raise high the roof beam, carpenters

avastasin täna puhtjuhuslikult ühe loo, mis meenutab mulle üht habemega meest, kes mind ükskord auto peale võttis. terve ta auto tagumine iste oli täis puutükke ja laaste ja pindusid ja erinevaid tööriistu ja kõik see lõhnas natuke männivaiguselt - nagu papa juures suures kuuris, kus ma endale klotsidest laevukesi ehitasin. rääkisime juba parasjagu aega, kui ma sain lõpuks aru, et tegu on me uue naabrionuga.. nende pere oli mõni aasta varem meie kõrvale kolinud, st me tagahoovid puutusid kokku ja vahel käisid nende jänkud meie aias silkamas. ma mäletan tegelikult väga häguselt neid asju, millest me rääkisime, aga seda mäletan, et kõnelesime nii mu emast kui ka isast ja ta muudkui päris ja mina nagu viisakas laps vastasin. ja seda mäletan ka, et ta ostis oma poegadele statoilist hotdoge. ja kui ma nüüd sellele vestlusele tagasi mõtlen, siis mulle tundub, et ta juba siis teadis, mida ta kavatseb teha. ju ta vast isegi mõtles, et meie pere ka suht tragi ja elas kõik asjad kenasti üle, et küll tema pere ka siis elab (?) ja ma mõtlen nüüd, et ma oleks pidanud rääkima hoopis teistest asjadest ja sellest kõigest jamast, mis siis saab, kui auto ei lõhna enam männuvaigu järele ja mitte keegi ei too sulle statoilist hotdoge, samal ajal kui teiste isad teistele lastele toovad. sellest, kuidas keegi ei paranda enam ukselinke ja sellest, kuidas mingid võõrad mehed käivad asju parandamas ja puid toomas ja kuidas kõigi närvid on aastakümneteks suhteliselt traumeeritud ning mitte keegi ei suuda enam jänest kinni püüda, kui see meie aeda eva raskesti kasvatatud spinatit tuleb nosima. aga ei, inimesed on alati viisakad ja räägivad sellest, kui hästi neil läheb ja kui palju paremini nende perekonnal läheb, mitte sellest, et talvel jäätusid torud ära ja ma pidin kolm korda nädalas mailise juures duši all käima, sest ei olnud kedagi, kes torudega tegeleks. või isegi mitte sellest. suva need torud ja suva see vesi ja suva need hotdogid. aga m ä n n i v a i g u l õ h n.