the lengths I go to light your way

magasin öösel nagu lapsuke. pean siiski tõdema, et selline elukas nagu karma on olemas. ja ta saab su kätte just kõige veidramatel momentidel. mõnele kukub jääpurikas pähe, teine läheb vales kohas üle tee, kõrvaklapid täisvolüümile kruvitult. kolmandad peavad tõega silmitsi seisma. kõrvaklappidega on üldse kummaline lugu, nad on nagu tänapäeva laste palvehelmed. miski, millesse usutakse, miski, millest saadakse tuge. neid sõrmitsetakse suure hoolega, kõiki sõlmi ükshaaval lahti harutades. ja kui helmed kaovad, on pahandus majas. paar päeva tagasi, kui kass vilu kõndis üle klaviatuuri ja arcade fire omavoliliselt mängima hakkas, tuli mulle meelde üks hetk ühes suures linnas, kui päike paistis ja autosid oli mustmiljon. ma läksin üksinda tööle ja ümisesin kõrvaklappidest kostvale muusikale kaasa hey! no cars go, where we know ning kogu maailm mu ees näis avatud ja valla. mõned taolised hetked tuleb talletada, et külmadel talvepäevadel oleks millesse varjuda. ka siis kui karma ründab.