"the wind blows hard tonight"

huvitav, ma poleks kunagi arvanud, et bukowski austamine mind alavääristaks, kuna kõik põnevad punapäised 16-aastased teda tsiteerivad. see on nagu radioheadi muusikaga, ega thomi looming sellepärast halvem pole, et miljonid inimesed teda kuulavad. pigem on asi nii, et ta suudab oma lastele hea kolledžihariduse anda jne. kuigi jah, mõistan seda "eraldi löömise" vajadust. ja kui sandy oma kaldaid uhub, siis loen seda luuletust

Trashcan Lives

the wind blows hard tonight

Charles Bukowski

ja tõesti, ega ta midagi eriti ei tähendagi. ta oli lihtsalt inimene nagu me kõik. riputas pestud riideid kuivama ja jõi odavat veini ja istus ja nuttis ja kirjutas vahel natuke ja jõi edasi. pean tunnistama, et tema proosat olen ainult sirvinud, sest kätte on jäänud vaid eestikeelsed teosed ja tema puhul neid ma ei usalda. lugema olen jäänud vaid luulekogusid. sest need on kerged. neid liigub rohkem. need saab käekotti pista kui kevadel jõe äärde arbuusi lähed sööma. kõige rohkem on mulle ilmselt meeldinud the genius of the crowd, sest see oli väga aktuaalne just keskkooli perioodil, mil ma seda esimest korda ka lugesin.

 - - -
beware those who seek constant crowds for
they are nothing alone
beware the average man the average woman
beware their love, their love is average
seeks average

but there is genius in their hatred
there is enough genius in their hatred to kill you
to kill anybody
not wanting solitude
not understanding solitude
they will attempt to destroy anything
that differs from their own
not being able to create art
they will not understand art
they will consider their failure as creators
only as a failure of the world
not being able to love fully
they will believe your love incomplete
and then they will hate you
and their hatred will be perfect

like a shining diamond
like a knife
like a mountain
like a tiger
like hemlock

their finest art

c. b.

bukowski lihtsus tulebki sellest, et ta on kogu ilutsemise kõrvale jätnud ja kirjutanud seda, mida mõtles (nii ta vähemalt ütles isegi). sellepärast on teda kerge mõista. ka neil hilisteismelistel tüdrukutel. ja minul. tervel meie ühiskonnal, kes toitub säutsudest ja akendest ja seintest ja postitustest. ei ole suurt keerutamist. otsene informatsioon. kogu lugu. kõlab kihvtilt, ilmselt oli lahe mees. jee. ja siis loed mõnda sellist luuletust ja mõtled, et tegelikult keegi meist ei oleks kunagi võimeline teda mõistma:

some people never go crazy.
me, sometimes I'll lie down behind the couch
for 3 or 4 days.
they'll find me there.
it's Cherub, they'll say, and
they pour wine down my throat
rub my chest
sprinkle me with oils.

/ asju kukub jälle diivanite ta-ha

ma ei tea. tahtsin kohe temast kirjutada, sest Bukowski: born into this oli väga liigutav, aga kartsin et just sellepärast ehk pingutan kiidusõnadega liialt üle, sest selline komme mul on, kui midagi hinge läheb. eriti meelepärane oli see koht, kus hankilt küsiti, et mis on armastus ja ta vastas, et see on nagu see udu, mis tekib vahel harva enne päikesetõusu ja mis päikesekiirtega hävineb, sest on liiga habras. ma mäletan üht hommikut a la kaks aastat tagasi, ma pakun et oli umbes veebruar või märts ja ma olin kella viieni üleval ja õues oli piimjas udu ja isegi aleksandri kiriku torn ei paistnud sellest läbi ja ma mõtlesin, et kuigi ma olen masenduses ja üleväsinud ja haige, siis see udu on ikkagi kõige ilusam asi, mida mu silmad kunagi näinud on. see oli nagu need hommikused vestlused, kui kõik teised juba magavad, aga sina ja su sõber olete ikka veel mingil imelikul põhjusel üleval ja räägite suvalistest asjadest ja lapsepõlvest ja vaatate mingeid suvalisi asju ja ikkagi on nii hea kerge olla, sest üheski teises olukorras ei ole nii kerge. sest igalpool peab teesklema ja olema tark ja tugev ja andekas ja sõnaosav ja kõike muud. aga selle udu sees ei ole tarvis kedagi teist, selle niiske ja piimja valguse sees ei ole vaja mitte midagi muud kui lihtsalt olla. ja sa tead, et varsti tuleb päike ja põletab selle oma kiirtega laiali, aga see ei olegi tähtis.

Nirvana

not much chance

Charles Bukowski

ja mõned asjad elus ongi nii lihtsad ja kerged ja hiljem nõnda rasked.
kõik on hästi suhteline, näiteks see et praegu mul on palavik ja ma olen teki sees, aga võibolla kahe aasta pärast on mu ümber džungel ja mõtlen ainult tuvidele, kes mu akna all keksivad.

I Met A Genius

I met a genius on the train
today
about 6 years old,
he sat beside me
and as the train
ran down along the coast
we came to the ocean
and then he looked at me
and said,
it's not pretty.

Charles Bukowski

ja ma mõtlen, et kui see poiss suureks kasvas, siis kas regina tegi temast laulu Genius next door, sest selle sõnu ma tõesti armastasin umbes nii 16-aastasena ja ilmselt natuke praegu ka.

the genius next door was busing tables
wiping clean the ketchup bottle labels
getting high and mumbling german fables
didn't care as long as he was able
to strip his clothes off by the dumpsters
at night while everyone was sleeping
and to wade midway into that porridge
just him and the secret he was keeping

kui tõsi olla, siis meenutab natuke mind praegu.  geenius või mitte, aga käin öösiti ujumas kohtades, millest teil aimugi pole.

teine siga ütleb "röhh röhh, mis sul on?"

tere.

mul on uus lemmiksaade

vaata kindlasti.

pop in a cassette and push play

peaksin:
a) raua poriraaamatut lugema
b) patti smithi "just kids"i lugema
c) india esseed kirjutama, aga teatav flanelliga õppejõud unustas mulle võrdlevat materjali saata
d) filmianalüüsi esseed kirjutama, aga see film laeb nii kaua alla, et ma jõuan enne kooli ära lõpetada
e) tuba koristama (see oleks vist kurikuulus edasilükkamistegevus), aga ei viitsi

tegin just viimase üllatusmuna lahti (sellest šokolaadist juba nats villand), täna oli lumivalgeke (?) seal sees, aga mingisse ballikleiti topituna, niiet ma ei saanud päris täpselt aru kes või mis. sain täna lõpuks oma kuldjuure kätte ja pean nüüd vist poest viina ostma, et tõmmist tegema hakata. ja käisin mariti ja grinde hubases pesas.

relevantne lüürika tänasesse päeva:

I'm goin' back to Cali, risin', surprisin'
Advisin' realizin', she's sizin' me up
Her bikini small, heels tall
She said, she liked, the ocean
She showed me a beach, gave me a peach
And pulled out the suntan lotion

Now I thought that was fast, but this girl was faster
She's lookin' for a real good time
I said, "Close your eyes, I got a surprise"
And I ran away with the bottle of wine

LL COOL J - Going back to Cali  soovitan videot ka, kes näinud pole.

tahaksin:
a) uut homelandi osa vaadata
b) süüa ja magada, võibolla undki näha
c) evale helistada, sest ma nuusutasin täna rebase rimis erinevaid kehaemulsioone (mida sõna?) ja siis üks lendas mulle avades sõna otseses mõttes näkku kinni ja ninna ja ma läkastasin seal nagu mürgitatud näriline, kuni mul tekkis lõpuks nohu ja ma ei tundnud enam ühegi asja lõhna. ostsin johnson's baby lõpuks, sest ei viitsinud seal enam seista. ninaots ikka veel valus ja punane nagu rudolfil.
d) kaissu
e) VÕITA MILJON DOLLARIT

p.s. kui sul on miljon dollarit ja sa tahad seda mulle anda, helista!

21:33
# värvisin taburetid ära, sinised kollaste kassidega
# hakkan juukseid värvima

I seen The Fight Club about twenty eight times

ainuke sünnipäev mu noorukieast, mida ma mäletan, oli 2002 aastal, kui ma sain 13. enne seda käisime eva ja emaga pärnus mingeid vajalikke asju ostmas. ja siis me ronisime evaga muidugi kuhugi muusikaosakonda. ja eva leidis limp bizkiti kasseti. ja ma saingi sünnipäevaks kassetipleieri, milles mul just tohutult kassete kuulamiseks polnudki. aga noh, sai ju raadiost ka ise lindistada mixteipe. ja selle kasseti!! (see oli mu esimene helisalvestis, mis oli poest ostetud) ma kuulasin seda ilmselgelt ebamääraselt palju, kuna klappidest sellises koguses muusika kuulamine oli alles täiesti uus emotsioon ja millegipärast tekitas see väga ülevat tunnet. mäletan, et olin üksi kodus, kuulasin klappidest neid lugusid ja laulsin kaasa. väike anna! laulab selliseid asju! (a la: you'll get knocked the fuck out/ cause your mouth's writing checks that your ass can't cash) vägagi koomilised pildid mu peakolus. ja see ei olnud mingi ümisemine, ikka riil diil oli, sest kedagi teist polnud ju kodus.

veel mäletan ma seda korda, kui esimest korda tõsiselt luuletusi hakkasin lugema (olin ilmselt veel noorem kui 13) ja neid enese jaoks lahti mõtestama. meil oli riiulis palju luuleraamatuid, need olid eraldi tähtsamal kohal vitriini taga peidus. eks ma lugesin siit ja sealt ikka asju. näiteks see pruun tärnikestega juhan liivi ülevaatlik kogu ja igasugu teised. aga otsast otsani lugesin esimesena (või esimese ereda mälestusena) anna haava kogu. ma ei tea, kas asi oli tema nimes, või selles et ta kah oktoobris sündis või meeldisid mulle lihtsalt sealsed pildid. igatahes võtsin kätte ja lugesin ja esimest korda mõtlesin selle peale, et lauludes ja luuletustes on sellised asjad nagu read ja värsid. et luuletuses peab olema oma rütm, et ta õigesti kõlaks. ma olin koolis ilmselt laulnud küll "järv leegib eha paistel" jne, aga ma kunagi ei mõelnud kõige selle peale just praktilise nurga alt, et kuidas ta midagi mõtles ja valmis kirjutas.

igatahes, otsustasin täna LB plaadi endale arvutisse tõmmata ja millegipärast on seda nii hea kuulata, mul on kõik sõnad peas ja tean iga järgmist nooti. so much joyyyyyyyy

Does anybody really know the secret
Or the combination for this life and where they keep it
Its kinda sad when you don't know the meaning
But everything happens for a reason
I don't even know what I should say
'cause I'm an idiot a loser a microphone abuser
I analyze every second I exist
Beaten on my mind every second with my fist

millegipärast on terves selles plaadis mingit toorest jõudu, mis samastub ilmselt sellise nooruse äkilisusega ja meeleoludega, mis mu peas tol hetkel figureerisid. ja esimene asi, mis mulle meenus taolise esimese avastusena. millegi "enda omana" oli see luuletuste äratundmine. laulusõnad, luule - mis suurt vahet neil ikka olla sai minu väikese pea jaoks.

    Kanarbikus kasvasin,  
Sambla süles sirgusin.                
Kaste külm mind kaisutas,              
Pilve puhkel paisutas:            
Olen nõmmelill.

   Tuli päike, tulisilm,      
Teiseks, teiseks läks      kõik ilm.
Laani hakkas hiilgama,
Õhud õrnad õõtsuma,
Ilutsema ma.

need kaks asja oleks justkui teineteise vastandid. üks on räige toorus ja nooruse vabaduseiha. teine on õrn naiselikkus ja kaunis keeleline väljendus ning aus süütus. ja need mõlemad poolused jooksid mu sees kokku ning pean nentima, et teevad seda tänase päevani. kui veider see ka poleks, armastan neid sama palavalt.

kummikarukesed ja k-pop

tartus toimub sel sügisel selline tore asi nagu korea festival, mille raames toimuvad näitused, loengud ja filminäitamised. läksin mina ka siis õndsalt kohale ja tuli välja, et festivali juhatavad sisse kaks korealannat, kes tegid korea muusikast ja filmikunstist ettekandeid. üks neist aga keskendus sügavuti k-popi maailma ja ma värisesin rõõmust. viimase aja lemmikutest päris mitu tulid ka videonäidetena esile. suutsin vist isegi silviale selgitada, et mu vaimustusel on tõsine põhi all.

teiseks on kõne all ka hiina keele õppimine, juhul kui seda poole aasta pealt teha saab.
kolmandaks on väga suur võimalus, et ma lähen indiasse uurima/õppima, kui kuskilt raha kokku saan taodeldud.

eriti armas uudis on see, et vanaema Elsal on nüüd uus lapselapselaps. pisike plika! maailma kõige paremasse perre sündis (p.s et vältida segadusi, pean mainima, et ei ole tegu minu meistritööga)

üldiselt on mul magusa üledoos ja käin loengute vahepeal werneris espressot joomas, et ärkvel suudaksin püsida. aga ikka söön vahepeal kinost ostetud kummikarukesi (mis mul viga on teab ainult john lennon taevas)

stiilinäitena queen hyuna! parim trennimuusika maailmas

the world was her notebook

A Poison Tree

I was angry with my friend:

I told my wrath, my wrath did end.

I was angry with my foe:

I told it not, my wrath did grow.

And I watered it in fears,

Night and morning with my tears;

And I sunned it with smiles,

And with soft deceitful wiles.

And it grew both day and night,

Till it bore an apple bright.

And my foe beheld it shine.

And he knew that it was mine,

And into my garden stole

When the night had veiled the pole;

In the morning glad I see

My foe outstretched beneath the tree.

William Blake

ma istun öösiti üleval ja mõtlen, kuigi peaksin magama. ma istun öösiti üleval ja mõtlen, kuigi võiksin maalida, kirjutada, joonistada, vaadata mõnda filmi, aga ma istun ja mõtlen sellest, miks sidrunit lõigates vahel haput mahla pritsib silma ja kui vihaseks see mind teeb ja siis ma mõtlen sellele luuletusele ja

A Lemon

Out of lemon flowers

loosed

on the moonlight, love's

lashed and insatiable

essences,

sodden with fragrance,

the lemon tree's yellow

emerges,

the lemons

move down

from the tree's planetarium

Delicate merchandise!

The harbors are big with it-

bazaars

for the light and the

barbarous gold.

We open

the halves

of a miracle,

and a clotting of acids

brims

into the starry

divisions:

creation's

original juices,

irreducible, changeless,

alive:

so the freshness lives on

in a lemon,

in the sweet-smelling house of the rind,

the proportions, arcane and acerb.

Cutting the lemon

the knife

leaves a little cathedral:

alcoves unguessed by the eye

that open acidulous glass

to the light; topazes

riding the droplets,

altars,

aromatic facades.

So, while the hand

holds the cut of the lemon,

half a world

on a trencher,

the gold of the universe

wells

to your touch:

a cup yellow

with miracles,

a breast and a nipple

perfuming the earth;

a flashing made fruitage,

the diminutive fire of a planet.

Pablo Neruda

ma mõtlen, et võiksin parem magada, kuna homme on töö ja raamatukogu ja tuhat muud asja. kuid ma ei saa silmi oma kardinailt ja jõulutuledelt, mis põlevad aastaläbi, kuna värvilised tulukesed rahustavad mind ja mõtlen kõigile neile inimestele, keda ma kõiki ükshaaval eile kallistasin ja keda ma ausalt öeldes iga päev võiksin kallistada, aga millegipärast inimestele vist ei meeldi kallistada lihtsalt kallistamise pärast, aga sellest pole midagi, sest siis ongi kallistused ehk paremad, kui neid on harva.

- - -

I don’t think our encounter would have ended up in the gospels or anything

Because all I really need is a hug

That is ok for me to imagine right

That’s not going to be conflicting with any sort of theology is it

Ok good, then hug me

But not one of these side ways one arm around the neck type hugs

Or the ghetto right hand clasp fists elbows to chest pit pat on the back back

Or you put your right arm over my right arm and I put my left arm over your left arm and we make this weird sort of diagonal thing

Nah none of those

BEAR HUG ME MAN

Take your old school carpenter arms and throw them over my upper body leaving my arms dangling underneath yours somewhere and I can barely move them because your squeezing so hard

But don’t pick me up and make my back pop because I hate it when people do that

- - -

Bradley Hathaway – The Hug Poem

ma vaatan neid tühje pudeleid mu kapiserval ja mõtlen noile suudele, kes neid puutusid ja noile sõnadele, mis selle õhtu jooksul mu kõrvu puutusid ja mõtlen, et kõik see kokku oli väga ilus ja soe. ja ma ei tohiks olla nukker,

- - -

 The walls, also, seem to be warming themselves.

The tulips should be behind bars like dangerous animals;

They are opening like the mouth of some great African cat,

And I am aware of my heart: it opens and closes

Its bowl of red blooms out of sheer love of me.

The water I taste is warm and salt, like the sea,

And comes from a country far away as health.

Tulips

Sylvia Plath

ma pole seda. ma olen liigutatud. väikestest asjadest rohkem kui suurtest. sellest vikerkaarest, mis kasvas läbi vihma, kui olin oma koormaga reedel just prismast tulnud, et toitusid ette valmistada. nendest gladioolidest, mida sa arvasid pojengid olevat. nendest kleepsudest, mis ahju peal osa oma ehteist kaotasid. nendest pokaalidest, mis klirisedes kildudeks lendasid, kolm korda mu õnne kindlustades. nendest dollaritest, mis mu sahtlipealset ehivad. sellest köögilaua sahtlist, mille ma alles nüüd avastasin, peale umbes-täpselt tervet aastat siin elamist. nendest villastest sokkidest, mida kellegi soojad käed on kunagi nõelunud ja keda ma kunagi selle eest tänada ei saa. nendest teatripiletitest, mida ma ühel novembri neljapäeval kellegagi jagada saan ning sellest uuest punasest huulepulgast ja kutsuga prossist, mida ma seal kanda võin. ja rosinatest šokolaadis, üllatusmunade korvist ja werneri trühvlitest. ja kõigest muust heast, mida kõike ma üles lugeda ei jõua. sel aastal on terve see nädal olnud üks suur headus. ja ehk tulevad järgmine aasta ja nädalgi samas vaimus ja vaimustuses. ja loodetavasti pole see kõik üks suur unenägu. ja päkapikud on olemas.

"I want to feel like I feel when I’m asleep"

näen viimasel ajal tihti unes, et mingi halb mees on risti kodus (aga see maja on hoopis teistsugune, natuke mõne vana ameerikaliku farmi laadne ehitistekompleks, aga hüljatud ning seal vedeleb vanade autode juppe jne) ja a) on kas õues ja mina olen toas b) on pääsenud tuppa ja mina proovin meeleheitlikult põgeneda c) ma olen juba majast välja pääsenud ja suundun Luikede maja suunas d) seal, kus peaksid olema kraavid, asuvad hoopis mingid tunnelid, aga tihnikud on ikka nende ümber. täna öösel nägin jälle seda meest. ta oli mulle juba midagi halba teinud ja mu ainuke võimalus pääsemiseks oli ühte neist tunnelitest sukelduda. need on sellised veega tunnelid (kanalisatsioon?), mis aga viivad sügavale maapõue ning mis on tohutu kiire vooluga ja ilmselt ka eluohtlikud (natuke nagu ka veepargi toru, aga mutrite ja ohtlike osadega ning tunduvalt järsem). ja täna öösel ma lõpuks lasin sellest torust alla, aga ma ei tea, mis edasi juhtus. igatahes eelnev oli olnud piisavalt kohutav, et sellest torust alla lasta. ja see hirm selle mehe ees oli nii üüratu.

täna rongis istus mu kõrvale üks hästi ilus noormees, kes oli väga soliidselt riides ja ma arvasin algul, et ta on minuga umbes sama vana, aga hiljem tuli välja, et ta on ikka päris nooruke. aga ega ma talle algul otsa ka ei vaadanud. juhuslikult kuulsin ta kõnet pealt (sest ta istus ju seal samas) ja ta ütles mingile sõbrale, et "mul ei ole endal mitte ühtegi muret, mul on ainult teiste inimeste mured. JAH, mul endal muresid ei ole". lugesin raamatut ja hoidsin hoolega muiet tagasi, sest ta väitis seda nii sihikindlalt ja oleksin väga tahtnud talle õnne soovida. natukese aja pärast helises tal uuesti telefon (american beauty muusikaga helin) ja ta rääkis kellegi teisega (üldse neid kõnesid oli nii palju, et ma kõiki ei suutnud/viitsinud jälgida), kellele ta rääkis kõige muu seas kolme asja, et ta on 1) nii väsinud kõigest 2) et ta ei suuda sellise koormaga elada  3) et tal on vist depressioon - mu sõnastus on ehk natuke teine, aga põhimõtteliselt väitis ta juba kolmandat korda, et ta on üsna murelik oma käekäigu suhtes. asi võis ka olla erinevates vestluskaaslastes, aga seda enam tegi mulle nalja tema esimene väide, et tal muresid üldse pole. ja mida rohkem ta oma elu kohta kurtis, seda enam ma tegin näo, et naeran midagi oma raamatust (tuglase elulugu - kuna vahepeal see tõesti on väga hea ka). kogu see olukord oli nii tragikoomiline, et mitte muutuda taktitundetuks, otsustasin jääda magama. ja unes ma nägin seda sama noormeest ja ma olin just nendest torudest alla laskunud ja ta rääkis mulle oma neiust ja lapsepõlvest, aga ma praegu eriti ei mäletagi, mida ta ütles, aga ta tundus olevat ülimalt tore inimene ja kui ma ärkasin, siis ta rääkis niisama vahetult minuga juttu edasi ja ma olen üsna kindel, et tegelikkuses ta kuulas siiski oma pleierilt muusikat ja mina lihtsalt magasin nagu nott. läksin korjasin kastaneid ja kondasin mööda märgu tänavaid koju.

ostsin eile viimase raha eest koju häid asju ja täna tuli välja, et isa raha tuli ikkagi sellel aastal ka, ainult et paberimajanduse tõttu kuu ajalise hilinemisega, mis tähendab seda, et täpselt enne sünnipäeva ma sain kahe kuu rahad. mis kroonides on ca neli tuhat krooni. sina ikka kaitsed mind, kui keegi teine ei kaitse. // aitäh maailmale

5:02 hakkab kõige ilusam osa

käbilapsed ja rätilapsed ja suured puud on hõbemännid

mannu andis täna teada, et seda metsa pole enam.

"see oli viimane mets maailmas, mida maha võiks võtta. täpselt nagu sel suvel rõuge kandis juhtus. käisime mustikal ja leidsime imeilusate samblikute ja samblaliikidega kaetud metsatuka, milles olid erakordselt suured mustikad ja sellise tihedusega, et istu ühte kohta maha ja korja terve ämber täis. nagu võlumets mingist muinasjutust. ja kaks päeva hiljem, kui tagasi mindi, tuli välja, et metsa enam pole. ainult pilpad. aga et eliise "kodumets/metsatukk" maha võeti, see mõjub küll üsna psühholoogiliselt laastavalt, sest see oli natuke minu oma ka. siin pildil näeb välja küll nagu terasmets või hõbedast tehtud, mida palja saega maha ei võta. isegi kui vaigu tänava lõpust seda metsaharvendust tehti (vasak pool metsast tehti lagedaks - oli sees nii õõnes tunne, kõik need onnid ja oksad ja barbarissimarjad ja need esimesed seiklused seal põõsaste vahel koos printsuga, kõik justkui lõigati ära, nagu tükk oleks küljest ära lõigatud). ma ei tea üldiselt, millesse ma usun ja see ei ole selline religioosne värk, et nüüd hirmus kahju metsahaldjas kuskil pahandab, aga selline tunne on küll nagu mingit loodusseadust oleks murtud - selline õõvastav tunne - ma arvan, et meie pere pole ainus, kes sealt marju ja seeni külluses on saanud ja seepärast ka taolist kohta austama peaks nagu puht füüsiliselt. sellise asja kaotamine on nii kurb. väga pikk seletus tuli nüüd, aga lihtsalt jahmatas. alati jahmatavad sellised asjad. olen vist liiga metsalaps ja kuusekäbide ja murakate ja pihlapuudega alati paremini seltsinud kui teiste lastega." lõik kirjast mannule. terve see teema on nii kuramuse tundlik millegipärast. nagu puuga oleks pähe saanud (sense the pun?)

võibolla tõesti minus on mingi animatistlik juurikas peidus ja enesele teadmatult usun, et selle metsa taga on veel üks mets ja selle kaselehe sees veel üks kaseleht ja kärbseseene sees uus universum. teisalt, olen nii palju sellest kõigest lugenud ja miljon korda kõiki asju ümber kategoriseerinud, et midagi üldse enam ise uskuda on justkui viis lakata selgelt mõtlemast. (ei tea kas see on nüüd loogiline seletus? ma usun heal juhul sellisesse nähtusesse nagu energia ja kuigi ta on "nähtus", ei ole teda ennast ka alati näha.) samas tõden, et pigem on see ruumilise tajuga seotud. kuna mets kui selline on niivõrd massiivne, ja looduses on justkui iseenesest kehtestunud kord "kuidas asjad peavad olema" ja kui keegi kõigest rahalistel kaalutlustel rikub seda korda, siis see füüsiline suur mass, mis järsku kaob, tekitab tunde Suurest Kaosest, universumi kaosest, kuna üksikisiku tasandil, too väike universum saab laastatud. ilmselt veedan ma liiga palju aega metsas, ilmselt korjan liiga palju lilli ja teetaimi ilmselt kogun sügiseti ebanormaalselt palju pohli ja kevadeti helerohelisi metsmaasikalehti (imelise tee saab tibakese suhkruga). ja ikka tunnen, et võiks oma tervise seisukohast rohkem korjata. ilmselt ma olen mingi viimane jobu, kellele meeldib puude vahel kakerdada ja ilmamõtteid mõelda. peaksin oma peas ka lõpuks linna ära kolima ja ilusasti urbaniseeruma ja ära unustama mingid pajutihnikud ja varsakabjad. kaua sa jändad! aga vot ei oska.

ps. ma ei tahaks ka seda, et metsategija lapsed näljas oleks ja koolis vanu botaseid peaksid kandma ja et kõik neid narriks. ma saan aru, et ajad on kehvad, aga meele teeb tsipa mõruks ikka.
pps. muidu olen viimastel päevadel suhteliselt rõõmus tüdruk. need kaks nädalat on muidugi mu terve aasta lemmiknädalad ka. kõik on kollane! punane! oranž! mul on nina kogu aeg taevas ja ei pane foore ega midagi tähele (ainult siis ootan, kui mõni väike laps sebra ees seisab) ja korjan füüsaleid ja ostsin karupoeg puhhiga äratuskella ja loen august kitzbergi elulugu ja sõin täna kollaseid tomateid ♥