sell your belongings all your clever drawings

päeva tsitaat tuleb silvia urgaselt: "paul hitlerile meeldiks", kellel on homme sünnipäev (mitte hitleril ega paulil), aga mu peas käivad tulised vaidlused selle üle, mida talle kinkida. see peaks olema midagi vajalikku ja samas midagi originaalset ja toredat. sest pokaale ja veiniavajaid kingivad teised ilmselt niikuinii hordides.


teine huvitav uudis on see, et mu ema kolib inglismaaale.
m i n u ema. see on umbes sama reaalne, kui see et ta otsustaks marsile kolida või midagi taolist.


täna kultuuridevahelise kommunikatsiooni loengus istus mu kõrvale üks pime poiss. jutt käis sellest, kuidas kontekst ning asukoht muudab tihti saadava informatsiooni tähendust. mul oli viimane loeng ja ma olin hommikul vara enne tööl ka olnud ja see loeng üldse tundus natuke nagu esimese aasta aine (pmst sain eelmises loengus aru ka, et olin kunagi seda ainet võtma hakanud, aga igavuse poolest viimasel hetkel maha reganud) ja mul oli veidi juba uni ja kuidagi raske oli keskenduda. ja siis tuli see poiss. ja küsis, et kas see iste on vaba ja ma esimest korda nende kolme esimese loengu jooksul hakkasin oma peas arutlema, kuidas see info siis ikkagi tõlgendub ja eriti just selle poisi näitel. oletame, et ta ei ole kunagi nägija olnud, ta ei ole kunagi filme n ä i n u d, ta on neid kuulnud. ta ei ole kunagi saateid vaadanud, ta on neid kuulnud. ta pole kunagi uudiseid näinud, ta on neid k u u l n u d. ja kui hästi ta sellevõrra oskab kuulata. ma tean, selline olukord ei ole kindlasti mingisugune õnnistus, aga minul tekkis järsku väga suur austus selle poisi suhtes, kuna ta oskab k u u l a t a ning see on üha kaduvam nähtus terves selles ilmas. ilmselgelt filtreerib ja hekseldab tema aju kuulatavat loengut palju paremini läbi, kuna ta keskendub ainult ühele meelele. ta oli terve selle loengu jooksul palju teadlikum sellest, mis tema ümber toimub, kui kogu see ülejäänud kari seal loengus kokku, seda oli lausa tunda. iga kord, kui keegi näris nätsu, kortsutas või käristas paberit, sosistas midagi kõrvalistujale, liighatas midagi mu kõrvalistujas, ta oli nagu rebane, kes jälgis saaki. kindlasti võib minu kogetud info olla samamoodi ebatäpne, kuna ka tema on ju tavaline inimene ja istus samamoodi ilmselt oma viimases loengus ja haigutas, kuna oli väsinud - kuid teatud hetkedel, oli see terasus nii huvitav kõrvalt jälgida. (näiteks kui ma konspekti kirjutamise asemel joonistasin) aga lihtsalt see teine tajumise tasand ja selle saavutamine oli nii lummav. ja ta naeris alati kõige õigematel kohtadel, kui õppejõud tegi ainult vihjamisi teatud nalju ja üldsegi hakkas mulle see loeng täitsa meeldima ja see kool tundus järsku päris tore ja targaks saada võib ka tegelikult hoopis teistmoodi, kui kiirelt konspekti kirjutades ja lakke passides. tuleb j ä l g i d a.