me palvelemme koulemaa

kõik need armsad belle and sebastiani, joanna newsomi ja sufjani saatel üles kasvanud tüdrukud ja poisid on järsku suureks kasvanud, kooli astunud ja peavad nüüd inimestele silma vaatama. paremal juhul on sätitud silmad raamaturidadele ja trepikäsipuudele. veel paremal juhul, inimesi enam ei kardetagi, vaid lihtsalt välditakse harjumusest. kui võõraste kirevad ja säravad kuued, silmad ja suud on läbi nähtud, ei teki sugugi tahtmist neile vähegi lähedal seista. nüüd kuulavad nad kõik võõrapäraste nimedega veidraid kollektiive, kannavad siledaid nahast kingi ja mõtlevad enne kolm korda järele, kui midagi siiralt öelda või teha kavatsevad. ja kui mõni neist kõige kiuste siiski sirutab käe sõbralikuks tereks, siis lükatakse too ilma pikema mõtlemiseta külmalt tagasi. ma tahaks õkva koju minna. ja sooviks, et ma tohiksin tunda lapsikult siirast rõõmu. et see ei oleks keelatud ja kõlvatu. et lepiku (loe: epliku) tänava kassid ei oleks niivõrd umbusklikud ja et ma ei astuks samadesse lompidesse nagu aasta eest. kui öösel läbi kollaselt plinkivate tartu tänavate koju lipsata, näha lillemüüjaid pinkidel konutamas, maitsta naaberaiast ploome või käia pimedas jõe ääres kiikumas, siis mõnikord väga harva tundub, et eksimise võimalus on minimaalne.