tahaksin mõnikord sukelduda

iga kord, kui natukenegi end koduselt hakkan tundma, tuleb jälle minna.
kesk tänava kodu annab mulle vaikselt mõista, et targem oleks välja kolida.
pirnid lähevad läbi. naaberkorter lõdiseb üksindusest. pliit ajab suitsu sisse.
korstnapühkijal käed töid tegemisi täis. soe vesi saab kibekiirelt otsa.
ma olen nagu lõputus ringis - üürikorter - ühikas - köetav korter - ühikas
- üürikorter - köetav korter - ühikas jne jne. kord väsin ma kütmisest,
kord jälle ahjuta olemisest. kuigi tõsi on see, et üksinda kütmine on nüri tegevus.
imelik asi selle üksindusega. ma ei tea, kas see tuleb mu suurest perest
või on see normaalne vajadus, et kodus tahaks kellegagi peale iseenda ka kõnelda?
imelik on see maailm. terve lapsepõlve tahad kodust ära ja siis, kui suureks saad,
siis ei saa enam oma lähedastega koos olla, sest on vaja end harida ja ennast
arendada ja tööd rabada teha jne. alles siis, kui sa hakkad inimesi alles mõistma
ja nende tegude tagamaid taipama, lõigatakse sind neist eemale. see kõik on muidugi
kohati valikuline ja vägagi oleneb perekonnast ja asupaikadest jne. aga mingi veider
vasturääkivus on selles individualistlikus ühiskonnas, kus perekond on pigem midagi
sellist, mis sind takistab edasi liikumast. ma muidugi teadvustan endale, et
igapäevaselt kellegagi midagi jagada, on väga raske, kuid sellel on ka omad valgusepooled.
ja tihti kaaluvad need valgusepooled tumedamad hetked üle. kolingi ilmselt teisipäeval krisi juurde.
ühikaga ühelgi teisel juhul ma ilmselt enam nõus ei ole, sest igahommikust small- talki
mingi võõra inimesega ma pidada ei suudaks (eelmine kord kadri puhul lihtsalt kosmiliselt vedas)
ja kui me räägime, siis ilmselt ainult tarvilikest asjadest. ja mulle isegi meeldib see
loomulik kulgemine rohkem. sest rääkimine on üks maailma väsitavamaid tegevusi.
(v.a. siis kui nalja saab teha). ainult kassidega taburettidest on kahju, neid vist
ühikasse kaasa võtta pole mõtet. kas keegi tahab kaht kassiga taburetti?
see võib muidugi huvitav vaatepilt olla, kui keegi kaks taburetti seljas
mööda linna nagu siil ringi rändab, aga mine sa tea. äkki keegi tahaks.

tahaksin mõnikord sukelduda emajõkke ja vaadata, kuhu vool mind kaasa viib. vesi on siiski
kahjuks külm ja tuuled liialt tugevad, aga asja natuke vähem morjendavaks teeb asjaolu,
et nüüd hakkan ma uuesti iga päev üle silla minema (kui ma just kodune pole) ja see
oli vanasti mu lemmik hetk päevast, sest voolav vesi on nii rahustav. isegi siis,
kui pidin kuhugi võõrasse kohta semiootikaeksamile joostes üle jää libastudes peaaegu
jala murdma ja kui mu raamat lendas otse kaarega vette. hüvasti, antikvariaadist muretsetud lotman.
tõusin üles ja vesi voolas ikka sama rahulikult edasi. justkui annaks mulle märku, et
on minust tuhandeid kordi targem ja saab härra lotmanist palju paremini aru kui mina.