an end has a start

päike paistab silmakoobastest läbi

Juhan ütleb:
kirjeldas inimesi siin nii
et
neil on pea peal auk
kust paistavad sisse tähed
ja need peegelduvad läbi silmade
ta rääkis siniste silmadega inimestest põhjalas
kogu lõunapoolne ja temale tunda olev maailm
on kõik tumedad juuksed, tumedad silmad

tänane hommik on kuidagi eredalt külm ja ilus. aeg, mil inimesed poevad teineteisele lähemale, et sooja koguda. täpselt selline hommikupoolik, mil haarata nirgiti käpast ja minna kahekesi veelombikirmetisi lõhkuma.

Liina ütleb:
ja niiiii soe oli kolmekesi seista ja külmetada
nii soe

see linn hoiab meid kuidagi rohkem kui varem.
ja editors on nii tänasesse päeva sobiv muusika.

I know you are but what am I ?

ma magasin äratuse maha ja ei jõudnudki seminari. mis värk nende neljapäevadega küll on. nii kui öösel kell kaksteist sai, olin ma jälle ebalev ja kurb. jõin natuke veini, et parem uni tuleks. see tegi veel kurvemaks. mulle meeldiks väga kirjutada, et õiget põhjust vist polegi. mind natuke rõhub lihtsalt inimeste vaikimine. vähem küll kui varem, jah. kuniks õues on valgust, tuleks toas luua mõningane kord. koguda riiulitelt kokku kõik murede tolm ja kasta aknalaualilli. nägin jälle palju unenägusid, see on vist hea märk. teinekord on parem, kui ei mäleta. aju blokeerib kõik kardetava. ma ei tea mitu osa meie unedest on illusoorne ja mitu neist otseselt elust tulenev, aga mulle tundub viimasel ajal, et see tasakaal sarnaneb päriseluga. me ise mõtleme oma elud heaks. ja inimesed nende sisse.

Oh my dreams of these quiet people

täna me laulsime eesti rahvalaulus kadrilaule ja ma pidin esimest korda elus eestlauljaks olema. see tundus esimene hetk umbes sama hirmus kui võõrale inimesele helistamine. ma hingasin korra sügavalt sisse ja lugesin viieni ja rohkem ma ei mäleta, et ma oleks kartnud. hääl värises ainult vajalikes kohtades.

ärkasin 5:57 ja jõudsin võtta linnupetet enne, kui aknatagant esimesed säutsatused kostusid. terve hommikupoolik magekahja ja verileibu tasus end vist ära. põnevaid asju oleme söönud kunagi.

"kevaditi pandi tangu- või jahuleeme sisse noori põldohaka võrseid või nõgeselehti, ka naadilehti, maltsa, põldosja eospesadega võsusid või hapuoblikaid. ka karaskile on lisatud naate, s.o mitmesuguseid rohelisi lehti ja võrseid. lapsed sõid toorelt jänesekapsaid, hapuoblikaid, männi- ja kuusekasve, võililleõisi ja maiustasid kevaditi lepa- ja kasemähiga."

tangud tangudeks, aga see viimane lause on kuidagi eriti armas.

I wouldn't have it any other way

härral olid ilusad lakknahast kingad. härral oli taskus pussnuga.
härra oli väga närviline. härra kuulas midagi sellist, mis meenutas digitalismi, aga polnud päris see, kuid oli esmaspäevahommikuks piisavalt gruuv. härra käis eelmine õhtu vennaskonna kontserdil ja sai sealt väga hea elamuse. härra oli tuntavalt pinges, miski rõhus teda peaaegu sama palju kui minu elu mind. härra ütles, et unetus tuleb närvidest. härra arvas, et ekstreemsused väsitaksid närvid veel rohkem ära ja siis tuleks uni ka tagasi. või siis tuleks maha rahuneda, kuid härra ei paistnud seda lahendust pooldavat. härra aitas tõsta mu asjad tagaistmele ning teda huvitas, mis ometi võiks kaaluda nõnda palju. "tükeldatud inimkeha" vastasin. härra noogutas muhedalt ja ütles "seda ma arvasingi, seda ma arvasingi". härrale helistas keegi naisterahvas ja tahtis temaga kokku saada. härra unustas hiljem ära, kas ta leppis kohtumise kella üheks või kaheks. härra nägi, et ma vajun kohe ära ja ulatas mulle padja. kuskil ringteel ma ärkasin ja raadiost tuli the beach boys. härra tõi mu peaaegu koduukseni. härra tundus olevat väga haritud ja nägi natuke välja nagu andrus ansipi ja the edge'i segu. härral oli väga usaldusväärne hääl, see peaaegu et meenutas mulle ühe võõraks jäänud inimvõsukese oma. see kadunud hing, teate küll.

ma tippisin eile pool õhtut raamatukest (ma jõudsin kõigest ühe eksemplari valmis ja siis olid ka sõrmed nii väsinud nagu oleks terve nädalavahetuse heegeldanud või midagi). kleepisin ja murdsin ja liimisin nii kuis jaksasin. päris rahule jäin. kui ainult köita ka oskaks, aga eks see köitmine peab igas mõttes alati kuidagi iseeneslikult tulema, eksole. hetkel köidab mind õunamahl ja öösel pimedas puualt kokku krabatud tartu roosi punarohelised säravad ubinad. mu käelihased said nende paari päeva jooksul silmnähtavalt head trenni, kuna üks pisike inimene tatsas mu ümber ringi ja teda oli vaja muudkui keerutada ja lennutada ja sülle võtta. mu liisbetid on päris armsad. ja kass sass jõudis ka viimaseks hommikuks kohale ja tegi kurrrrr, kui ma talle pai tegin. kurbus kadus kõigest hetkega.

would you really rush out for me now?

kohv tuleb viimasel ajal kuidagi väga kange ja mõru. aed on kuidagi väga intensiivselt kollane, nagu surudes mind üha tugevamini kahe jalaga maa peale. surudes isekaid ideid maha ja näidates võimalusi. lootus kaob ja tunneli lõpus on must uks. tsiteerin viimasel ajal liiga palju. ja räägin läbi kollase värvi, et oleks millestki kinni haarata. et oleks võimalus midagi hoida, isegi kui ei taha. komistada mööda nurki, et tunda, et oled elus. poolkogemata unustada end kuhugi. millegipärast võetakse alati sealt, kus enam midagi pole. ilmselt on seal mingi loogika. ja kabuhirm, kui oled päev läbi inimesi vältinud ja keegi ütleb tere. kuidas see sõbralik, ametlik, kuiv ja kohmetu sõna lõikab ja ajab lausa nutma. kuidas tahaks siis kõik asjad käest maha visata ja joosta kasvõi autoteele nagu mõni metskits, et ei peaks inimestele otsa vaatama. under a breeding sycamore tree. kuidas ma mõtlesin veebruarist saadik, et mis värvi ta lehed sügisel küll on. ma olin nii kindel, et punased - kasvõi minu kiusuks. nojah. tegin voodi korda, siis on tunne, et kõik saab korda. kõik kordub. lähen tasun oma võla elu ees ja siis eva juurde. ja papa kah ootab. ja kirjutusmasin. tema juures on asjad kuidagi rohkem päris.


täna öösel keegi sinust just näeb und. nägin vist isa.

to cry out in the heat of the moment

ükskõiksus ja üks kõiksus. käisin eile päris mitu korda raamatupoes, kuigi miskit ei ostnud. mitme erineva inimese seltsis. lõpuks istusin ikkagi üksi diivanil avali süda süles. kofeiinist erksaks tõmbunud tähed ja sõnad keerlesid kuidagi eriti intensiivselt mööda mu sünapse. ükskõiksus vist ei olegi tundetus, see on lihtsalt teatav olulise eristamine ebaolulisest. hea eristamine halvast ja nende kahe piirjoonte hägususe märkamine. me projitseerime asjadele ja inimestele teatud väärtushinnanguid, teades ise väga vähe nende hetkelise oleku algpõhjuseist. vigadele poogitakse juurde kõikvõimalikke negatiivseid aistinguid ja su parimast sõbrast võib saada järsult vaenlane, keegi "teine". võõrandunud ja võõras.

sarnane protsess võib toimida ka vastupidi. vaadates, kuulates ja mõistes me eemaldume ebavajalikest emotsioonidest nagu viha või ahnus vmt ja näeme laiemat pilti. tegelikult, ei ole isu olla miski kuulutaja. istusin eile seal tühjemalt ja tundetumalt kui mõni kokakoolapudel. aga lugedes sai ükskõiksusest üks kindlam kõiksus.

your cat, your dog, your owl or bumblebee

heliredelid paigutuvad ümber ja sõnad tõlgivad end teistesse mõõtmetesse. kogud hetki ja väikeseid lausekatkendeid, mis hakkavad su teadvuses kihama ja moodustama uusi maailmu. kogud puudutusi ja soojust, inimestelt, kes on lähemal ja kaugemal. tunnetad inimesi, kes on mujal ja proovivad olla nähtamatud. magad sügavamalt kui varem, mõistad unenägude valgust ja mõõtmatust. hingad rahulikumalt, lubad endale õhtupoolikuid muusikas ja käestkinni keerutamist, kuna koos kukkuda on ka teinekord hea. eriti kui kõlareist kõlab kosk ja sa tead, et sind püütakse kinni. naerda nii, et kõhulihased annavad hiljem end tunda. vajutada pea pehmesse patja ja vajuda väsinult kokku. vajuda ja valutada. tunda ära teise valu kui enda oma ja teada, et see läheb üle. tuleb kolm korda kaarega tagasi ja siis põleb iseeneslikult tolmuks.

istusin täna keset oma tekke ja patju ja kuulasin björki cocooni. ahi kahises nurgas ja ema hääl kähises telefonitorus. mõned asjad lihtsalt mässivadki su kookonisse. õues kihavad tuulehood kollastest vaherdeist ja pea tõrgub targaks hakkamise vastu. udu udu udu. päevad lähevadki juba kiiremini, emadel on alati õigus.

I want to be buried in snow

today is a good day

Tunnelis

noor mees rebib tunnelis kuulutust maha
ma möödun ja mõtlen
kas tahab?
ei taha?
tahab ta kuulutust endaga viia
või ta ei taha et vaadataks siia
või ta ei soovi et minnakse sinna
kuhu see kuulutus soovitab minna
vaatan
kui noormees saab paberi lahti
mõtlen
kui palju on minu sees prahti

aga see mees võtab kuulutust ära
silm tahab puhata

suutmata vaadata
enese sisse

Juhan Viiding


kustutasin täna ära mitme aasta jagu prahti. kuigi headust oli ilmselt rohkem. teinekord ongi headust rohkem, kui märgata oskad. seda ei suuda lihtsalt talletada, kui õiged kanalid kaovad. ideas are like sparrows, ja ma ei suuda neid enam korralikult üles märkida. ei taha enam millestki õieti kinni hoida. these arms are mine, no matter who they hold. kulunud? phalanges. seosetu. nimetu. inimlik. vari.

puhas leht?
no muidugi

blowing lungs like bubbles

ei olnud seda õiget tunnet, kuniks eva helistas. ja päris õige tunne tuleb siis, kui helistab ema. hommikul laulab mulle sufjan või viiding seinapealt. inimesed on lähemal, sõnad on soojemad. tahaks vaid loota, et ka siirad. nagu see pisike nohisev siil täna seal vahtralehtede vahel, siiani ilmselt kõige toredam:

jorma. ütleb:
lol üks sünnipäev mängisime peitust, ma peitsin voodi alla, tund aega ei leidnud keegi. maybe because we were like 7

the youngest was the most loved

numi, numi, numi...ei karda numi! et..õues sajab lund? ei, see on kõigest lörts. sest pole võimalik 12. oktoober ja lumi? veelvähem ja
-rohkem siis 13. oktoober ja lumi. i object. kui just lumetormi ei tule. i like those. ma ärkasin ilmselgelt hiljem, kui plaanisin. ja siis mõtlesin ka, et ilmselt mingis teises universumis. üksi külmas toas, mille aknataga langes lund. uni veel kestab, eksju. kuigi..unes nägin ma vana maja..vana kodu. tabav aeg, ei mäletagi millal viimati. kõik on alateadvuses. panda seirab mind sellise pilguga, et tuleb otsida riided ja minna. pigistan silmad tugevasti kinni ja kujutlen,
et mind pole siin. hmm, but where else would i'd be. it's perfect.

being bad feels pretty good

mul on 87 uut kirja ja see number muudkui kasvab. täna on 11. oktoober ja pühapäev. kuhu kadus reede? kuhu kadus laupäev? sürreaalne. mu arvuti ignoreerib mind ja keeldub minuga suhtlemast, igasugune heli on kuhugi kadunud. tuleb sufjanit kuulata, siidiilt like the good old times. see on nii kummaline, kuidas kõik inimesed tunnevad kõiki. mitte, et selles midagi uut oleks. lihtsalt. ja kuidas mõistus kaob esimese tuulega. ei tea, kas asi on sügises või mis toimub? ei tea. ei tea, kas tahangi teada. oblivion. kõik see kollane teeb seest nõnda erksaks ja väljast nõnda tuimaks ja vastupidi. aken on sissepoole. ja akendel on aasade mälu. ja kui tore on jälgida võõraid inimesi. ja saada hiljem teada, et nad on palju palju lähemal, kui alguses oleks osanud arvata. see postitus on väga kummaline, tunnistan ausalt. ei ole korralikult maganud. uned on lühikesed, aga siiski magusad. homme tuleb kirsimartsipanikooki teha. juba suvest saadik olen tahtnud. kõik tuleb, mida soovida. lihtsalt teatava hilinemisega. la vita é bella.

don't let gravity win

ma üritan juba kolmandat korda lugema hakata, aga ma ei suuda keskenduda ja pigem mõmisen the microphonesi lugusid kaasa.
ma loodan, et ema ja pille juures paistab ka päike nõnda eredalt.

he said "someday the moon will reach out to the sun
but for now it must drift along, but for now he drifts along"

yourrrrrrrrrrrrrrrrrrrrre a wasp nest

kuna kõik lapsed on viimaselajal tõbised, siis olin ma peaaegu terve nädalavahetuse omapäi. võinoh, murka tuli muidugi minu auks ikka koju, et ma teda poputada saaksin. ja robbie oli rõõmus nagu alati. ma kartsin, et ma hakkan suures pimedas majas üksi kartma, aga isegi kõhe ei hakanud väga. see islandi kohalt tulnud tsüklon rabistas aknataga rahet ja mina lesisin diivanil tekisees keras ja kuulasin arvo pärti. ja eile õhtul tuli kauaoodatud jänkuõde koos hea ja paremaga. ma suutsin teha mittemidagi tarka, lõpuks ometi. tegelikult. asjad on puhtad ja triigitud (jep, ma saan esimest korda elus ilma emata ka hakkama). mul on uus tekk (kuigi eelmine ilmus ka võluväel vahepeal välja, ei ma ei pahanda, ma vaid loodan, et andis piisavalt sooja). tegelikult olen ma kõigest mõni tund öösel maganud, kuna mul tuli kell kaks öösel hea idee minna vanni. ma tegelikult üldse imestan, et ma kohale jõudsin, kuna mul oli umbes kolmeliitrine ploomikompott, suur tekk, umbes pooled mu riided ja toitu kaasa pakitud. nagu sõtta läheks. tegelikult hakkan kõigest sünnipäeva pidama. näiteks. ma mõtlesin, et olen kaval ja oma vähese varanduse säästmiseks võtan kodust kartuleid kaasa, kuna kartulisalat on kahekümnendal sünnipäeval must have. hakkan mina siis ärkama ja märkama, et varsti on pauluse kiriku peatus ja ilmselgelt oleks mul sealt lühem tee päevakoju. muidugi jäin ma vahekäiku oma asjadega kinni. ja siis kõige kriitilisemal hetkel kuulsin ma potsatust ja nägin, et midagi veereb. esimesel hetkel ma vaatasin, et bussipõrandal on hiir või midagi, kuna ta liikus ikka päris nobedalt. lähemal vaatlemisel selgus, et tegu oli kartuliga, mis keeldus kategooriliselt bussist lahkumast ja muudkui veeres lõbusalt edasi. ma jätsin oma asjad hetkeks sinnapaika, lõin selja sirgu ja läksin võtsin ta sealt bussipõrandalt surmtõsise näoga üles, umbes nagu see oleks igapäevane asi, et ma bussis kartuleid käin võtmas võimidagi. ma olin oma kartulisaagast niivõrd jahmunud, et läksin isegi peatus liiga vara bussist maha ja siis istusin vähemalt veerand tundi seal peatuses ja naersin omaette, ilmselt pole mul vähemalt mitu kuud nii lõbus olnud. varsti tuli linnaliini buss ja viis mind mõne sammu võrra kodule lähemale, seekord ma oma kartulitega veeremistrikke ei korranud. homme on pille-riinu sünnipäev.
ta veel ei ole pudenenud. ilmselt ootab 13ndat.

In her eyes from deep inside

oktoober tuli. toas on veel jahe, varvastel on juba soojem, ahi vaikselt köeb. juustes on pusad. aga sees, sees on erakordselt soe. oktoober, jah, oktoober on alati õrn ja metsik ühekorraga. ja ilus.