and always something reminds me of you.

kui surmakutsar armsamale lausus vahel mu kõrvu:

drinking champagne from a paper cup
is never quite the same

siis mõtlesin alati sellele, et matt laulab hoopis nii:

you’re cussing a storm in a cocktail dress your mother wore when she was young
red sun saint around your neck
a wet martini in a paper cup

ja mõtlesin veel sellele mustale väikeste valgete täppidega kleidile, mida ema vahel harva kandis, kui ma veel üsna pisike oli. ja ma mäletan, et ta oli nii ilus selles kleidis, et ma tahtsin sama ilus olla ja päike paistis ja me elasime vanas majas ja tahtsin korraga olla suur. ja kuna martini on ainuke alkohoolne jook, mis mu emale imponeerib, siis on see seos veelgi loogilisem.

paberid on mind alati vaimustanud. ja seegi kord kolides ei olnud suureks üllatuseks, et mul on liiga palju mappe ja joonistusi ja akrüülipabereid ja postreid ja muud pahna, mida normaalsetel inimestel ilmselt kunagi tarvis ei peaks minema. ent paberit saab ju voltida. seda saab kleepida. kokku murda. silitada. või talle joonistada või isegi ehk kirjutada. ja teda on kerge metafoorideks voltida, kuna ta on nii igapäevane asi. asi, mida saab katsuda. asi, mis võib sõrme lõigata. asi, millel seisev võib hinge minna.

näiteks meeldis mulle kunagi siuke sleeping at lasti laul nagu quicksand ja kuigi selle tüübi hääl on natuke isegi liiga magus või teeseldud, siis mulle meeldisid selle loo sõnad:

there are wires in between
human heart and machine.
I will wait for mountains
to tell me youre okay

on paper my future will lay.
I'll fold every failure into a crane.

või mapsi papercutsis on paberihaav nagu nagu südamehaav või midagi taolist:

paper cuts leave their mark
all begins from a spark
makes you believe it will last

kõik need lood on mingis mõttes love songs (ma ei tea, inglise keeles kõlab see vähem magusalt). paberist volditud armastuslood. paber ka, kui midagi, mida saab rebida. koolis mõnes vahetunnis, kui tajutav reaalsus muutus liigseks, siis mõnikord ma lihtsalt rebisin pabereid tükkideks. ja korra tuli ajalooõpetaja mulle kirjanduse klassi ütlema midagi mingi olümpiaadi kohta ja isegi tema vaatas mulle kuidagi mõistvalt ja kaastundlikult otsa. või näiteks angus & julia stone on laulnud nii:

I spilled the ink across the page trying to spell your name
so I fold it up and I flick it out
paper aeroplane
it wont fly the seven seas to you
cause it didn't leave my room
but it awaits the hands of someone else
the garbage man
- - -
so he opens it up and reads it out to all his friends
amongst the crowd a heart will break and a heart will mend

kirjutasin kunagi ühe luuletuse sellest, kuidas kirju laiali vedav inimene loeb salaja kirju ja vastab neile, kes kogu aeg kirjutavad, ent kellele endale kunagi ei vastata. veel meeldib muusikutele laulda pabertiigritest. esimesena tuli meelde spooni lugu:

I'll never hold you back
and I won't force my will
I will no longer do the devil's wishes
something I read on a dollar bill
a paper tiger can't tell you where he stands
we'll go back tonight the way that we came
I'm not dumb, just want to hold your hand

see laul on mul nii kaua juba olnud, et ma isegi ei mäleta, kuskohast ma ta sain (ilmselt vaatasin mingeid arstisarju ja stalkisin välja kõik soundtrackid ja asjad ja tirisin kõike, mis võimalik ja olin keskasse astunud ja tundsin end jube tähtsana). ent isegi praegu kuulates, on ta täiuslik. siis muidugi becki pabertiiger:

just like a paper tiger
torn apart by idle hands
through the helter skelter morning
fix yourself while you still can
no more ashes to ashes
no more cinders from the sky
all the laws of creation
tell a dead man how to die

mõnikord tunnen end ka nii, sellistel puhkudel on hea meel, et on kuskil selline tüüp nagu beck, kes seda tunnet nii elegantselt sõnadesse oskab seada. kolmandaks on the chameleons, kellel on lugu mitmetest tiigritest:

you have to face them sooner or later
these tigers made of paper
don't pay now
you have to pay later
confront your tigers made of paper

siin on tiigrid rohkem nagu elukad, kelle inimene ise endale loob. hirmud, ootused ja ärevused. või siis rohkem mured, kellega kõigil tuleb silmitsi seista. sest ei saa head ilma halvata. ja vastupidi. ja kui sellised hirmud ründavad ja mõnikord, kui mind valdab torm nimega paanika, siis mõtlen sellele, kuidas thom laulab:

blow into this paperbag,
go home, stop grinning at everyone.

and they were honeybees
on a blade of grass.
take your armor off,
you're not under attack.  

see on justkui vastus nendele kurjadele tiigritele. et iga asja ei maksaks karta kah. tegelik põhjus, miks ma paberist tehtud lauludest kirjutan, on see, et why? uuema plaadi mumps, etc. peal on lugu nimega paper hearts, mida ma terve õhtu kuulanud olen. ja ma tänan südamest seda suvalist ameerika poissi, kes mulle soovitas why? plaati alopecia, sest olin kuulanud 13&godi ja siis (umbes kaks aastat tagasi sügisel, lepiku ärklitoas) ma kuulasin alopeciat läbi ja lõhki nii palju ja nii valjusti, kui üht plaati ühes kortermajas kuulata võib. ja vahepeal meeldis mulle neilt lugu black purse ja seda uut plaati nagu ei olnudki mahti kuulata. aga täna tutvustati paper heartsi videot ja ma jäin selle loo sõnu kuulama ja mida enam rütm areneb, seda tugevamaks muutub ka karkass ja isiklikumaks ning usutavamaks. ja mida rohkem ma seda lugu kuulan, seda enam ma sellega suhestun.

is your love but a ploy like Bugs Bunny in drag?
I leave my lungs open, exposed to the whole crew
while you sneak a bump and smoke cloves in the coat room

- - - 

the wind is at my back anew
but still I feel the lack of you
oh, you were so heavy in my heart, boo
that soon no longer could my true heart hold you
and like the angular Etruscan tchotchke my mom got me
at the Met gift shop in '92
tearing from the brown paper bag I kept it in when it was new
after I left it overnight when it was wet with dew
it sounds blue and shitty
but of course kid, like the little skinny bronze horse did
you fell through

you were like a buoy I put down in open ocean
but with no cross staff and no compass in my possession
and too far out for a lighthouse to provide discretion
how could I presume that you'd divine direction
must have patience
accept no imitations
take no paper hearts and fucking hate carnations 
though my home is vacant
yeah I'm lonesome while I wait
that's no open invitation made to hope we make acquaintance
the long walks home from the laundromat
in Pop-Pop's Holden Caulfield hat
alone, lost for certain
dry and pent 
dead bent like a merchant ivory gent
yes, to yet get a spouse and kids
have a house full
but I'm hard to be around
and sterile as a roused mule
preemptive nostalgia of the possible but doubtful
preemptive nostalgia of the possible but doubtful

and always something reminds me of you.

ilmselt on tegu ka selle loo uudsusega, aga millegipärast on see mulle nende paari tunniga nii armsaks saanud, et ei julge teda liiga palju kuulata ka, kuna see on kõige ilusam viis kirjutada/laulda kellegi/millegi puudumisest. ühtaegu isiklik, vihjetega lähedastele objektidele, lugudele, kirjutistele; teisalt täiesti kõrvaltvaatav ja juurdlev, tõdemus millestki. hetkeseisust. pealegi ei meeldi mulle nelgid. ja meeldivad kopsumetafoorid ja sellised read nagu: oh, you were so heavy in my heart, boo! ja paberkotid (näiteks Stella kinkis mulle ca kolm-neli aastat tagasi sünnipäevaks paberkotitäie vajalikke asju ja joonistas ning kirjutas sellele kõikvõimalikke häid asju ja see on mul siiamaani olemas, ma hoian seal ravimeid ja plaastreid ja iga kord, kui mul miskit häda, siis vaatan seda brown paper bagi ja mõtlen natuke tema headusele ka) ja see, et iga kord kui midagi ilusat tahaks öelda või kirjutada, siis samas ei taha ka, sest see kõlab nii halvasti: nii läbinähtavalt, nii lapsikult (it sounds blue and shitty) ja kunagi evale kingiti jõuludeks hobusekujude komplekt ja ma tahtsin ka näha seda ja katsuda ja kogemata murdsin ühel suuremal hobusel vist jala pooleks ja eva ei andestanud aastaid mulle vist seda (see on naljakas, kuidas kellegi teise riimid tekitavad hoopis isiklikumaid assotsiatsioone hoopis teisel teemal) ja muidugi meeldivad mulle poid ja majakad ja majakate otsas ronimine ja uppumise metafoor ja holdeni müts ja lootused ja unistused, mis inimestel on ja mille puhul nad teavad, et need kunagi ei täitu, aga mida on tore mõelda ikka, kui vihmases linnas ringi jalutada ja tänavavalguse värvilisi peegeldusi asfaltil kokku lugeda (preemptive nostalgia of the possible but doubtful). ja see lõpp.