LEMMIK

kisub

ilm kisub vihmale
mina kisun end tooli küljest lahti ja
lähen hoian jälle oma sõpru
natuke rohkem kui tavaliselt
viimastel kordadel hoian ehk mõnikord
rohkem kui oleks paslik
aga sellest hakkab mul hea
ja loodetavasti on neil samuti
kergem olla ja hingata
kui nad teavad
kui nad tegelikult ka teavad
kui väga ma neid hoian
oma sisemuse ligi
isegi kui vahel mõnega kisun
aga ainult korraks
ja siis sajab vihma ja siis on kerge
ja siis tuleb sügis
ja siis saate kõik laulda, et

she is somewhere in london
living her life in the rain

and it is not a matter of if you mean it

olen väike tobu.

kergem on end kõigest muust distantseerida, kui olla veidike tobu. ent tuleb olla väga ettevaatlik, et ei langetaks vanadesse lõksudesse. olen vanem ja targem. tean, mida tahan ja tean mida ei taha. või õigemini, millega ei suudaks koheselt kohaneda. tuleb taibata, mis on tarvilik ja mis seda pole.

unustasin eile sootuks ära, mis päevaga oli tegu.
ja see on ainult hea, sest siis ma ei mõtle liialt üle.
olin oma mulli sees
ja ei mõelnud millelegi.
kui siis vaid sellele, kuidas terveneda
kõigest sellest ebatarvilikust, mida ma pea sisse kogunud olen.

ja see tuleb mul kohati päris hästi juba välja.

sisukas postitus, intelligentne, ponderdan

miks on nii, et mida rohkem sa inimest tunned ja armastad, siis seda rohkem ta hakkab sulle närvidele käima??? kas see on selle pärast, et sa näed teises liiga palju iseennast või tuleb see sellest, et inimesed on lihtsalt lohhid??

rant of the day
ma olen vist üleväsinud hehehehe anna mine magamamamamagma

till we have to say goodbye.

ära mitte kunagi mõista inimest hukka, kui sa teda ei tunne.





lesson of a lifetime

mountains in dreams helplessness lullaby

väsimus on ja und ei ole. silmad ja kikud on pestud. hommikul on töö. õhtul oli gruusia lihasupp ja mustikašokolaad. midagi hästi sooja ja mõnusat on praeguses hetkes. ja see ei ole ainult see suvi ja pruun keha, mis õhkab. see on mingi teadmine, et kõik läheb hästi, sest kõik on mu enese kätes ja mu käed on väge ja tahtmist täis. rakke, arme ja tahtmist täis. ja jalad kannavad. ja nukid.

tuleb head ja tuleb rasket, aga rohkem ikka tuleb head. alati ju.

baker man is baking bread

kõige paremad väljaskäigud on need, mida sa pole ette planeerinud. just sellised, et lähed õue, käid välikino uudistamas ning teel panka haaravad tom & jerry sul natist kinni ja veavad kuskile kamba semude juurde, keda sa pole iidamast-aadamast ajast näinud, aga kellega sul on sellgipoolest kuidagi alati erakordselt mõnus olla. kõige paremad käigud on need, mida pole liiga pikalt läbi mõelnud. lähed kohale, niidad heina, küpsetad natuke liiga palju natuke liiga head lasanjet ja vaatad paar päeva järjest koos kassiga natuke liiga palju telekat (umbes nii palju, et terveks aastaks saab norm täidetud). jätad tuulutades natuke liiga palju uksi ja aknaid lahti nii, et terves toas on varahommikuks natuke liiga palju sääski. aga sellestki pole suurt lugu, kui kass on ikka veel kaisus ja lina saad nõnda üle pea nihutada, et sääsepoisid sind kätte ei saa. ja kõik on mõnusalt sume ja kui lähebki pika öö peale lõpuks tsipa jahedaks, siis alati leiad kellegi, kes on nõus su jalakesi soojendama. olgu selleks siis vana tekk või hea sõber.

need reisid, mis pikalt ette planeerid ja mida ootad nagu kuuvarjutust, need aga tekitavad mõttetuid pingeid ja pigem tüdimust. ja lõpuks nagu ei tahakski minna. või vähemalt meeldib vahel sedasi mõelda. see selleks, ent suvi on parim aeg, mil teha füüsilist tööd, sest sellest tulenev rammestus on sumeda suveõhtu parim sõber. ja kui sellele lisaks vahetevahel saunast otse öisesse merre saab joosta, siis on elu isegi päris mõnus.

tomorrow seems years away

The Cure
XXX XXXXXXX and 23 other friends like this.

i have chosen you people well. kõik mu ümber koristavad. kolistavad. tolmutavad. ma ei viitsi, hakkan parem arrested developmenti vaatama. tundub nagu popp värk. söön sihvkasid. homme koristame. homme viin avalduse. homme hakkan heaks.

raise high the roof beam, carpenters

avastasin täna puhtjuhuslikult ühe loo, mis meenutab mulle üht habemega meest, kes mind ükskord auto peale võttis. terve ta auto tagumine iste oli täis puutükke ja laaste ja pindusid ja erinevaid tööriistu ja kõik see lõhnas natuke männivaiguselt - nagu papa juures suures kuuris, kus ma endale klotsidest laevukesi ehitasin. rääkisime juba parasjagu aega, kui ma sain lõpuks aru, et tegu on me uue naabrionuga.. nende pere oli mõni aasta varem meie kõrvale kolinud, st me tagahoovid puutusid kokku ja vahel käisid nende jänkud meie aias silkamas. ma mäletan tegelikult väga häguselt neid asju, millest me rääkisime, aga seda mäletan, et kõnelesime nii mu emast kui ka isast ja ta muudkui päris ja mina nagu viisakas laps vastasin. ja seda mäletan ka, et ta ostis oma poegadele statoilist hotdoge. ja kui ma nüüd sellele vestlusele tagasi mõtlen, siis mulle tundub, et ta juba siis teadis, mida ta kavatseb teha. ju ta vast isegi mõtles, et meie pere ka suht tragi ja elas kõik asjad kenasti üle, et küll tema pere ka siis elab (?) ja ma mõtlen nüüd, et ma oleks pidanud rääkima hoopis teistest asjadest ja sellest kõigest jamast, mis siis saab, kui auto ei lõhna enam männuvaigu järele ja mitte keegi ei too sulle statoilist hotdoge, samal ajal kui teiste isad teistele lastele toovad. sellest, kuidas keegi ei paranda enam ukselinke ja sellest, kuidas mingid võõrad mehed käivad asju parandamas ja puid toomas ja kuidas kõigi närvid on aastakümneteks suhteliselt traumeeritud ning mitte keegi ei suuda enam jänest kinni püüda, kui see meie aeda eva raskesti kasvatatud spinatit tuleb nosima. aga ei, inimesed on alati viisakad ja räägivad sellest, kui hästi neil läheb ja kui palju paremini nende perekonnal läheb, mitte sellest, et talvel jäätusid torud ära ja ma pidin kolm korda nädalas mailise juures duši all käima, sest ei olnud kedagi, kes torudega tegeleks. või isegi mitte sellest. suva need torud ja suva see vesi ja suva need hotdogid. aga m ä n n i v a i g u l õ h n.

surprise surprise they wouldn't wanna watch

pillasin arbuusi põrandale. mõtlesin veel, et teen rahu nendega,
viin ühe koju. ei.

see kevadsoojus oli nagu paradiis, ma ainult hõljusin iga päev ühe põõsa juurest teise juurde, muusika kõrvus ja nina taevas. aga praegu sajab vihma ja leonardo uppus jälle ära ja õues oli nii jahe, et pidin mantli selga toppima ja vihma tibutas ja linnapeal on nii palju vaime, keda ühest või teisest aknast näha.

ei tohi kedagi koju viia, mitte kunagi, sest siis ei suuda enam selles kodus elada. kodu saab liiga armsaks. seinad kasvavad pilte täis ja laua peal on iga päev uued lilled, mis parasjagu selle tarvis sirgunud. ei tohi kunagi kellelegi lilli tuua. ei tohi lubada midagi. sest lilled kipuvad närtsima.

ei tohi mõelda. ei tohi joonistada mingeid imelikke elukaid. tuleb lihtsalt olla. ja vahetevahel jooksmas käia ja kui selles piisavalt osavaks on saadud, siis tuleb võtta oma kolm asja ja plehku panna.

jah.
ja mitte tagasi vaadata.

someone somewhere might be singing about you

mu ema on selgeltnägija. ise nii kaugel, aga
alati siis ütleb miskit, kui väga on tarvis.
kasvõi midagi hästi pisikest.
aga nii hea
ja hele
ja kerge
ja soe
hakkab sees.

I see a darkness

well you know I have a love
a love for everyone I know
and you know I have a drive
to live I won't let go
but can you see its opposition
comes a-rising up sometimes
that it's dreadful and position
comes blacking in my mind

and that I see a darkness
and that I see a darkness
and that I see a darkness
and that I see a darkness
and did you know how much I love you
is a hope that somehow you you
can save me from this darkness

well I hope that someday, buddy
we have peace in our lives
together or apart
alone or with our wives
that we can stop our whoring
and pull the smiles inside
and light it up forever
and never go to sleep
my best unbeaten brother
this isn't all I see

- bonnie 'prince' billy

this pretty much sums up everything i feel. hehe.

ent tänases päevas oli tsipake lootust. või õigemini õhtus, sest the nationali uue laulu tõttu jäin peaaegu viktoriinile hiljaks. vihma sadas ja see lüürika lahti- ning ülemõtestamine kiskus mu seest nii palju paberiprahti laiali, et ma peaaegu nutsin, aga see ei olnud nutt ega itk, vaid midagi ülevat ja kaunist. ja keksisin seal jõekaldal (I need somewhere to be /but i can’t get around the river in front of me.) ja mõtlesin, et kas matt tahab jälle m u l l e midagi tähtsat öelda (I'm not alone /I'll never be). kogu see lüürika oli nagu too esimene vihm. otse kaela. külm ja märg ja samas soe ja kurb ja kaunis ja kutsuv ja jõega ühtesulav ning korraks tundus, et kõik pisarad ja vihm ja jõesäng on tegelikult üks ja sama niiske silmakoobas. või ma ei tea. mitte, et miski enam oluline oleks.

nii imelik on see, et kui lõpuks otsustad endale elada, siis tundub nagu lõhuksid kõigi teiste kärjeservad ära. et kui tahad end pimedusest lahti rabeleda, pead enne kõik teised pimedusse lükkama. kõik need, keda armastad ja kes sulle kallid. miks see elu ei luba endal elada, seda ma ei tea. söön parem šokolaadi ja mõtlen sellest, et kas ma saan raha kokku, et novembriks the nationali londoni piletid ja särgid värgid ära osta ja samas maksta üüri telefoni ja miljonit muud asja. miks tundub üür vähemtähtsam. miks tundub elu nii kerge. miks kumab pimeduses vaikus nagu suur kell.

storm-broken tree

04 Tongues Made Of Glass

if only
our tongues
were made
of glass

how much
more careful
we would be
when we
speak

- shaun shane

olen nagu paat, mis vupsab ühelt kaldalt teisele. olen nagu jõgi, mis paati  kannab. olen nagu taevas, mis on end jõe vastu litsunud. olen sild, mis varju annab. olen puud, mis lumest lookas. olen vesi. olen lind, kel kala nokas.

olen idioot. olen mis ma olen. anekdoot.

olen suhkur suhkrutoosis. olen häbelik mimoos vist.
olen väike, kuigi süda suur. olen vaikne kalambuur.

olen rondo b-duur.
majade struktuur.

olen kellassepa lemmik uur.

faith unfolds

miks inimesed igatsevad asju, mida neil pole kunagi olnudki.
või mis on hästi korraks.

maybe my animals live in your zoo

nii kummaline, kuidas inimmõistus võib olla keskelt pooleks löödud nigu arbuus palaval suvepäeval. ent kumbki pool pole võrdne, kumbki tükk on omamoodi kõver, kiitsakas ning samas ahvatlevalt mahlane. lõpuks istud seal ja jõllitad kumbagi tükki ja sured juba peaaegu janu kätte ära, ent käsi ei tõuse. mõistus ei vali. pea ei tööta.

mõnikord, kui pea ei tööta, siis tuleb lihtsalt tegeleda asjadega, mis ootavad tegemist. kohustusi võib olla mitut sorti. võib olla selliseid kohustusi, millest suure kaarega mööda jooksed ning siukesi, mis kutsuvad sind kahe käega. sellistel puhkudel on kerge sukelduda otse töösse. sest töö teeb inimlikuks, teeb alandlikuks ning  tugevaks. nii keha kui ka hinge. olenevalt muidugi valitud alast. ja kui piisavalt kaua asjalik olla, siis võibolla läheb arbuusi isu täiesti üle.

või kui veel kauem asjatada. siis maitsed üht ja teist tükki ja leiad, et kummalgi pole eriti midagi viga. aga iga päev kah arbuusi ei tahaks. ja siis istud jälle seal, kaks kätt süles ning pooleldi järatud arbuus su ees ja vaatad eluga tõtt.

et kas ma viskan selle arbuusi nüüd ära või
aga aafrikas lapsed nälgivad
ja kumbi tükk näeb nii kena välja
aga nagu tahaks lahti saada sellest
et käed kleepuvad või nii

ma pole tegelikult suutnud suvest saadik ühtegi päris arbuusi süüa, sest ma ostsin maximast ühe suure piraka ja oli äikseline ilm ja see tore ollus, mis sealt seest vastu vaatas, oli kõige veidram asi, mida ma ilmselt oma elus kohanud olen. aga jätkem arbuusid arbuusideks.

mida teeb inimlaps siis, kui peab valima halva ja vähem halva vahel?
või hea ja veel rohkem hea?
ja kui see piir on hägune?
nii, et ühel päeval paistab päike vasemalt
ja teisel paremalt ja siis mitte üldse ei saa aru
miks elu nii keeruline peab olema

et miks ei saa arbuusita, isegi siis kui arbuus südame pahaks ajab
ja vastikust tekitab ja segadusse ajab.
miks on mõni arbuus teisest ilusam.
ja kuidas sa valid, kui koputades kõik omamoodi toredasti kõlavad.

"ainult jumal taevas teab"
ütles kunagi üks tore vana naine.

aga mina ei tea, kas taevas on jumal ja
kes ta üldse on selline, et arvab, et kõiki asju teab
mul läheb vahel isegi enda telefoninumber sassi
kuidas tema siis kõiki asju veel teadma peaks

sest kui tal fotograafiline mälu (kirjutasin molu) oleks
siis ta ju ei oskaks tunda olukordade vahelisi seoseid
ja kui ta neid ei tunne, siis ei oska ta ka ju otsustada
mis on halb ja hea
ja kui isegi tema ei suuda otsustada
siis mis peaksin mina - väeti inimeselaps - veel tegema?

dreams never end

sherlock ütles, et meil kõigil on see üks asi, mida saab üles kaevata ja ma kogu aeg mõtlesin, et see on see. aga see on tegelikult illusioon, millest on hõlbus kinni haarata, kui oled öösel liiga kaua üleval olnud ja kui su mälu suudab taasluua ainult teineteisele äravahetamiseni sarnaseid kujundeid.

ma seisin seal ja sain aru, et hoopis too.

käisin nädalavahetusel ristikodus. ema oli seal ja mari oma mutukatega ja papa nagu ikka. mutukad ronisid ja tirisid ja kiskusid ja naersid ja kiusasid ja närisid nätsu ja nosisid komme ja vaatasid aknast rohevinte ja leevikesi ja joonistasid mulle papagoisid ja küsisid millal ma jälle tulen ja kas see on varsti ja miks kassidel sabad on ja miks öösel pime on ja kuhu pääseb voodi alt.

ja mina väsisin ja jäin põrandale tehtud asemele magama ja siis nad tarisid kaks madratsit mu seljale. ja see oli nagu printsess herneteral muinasjutus, ainult et elise oli printsess ja mina hernetera. ja ma ärkasin selle peale üles, et nad lasid mu selja pealt liugu ja keegi ei olnud neid avastanud, aga omamoodi oli see tasuta mudimine, sest nad on nii pisikesed ja hakkajad. ja miki räägib nii palju kaheaastase mutuka kohta, isegi telefonitorusse räägib. ja siis pärast nad tõid mulle kümme kaisulooma, kumbki oma varudest ja pühapäeva öösel tuli elise minu kaissu, sest ta teadis, et ma lähen hommikul ära. ja siis ma mõtlesin, et kuigi me oleme sellised nagu me oleme, siis need loomakesed teevad asjad kuidagi paremaks. kuigi ma olin nii väsinud juba kahest päevast, mari on superinimene, et ta üldse jaksab jaurata. aga mutukate lähedus on kuidagi hoopis teistsugune lähedus (ei ma ei plaani lapsi saada lähitulevikus vms), pigem just see, et nad on nii sulle sarnased ja samas sarnased inimestele, keda ma enam vahel ei mäletagi, aga siis mõne pilgu korral nad suudavad mulle neid tähtsaid asju meelde tuletada.

ja ma värvisin emal juukseid ja mõni päev varem endal ja ma sõitsin mööda majast, kus ma sündisin ja see oli ka üle värvitud ja sellele olid uued aknad asetatud ja ta nägi päris asjalik välja. ema lendab nädala pärast ära ja tundub, et ta on ise ka rahul ja see vast ongi peamine ja esimest korda elus oli tunne nagu me oleks päris perekond kuigi kõiki polnud kohalgi, aga kõik olid head teineteise vastu ja hästi proovisid kuidagi mõnusad olla.

pean mingi aeg uuesti minema, et papaga kahekesi olla, sest muul ajal tirivad mutukad mind kahest käest kindlusi ehitama.

I saw some children dance, I watched my life in a trance

ma nägin sellist und, et ärgates ma otsustasin tolle üles kirjutamise asemel lihtsalt uuesti magama jääda, kuna see oli mu peakolus veel liialt realistlik ja ajas mind väga segadusse.

kellelgi mu sõpradest oli auto ja me sõitsime kuhugi sügavasse metsa. seal istusid inimesed ringis. ühel neist oli hiiglaslik pruun rüü ja mingitest luudest või puuokstest tehtud suur sarve moodi peakate ja tema vist oli kõigi nende juht. ja tegu oli nagu mingisuguse kultuse või muu taolise asjaga ja seal ohverdati inimesi. ja siis kõigi nende pead asetati hiljem seest õõnsaks uuristatud kõrvitsate sisse ja siis need kõrvitsad seisid seal kenasti kiviaia peal reas. tahtsin sealt ära minna - mingil huvitaval põhjusel.

jäin uuesti magama. nägin tumedate pikemate juustega noormeest. ta lihtsalt istus ja vaatas mind.
ja siis hiljem tuli villem ja ütles, et see noormees on valesti käitunud, aga ma enam ei mäleta miks.

olen ilmselgelt liiga palju tööl olnud. see nädal põhimõtteliselt iga päev. aga üüri saan kokku nädalaga, see vähemalt hea saavutus.

ja proovin üle pika aja jälle unenägusid kirja panna. imelik, et just sellisel puhul tulevad siukesed, mida ära tahaks unustada.

ja mulle lähedane inimene mattis täna vanaisa ja vanaema ja tema emale tuli matuse ajal kõne, et viimane allesjäänud vanaema läks kah. alati lähevad kolmekaupa. mäletan, kui toda vanaisa esimest korda nägin. tulin just veskikojas trepist alla ja oli sume augustikuu ja päike paistis ta peale ja ta oli nii rõõmus mind nähes.