look, what I found. it still rings true :)

she's the kind of girl who quotes thom yorke to me
she's the one who shows the softest kind of affection
just because she's the sweetest kind of perfection
she cuddles and purrs, makes me want to be a better girl
just for her, for her only
just for the sake of her smile
she's the girl who's voice is as gentle as the summerbreeze
i love the way you laugh, the way you talk, the way you sneeze
the way you make me feel so warm inside
if there were a record of all my best people
then you'd own the whole b-side
if you were a song..i'd put you on replay
so all day long.. i could hear your voice in my tiny earpiece
and i would never get tired.. no never
you would sound better and better with each time i listen to you
and that's the way it is
and that's the way it should be
for as long as I breathe this air surrounding me

be careful what you hope and you pray for

bipolaarne, ahah jah, runs in the family. rikkaks on äge saada ainult siis, kui sa seda kõige vähem ootad ja kui sa selle raha siis kohe ka kõige tarbetumatele asjadele ära raiskad. näiteks viis kleiti, martini rosso, apelsinid, kartulisalat, peaaegu pool kilo erinevaid šokolaade, ilus kuldne pakk kohvipulbrit, soojad kollased villased sokid, karums ja pahn, mida enam eriti ei mäletagi. näiteks suutsin ma eilse päeva jooksul kaotada ära oma lemmikteki. ilmselt käisin ma vähemselgemal hetkel sellega karlova majade kohal lendamas vmt, kuna hetkel ma pole siiani paremat seletust tema kadumisele välja suutnud nuputada. söön kirsse ja tumedat šokolaadi ja joon jällegi lihtsalt liiga head hommikukohvi (kell kaks lõunapaiku, jep). tegelikult ootan korstnapühkijat, no kuhuu sa jääd? oijah.

24 postcards in full colour

juba ammu pole ma mäletanud niivõrd selgelt unesid, juba ammu pole mul taolist nohu olnud, mis öösel üles ajab ja seitseteist korda aevastama ajab, juba ammu pole ma teinud inimestele nõnda head hommikukohvi. juba ammu pole ma tundnud end nii hästi. peab nentima, et kõik kordub. vaid veidi teist mustrit pidi. ainult Ingel suudab nõnda lihtsalt tagasi tuua nii apelsini- kui ka eluisu.

"vahel vaatan ennast peeglist ega näe mingit muutust. mind varjab ikka sama kate. kuid ma näen selgemalt midagi niisugust, mida sina ei näe, seda, mis on minu seesmine mina, mis ei erine valgusest, mida sa näed päikeselt tulevat, või hingest, mis elustab kõige väiksemaidki olendeid. see annab mulle rahu ja ühtsustunde iga olendiga; rõõm, mida ma tunnen pilve nähes, on seesmine rõõm, mis alati on pilves endas ja igas olendis maa peal."

Jumalad, deemonid ja teised. Tšūdāla, lk 31

dark side of the moon

astronoomid avastasid mõni aeg tagasi, et päikesesüsteemi kõige külmem koht asub enamvähem meie tagaaias, ehk siis kuu varjupoolel asuvates kraatrites. faustini, shoemakeri ja haworthi kraatrite temperatuur kõigub teadlaste sõnul kuni 238 kraadini alla nulli, mis on isegi madalam temperatuur kui 40x päikesest kaugemal asuval pluutol. mulle tundub, et see tühimik, millest ma siin korra segase peaga juttu tegin, on tunduvalt külmem kui kuukraatrid.

useless information

võimalikud ravimi kõrvalmõjud: surm

like frozen trajectories of superheroes

tahaks kirjutada väga paljudest asjadest, mis kõik hetkel mu peas ringi tiirlevad nagu orbiidilt välja lennelnud osakesed.

1. olin kodus, seisin hallis, võtsin poolpimesi riiulist raamatu - dostojevski "kuritöö ja karistus". olin seda kunagi osaliselt lugenud, lubanud endale, et loen läbi, kuna loetud osa oli piisavalt verdtarretav. (mitte, et ma seda raamatutest otsiks). aga eraldiseisvana ülejäänud raamatust on see jupike sõnu hoopis teistpidi mõistetav. igatahes, raamatut ma veel läbi ei ole jõudnud lugeda, minust jäi ta kapiveerele seisma. ilmselt tuleb homme raamatukokku minna. kuigi kohustuslikku kirjandust on enam kui küll. öised uned olid samuti segu sellest raamatust, minu segadusest ja hommikuvalgusest. akna alla lükatud voodi pani mitu hommikut järjest palju varem virguma. ja seintelt sai rebida tapeediribasid.

2. tegelikult, tänane päev ei ole omasuguste killast. ma küll võtsin kodust oma kompotid ja moosid ja sõitsin õnnelikult tartu ja koristasin oma toa ära (pesin isegi põranda ära, mille peale minult küsiti, et kes mulle nüüd külla tuleb, you people have such little faith in me) ja panin tekkidele puhtad pesad ja padjale täpilise püüri ja seadsin oma kingad ritta ja riided liigagi väiksesse kappi või nagisse ja kütsin ahju, et hommikul oleks hea sosus ärgata,
a g a tänane päev ei seisne sootuks mitte nendes pisiasjades. tänane päev seisneb selles, et täpselt kaks aastat tagasi täna hommikul sadas vihma ja ühes teatavas pargis ootas mind üks teatav inimene, kes on mu ellu toonud nii palju valgust, et ükski meie galaktika täht ei suudaks teda selles ilmselt ületada.

3. ma joon veidike teed ja lähen kohe pessu ja pärast tuleb ehk see õhtune värsked-linad-lapsepõlvetunne, mis annab kõige rahulikumad uned maailmas. ja pühapäevatunne, kuigi peagi tabab meid juba teisipäev. ja peagi tabab meid ametlik sügis, viimane lõppsõna, et nüüd on see käes ja kaob niisamaruttu, kui tuli. kergelt tuleb, kergelt läheb. nagu hädavaled ja trollid ja sinised trammid.

you're lanterns on lakes

nii äge on see, et kui sa oled juba sellises vanuses, et tegelikult teinekord tõesti tahad koju minna, siis on kõik uksed lukus ja lukuvõti ära veetud. ja siis ronid nagu väiksena keldriaknast sisse (mis aastatega oh üllatust üllatust ei olegi suuremaks veninud) ja avastad, et sisemised uksed on ka lukus. ja siis ei jäägi muud üle, kui istuda Murkaga kahekesi vannitoas ja jälgida, kas ja kuidas punane boilerituli vilgub. ja see on su päeva tippsündmus. ilmselt teisele kohale kõrgub rongaema (parimas mõttes rongaema) kaasa antud makaronisalat ja juustuviilud. kolmandaks pakuks koduaia ebamaiselt mahlased violetsed ploomid. aga siiski, isegi kõik need kolm suurepärast päevasündmust ei suuda kummutada hetkeseisu idiootlikku irooniat. isegi mitte kahupeast Murka ülivali nurrumine.


13:53 konstanteeriks asjaolu, et inseneri tütar pääses lõpuks tuppa. aga varbad on ikka veel natuke jääs. hot hot tea will warm me up.

in their beautymarks

kas oled kunagi mõelnud, millise loo jutustavad pildid, mis on sinule tõeliselt meeldinud? ja need mille oled kuhugi salvestanud, kas arvutiavarustesse või siis omaenda mällu.

http://weheartit.com/introroheline

there was a fire in the yard

ei taha kõlada liiga kulunult, aga tahan öelda. tahan selgeks teha. nagu aknaklaase. ütlemine on valus. kortsus ajalehepaber kriuksub ka akendeil valusalt. aga pärast on kergem. nagu peale nutmist, on kergem. puhtam. õrnem. valulikum. aga see on vajalik, et aknaist välja näha. minu sees on tühimik. ma arvan, et ta on halli värvi ja valgete äärtega. servad on teravad. ja viimasel ajal ta kasvab kiiremini. mühinal. ja ma ei oska teda kuidagi peatada. ma ei tea milleks ta hea on, ilmselt kunagi saan teada. I saw a sign in the sky.

taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha

The empty streets were lit up by reflected light from a distant sun.

tout est parfait

kollastes sukkades jalad krõnksus kaisus usundiloo loengus istuda oli juba kuidagi kodune. umbes pooltuhat inimest saalis ja akendest ruumi sisemusse teed leidev sügiselõhnaline tuul, pilgud, värske värske rõhk, pähklišokolaad, täpilised harilikud, väsimus, mis tuleb kaheksast-kuueni rütmist, suve viimane hingetõmme, väikesed inimesed, jällenägemised, allkirjad, sõlmitused, säravad silmad, käesurumised, siiras naer ja suured saalid muudavad maailma teinekord päris meeliülendavaks oma kõige lihtsamas mõttes.

these arms are mine, these arms are mine

kui mul juba kombeks on oletatava üüriraha eest vinüüle osta, siis söögirahast ei maksa rääkidagi. ma kavatsen terve detsembrikuu hästi tubli laps olla ja siis päkapikud võiksid mulle vinüülimängija tuua. sest päkapikud on tegelikult olemas, mida iganes riin ka ei väida. ühesõnaga. ma ostsin täna oma elu esimese raamatu, mis on päris minu ja millest kasvab tulevikus välja minu isiklik pisike raamatukogu. muidugi olen ma varem selliste asjanduste eest raha maksnud, aga ükski noist pole pidama jäänud, tegu on olnud kas kooliteaduse või kingituste või muu säärasega. see on aga päris minu. r. k. narayani "jumalad, deemonid ja teised" - nimest ei maksaks kohkuda, kuna tegu on lihtsalt paremate valitud paladega india muinasjuttudest ja pärimuslugudest. ka see kõlab ehk puiselt. tegelikult on seal lood inimestest, pooljumalaist, jumalannadest, takistusi lõhkuvaist elevantidest, õilsusest, rahust ja armastusest. ja veel millesti ebalevast, olematust, suurest valgest tundmatusest, kõiksusest. Brahmast. millestki, mille ma olin vahepealse ajaga juba ära unustanud. sest veidi vähem kui aasta eest, ma juba korra lugesin seda raamatut. ma valisin lugusid õnne järgi, poolpimesi. tavaliselt ei meeldi mulle kuivad eessõnad ja järelkajad, kuna esiteks nad tihtipeale rikuvad loo võlu või reedavad midagi ette. siinpuhul võib aga öelda, et need pigem liidavad kogu loovõrgustiku ühtseks soojaks tervikuks. kuigi mul on tohutult hea meel, et mu tutvumine selle raamatukesega tuli ühe siis poolvõõrana seisva tüdruku käte kaudu, kes käskis mul just üht lugu sealt esimesena lugeda. täna lamasime me tema toas, kumbki oma raamatukesega ametis ja sõime mesikäpa komme. tänu mu väikesele laiskusele ja üliagarale emale, kes mind loengute asemel mantlit ostma viib, oli mul ka täna esimene päris koolipäev. alguses tuimana kardetud esimene folkloorižanri loeng osutus päris armsaks, kuna mälus taaselustus kevadel tuubitud sõnade mõte. õhtune maailma filmiajaloo loeng oli aga oma ruumi täistuubitusele vaatamata tõsiselt tore. ma sattusin sinna pooljuhuslikult, aga ju see pidigi nii minema. teisipäevased õhtutunnid kinematograafiamaailmas = love.

veidi rõõmsam postitus samal teemal

ja ühel natuke teisel teemal ütleks, et mõtet on alati.

take the pieces and build them skywards

ta istub homme hommikul lennukile ja lendab ära. niisamalihtsalt võtab kätte ja lendab ära. oma kleepsudega kaetud kohvri ja säravate silmade välkudes. ma ei saagi istuda enam ta diivanil või tantsida mtv2e saatel ta majast mööduvatele trolliinimestele. kunagi elas ta mu kõrvaltänavas, nii umbestäpselt kolme maja kaugusel. vähemalt oktoobrini kavatsen ma teha nägu, et ta on ikka veel seal, peaaegu käeulatuses. ja see, kui ma ta homme lennujaamas ära saadan, on kõigest unenägu. tegelikult läheme me ikka iga hommik koos läbi külma ja kuuma. ja mina jään iga hommik natukene hiljaks ja ta istub vaikselt ja ootab mind esikus. ja siis me läheme koos. isegi kui kardame, läheme ikka. ja ma ei sõida suvel või jõulude ajal tuhandete kilomeetrite kaugusele talle külla, ta elab ikka veel mu kõrvaltänavas. räägib mulle teekõrvale sellest, kuidas talle üldse tegelikult jõulud ei meeldi. ja tõstab tassi sisse natuke suhkrut juurde. akna taga sabistavad harakad ja kirsipuud. ja mina jutustan talle üha korduvat mustrit valust ja leppimisest. ja me ei lase selle aja jooksul kordagi käest lahti.

lendav laev

rrrriiin ja eva ja apollo raamatukohvik. eva on nüüd juhataja! hommikupoolik ideaalse mantli jahil. english breakfast. real latté. nurruv sabrina riinu sahtlis. jänkubeebid. kallistused. üllatused.

the night is hard to get through

jesus christ, ma pole ammu seda laulu kuulanud, aga hetkel ei sobiks ükski teine lugu paremini. nojah. terve linn on rebaseid täis. kõik käivad mööda kõnniteeääri ja tänavanurki ning vaatavad ainiti maha. ma tean täpselt, mida nad tunnevad ja seda armsamad nad sedasi tunduvad. nagu kamp nurjatuid rebasekutsikaid, kes tahab mängida, aga veel ei oska ega julgegi. seda värelust õhkub nende silmadest ja riietest ja kinganinadest läbi. nojah. see laul ja need rebased ei kuulu kokku. lihtsalt mind kummitavad need rebased, kuna neid on igal pool ja nad kuidagi lämmatavad kohati. suvel, kui kedagi tänavatel ei toimetanud, siis oli linn rohkem nagu su enese oma. sa teadsid täpselt, kes kus tänavanurgal vastu tuleb ja juba oskasid end teretamiseks valmis seada. mitte, et tuttavate inimeste nägemine halb oleks. mõnikord nad kaitsevad sind teiste inimeste eest, mis on väga armas. lihtsalt inimesed, kelle nimed sa oma alateadvusest juba ära oled põletanud, neid ei taha enda ees näha. olgu, see kõlas veidi liiga radikaalselt. lihtsalt. ma olen hingeliselt väsinud kõigest. seekord mitte füüsiliselt. vaid sisemiselt. mulle oleks veel üht suve tarvis. käte vahel sulavat suve nagu karamellijäätis iirisetükkidega. ja tumedat sumedat soojust.