasuguste killast. ma küll võtsin kodust oma kompotid ja moosid ja sõitsin õnnelikult tartu ja koristasin oma toa ära (pesin isegi põranda ära, mille peale minult küsiti, et kes mulle nüüd külla tuleb, you people have such little faith in me) ja panin tekkidele puhtad pesad ja padjale täpilise püüri ja seadsin oma kingad ritta ja riided liigagi väiksesse kappi või nagisse ja kütsin ahju, et hommikul oleks hea sosus ärgata,
a g a tänane päev ei seisne sootuks mitte nendes pisiasjades. tänane päev seisneb selles, et täpselt kaks aastat tagasi täna hommikul sadas vihma ja ühes teatavas pargis ootas mind üks teatav inimene, kes on mu ellu toonud nii palju valgust, et ükski meie galaktika täht ei suudaks teda selles ilmselt ületada.

3. ma joon veidike teed ja lähen kohe pessu ja pärast tuleb ehk see õhtune värsked-linad-lapsepõlvetunne, mis annab kõige rahulikumad uned maailmas. ja pühapäevatunne, kuigi peagi tabab meid juba teisipäev. ja peagi tabab meid ametlik sügis, viimane lõppsõna, et nüüd on see käes ja kaob niisamaruttu, kui tuli. kergelt tuleb, kergelt läheb. nagu hädavaled ja trollid ja sinised trammid.