I seen The Fight Club about twenty eight times

ainuke sünnipäev mu noorukieast, mida ma mäletan, oli 2002 aastal, kui ma sain 13. enne seda käisime eva ja emaga pärnus mingeid vajalikke asju ostmas. ja siis me ronisime evaga muidugi kuhugi muusikaosakonda. ja eva leidis limp bizkiti kasseti. ja ma saingi sünnipäevaks kassetipleieri, milles mul just tohutult kassete kuulamiseks polnudki. aga noh, sai ju raadiost ka ise lindistada mixteipe. ja selle kasseti!! (see oli mu esimene helisalvestis, mis oli poest ostetud) ma kuulasin seda ilmselgelt ebamääraselt palju, kuna klappidest sellises koguses muusika kuulamine oli alles täiesti uus emotsioon ja millegipärast tekitas see väga ülevat tunnet. mäletan, et olin üksi kodus, kuulasin klappidest neid lugusid ja laulsin kaasa. väike anna! laulab selliseid asju! (a la: you'll get knocked the fuck out/ cause your mouth's writing checks that your ass can't cash) vägagi koomilised pildid mu peakolus. ja see ei olnud mingi ümisemine, ikka riil diil oli, sest kedagi teist polnud ju kodus.

veel mäletan ma seda korda, kui esimest korda tõsiselt luuletusi hakkasin lugema (olin ilmselt veel noorem kui 13) ja neid enese jaoks lahti mõtestama. meil oli riiulis palju luuleraamatuid, need olid eraldi tähtsamal kohal vitriini taga peidus. eks ma lugesin siit ja sealt ikka asju. näiteks see pruun tärnikestega juhan liivi ülevaatlik kogu ja igasugu teised. aga otsast otsani lugesin esimesena (või esimese ereda mälestusena) anna haava kogu. ma ei tea, kas asi oli tema nimes, või selles et ta kah oktoobris sündis või meeldisid mulle lihtsalt sealsed pildid. igatahes võtsin kätte ja lugesin ja esimest korda mõtlesin selle peale, et lauludes ja luuletustes on sellised asjad nagu read ja värsid. et luuletuses peab olema oma rütm, et ta õigesti kõlaks. ma olin koolis ilmselt laulnud küll "järv leegib eha paistel" jne, aga ma kunagi ei mõelnud kõige selle peale just praktilise nurga alt, et kuidas ta midagi mõtles ja valmis kirjutas.

igatahes, otsustasin täna LB plaadi endale arvutisse tõmmata ja millegipärast on seda nii hea kuulata, mul on kõik sõnad peas ja tean iga järgmist nooti. so much joyyyyyyyy

Does anybody really know the secret
Or the combination for this life and where they keep it
Its kinda sad when you don't know the meaning
But everything happens for a reason
I don't even know what I should say
'cause I'm an idiot a loser a microphone abuser
I analyze every second I exist
Beaten on my mind every second with my fist

millegipärast on terves selles plaadis mingit toorest jõudu, mis samastub ilmselt sellise nooruse äkilisusega ja meeleoludega, mis mu peas tol hetkel figureerisid. ja esimene asi, mis mulle meenus taolise esimese avastusena. millegi "enda omana" oli see luuletuste äratundmine. laulusõnad, luule - mis suurt vahet neil ikka olla sai minu väikese pea jaoks.

    Kanarbikus kasvasin,  
Sambla süles sirgusin.                
Kaste külm mind kaisutas,              
Pilve puhkel paisutas:            
Olen nõmmelill.

   Tuli päike, tulisilm,      
Teiseks, teiseks läks      kõik ilm.
Laani hakkas hiilgama,
Õhud õrnad õõtsuma,
Ilutsema ma.

need kaks asja oleks justkui teineteise vastandid. üks on räige toorus ja nooruse vabaduseiha. teine on õrn naiselikkus ja kaunis keeleline väljendus ning aus süütus. ja need mõlemad poolused jooksid mu sees kokku ning pean nentima, et teevad seda tänase päevani. kui veider see ka poleks, armastan neid sama palavalt.