a winner needs a wand

kirjutasin sõbrale nõuannet, aga sellest sai miniessee:

mul on meeles väike olemisest see, et kõik oli nii raske ja ma tahtsin rohkem, kui mulle lubati ja siis inimesed said pahaseks jne. samas on mul ülimalt ilusaid mälestusi, mis on seotud mingite tunnete ja lõhnade ja päikese ja valguse ja teatud kohtadega. aga sellised kohad ja asjad tekitavad minus ikka veel selliseid tundmusi (kuigi mul ei ole võimalik kogu aeg neis kohtades käia), aga teised asjad tunduvad palju kergemad, nüüd kui ma nendest aru saan ja nende tähtsust või ebatähtsust määratleda oskan.
ega ainult head ka ei ole muidugi. eks ma näen neid tumedamaid asju ka suuremalt nüüd ja elan neid ka suurelt läbi, aga kui tuleb selline vaiksem periood, siis oskan neid ka kuidagi hinnata üle.
või õigemini ümber
ma olin muidugi kõige väiksem laps, pesamuna. ja selle pärast oli suur tahtmine ruttu suureks saada ja teha neid asju, mis teised tegid, aga siis kui suureks sain ja proovisin, sain aru, et need ei olnudki nii huvitavad. aga siis tulebki valida sellised asjad, mis on sulle huvitavad ja nende välja mõtlemiseks läheb muidugi aega vaja, aga samas see aeg on seda väärt
tegelt see on igas vanuses nii, et osad asjad teevad rõõmsaks ja osad asjad ajavad segadusse, lihtsalt aju filtreerib need paremad asjad välja, mida mäletada
ja väikesena on see ka muidugi, et kõik on nii uus
ja uus ongi põnev
ussike ronib rohus! ussike! roheline! mis see on? sibab?
enam ei ole nii põnev, sest oled näind seda juba
:)
oled näind sadat eri ussikest
aga ega see veel ei tähenda, et see ussike mõttetu oleks
ta on tegelt sama oluline kui siis kui sa kolmene olid


////

ongi noh. ussike.