pillasin arbuusi põrandale. mõtlesin veel, et teen rahu nendega,
viin ühe koju. ei.
see kevadsoojus oli nagu paradiis, ma ainult hõljusin iga päev ühe põõsa juurest teise juurde, muusika kõrvus ja nina taevas. aga praegu sajab vihma ja leonardo uppus jälle ära ja õues oli nii jahe, et pidin mantli selga toppima ja vihma tibutas ja linnapeal on nii palju vaime, keda ühest või teisest aknast näha.
ei tohi kedagi koju viia, mitte kunagi, sest siis ei suuda enam selles kodus elada. kodu saab liiga armsaks. seinad kasvavad pilte täis ja laua peal on iga päev uued lilled, mis parasjagu selle tarvis sirgunud. ei tohi kunagi kellelegi lilli tuua. ei tohi lubada midagi. sest lilled kipuvad närtsima.
ei tohi mõelda. ei tohi joonistada mingeid imelikke elukaid. tuleb lihtsalt olla. ja vahetevahel jooksmas käia ja kui selles piisavalt osavaks on saadud, siis tuleb võtta oma kolm asja ja plehku panna.
jah.
ja mitte tagasi vaadata.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
lugesin eile õhtul seda postitust ja öösel nägin arbuusi kukkumist unes. katki ei läinud.
see on vist hea enne.
Postita kommentaar