dreams never end

sherlock ütles, et meil kõigil on see üks asi, mida saab üles kaevata ja ma kogu aeg mõtlesin, et see on see. aga see on tegelikult illusioon, millest on hõlbus kinni haarata, kui oled öösel liiga kaua üleval olnud ja kui su mälu suudab taasluua ainult teineteisele äravahetamiseni sarnaseid kujundeid.

ma seisin seal ja sain aru, et hoopis too.

käisin nädalavahetusel ristikodus. ema oli seal ja mari oma mutukatega ja papa nagu ikka. mutukad ronisid ja tirisid ja kiskusid ja naersid ja kiusasid ja närisid nätsu ja nosisid komme ja vaatasid aknast rohevinte ja leevikesi ja joonistasid mulle papagoisid ja küsisid millal ma jälle tulen ja kas see on varsti ja miks kassidel sabad on ja miks öösel pime on ja kuhu pääseb voodi alt.

ja mina väsisin ja jäin põrandale tehtud asemele magama ja siis nad tarisid kaks madratsit mu seljale. ja see oli nagu printsess herneteral muinasjutus, ainult et elise oli printsess ja mina hernetera. ja ma ärkasin selle peale üles, et nad lasid mu selja pealt liugu ja keegi ei olnud neid avastanud, aga omamoodi oli see tasuta mudimine, sest nad on nii pisikesed ja hakkajad. ja miki räägib nii palju kaheaastase mutuka kohta, isegi telefonitorusse räägib. ja siis pärast nad tõid mulle kümme kaisulooma, kumbki oma varudest ja pühapäeva öösel tuli elise minu kaissu, sest ta teadis, et ma lähen hommikul ära. ja siis ma mõtlesin, et kuigi me oleme sellised nagu me oleme, siis need loomakesed teevad asjad kuidagi paremaks. kuigi ma olin nii väsinud juba kahest päevast, mari on superinimene, et ta üldse jaksab jaurata. aga mutukate lähedus on kuidagi hoopis teistsugune lähedus (ei ma ei plaani lapsi saada lähitulevikus vms), pigem just see, et nad on nii sulle sarnased ja samas sarnased inimestele, keda ma enam vahel ei mäletagi, aga siis mõne pilgu korral nad suudavad mulle neid tähtsaid asju meelde tuletada.

ja ma värvisin emal juukseid ja mõni päev varem endal ja ma sõitsin mööda majast, kus ma sündisin ja see oli ka üle värvitud ja sellele olid uued aknad asetatud ja ta nägi päris asjalik välja. ema lendab nädala pärast ära ja tundub, et ta on ise ka rahul ja see vast ongi peamine ja esimest korda elus oli tunne nagu me oleks päris perekond kuigi kõiki polnud kohalgi, aga kõik olid head teineteise vastu ja hästi proovisid kuidagi mõnusad olla.

pean mingi aeg uuesti minema, et papaga kahekesi olla, sest muul ajal tirivad mutukad mind kahest käest kindlusi ehitama.