It's funny how towns never lose their smells

tuleb välja, et laaberdamine pole ikka minu jaoks mõeldud. pärast kõikide tervistkahjustavate meelemürkide manustamist, võib ikka mõne tunni päris meeliülendav meeleolu olla, aga ülimas joovas kleidiväel keset ööd mingeid lollusi teha vast ei maksaks. kuigi jah, mida suvel peale lolluste veel teha võikski? käisin reedel pärnus badass yuki laivil, mis järele mõeldes, oli tõesti üsna badass, sest arvestades mu väga madalat alkoholitarbimist olid väikese klausi sohvabaari kanged kokteilid päris paras pähkel minu söömata peale ja kehale, ja kui õhtu lõpuks selgus ka yukide tasuta baarikrediit, ei olnud mu peas enam eriti seda arunatukest järelgi. seniks, kuni jalad veel kandsid, sõime statoilis ühed lapileivad ja veed ja siis jõudsin kuidagi läbi varahommikuse pärnu sinna, kuhu tarvis jõuda oli. endanimelised paberid unustasin ainult maha. veider, mida lapsearu kõike kokku kirjutanud on ja veel veidram, et keegi sellist pahna alles viitsib hoida.

igatahes. üleüldine joovastus, öösel joodud kohv ja muusikavalik mul eriliselt magama jääda ei lasknud, niiet vedasin end hommikul tartu bussile (mille peale astudes, pidin tõdema, et olin kogu oma ülejäänud raha maha laaberdanud ning sendipealt kojusõidupileti raha alles jätnud - ja kui paul hea inimene mind kahe euroga toetanud poleks, ei oleks ma vast samal päeval võrru ka jõudnud.) buss loksus läbi ilusa eestimaa niivõrd kaua, et ma pidin peaaegu päikesepiste saama. tartus aga oli nii minul oma võru bussi kui ka aigaril oma ahja bussini parasjagu aega, et natuke linnapeal jalgu sirutada ja puhkpillimänguga tutvust teha. seda kuniks, kui olime parasjagu botaanikaaiast mööda saanud, avastasime, et minu bussi väljumiseni on kõigest 8 minutit aega. kaasrändajal minu kohalejõudmisesse erilist lootust ei olnud, aga ma ei andnud alla. see oli korralik kiirendus küll, aga õnneks ma olin pileti varem valmis ostnud ja jõudsin minutipealt bussile. asja kurvem pool oli aga see, et kohe lülitati sisse konditsioneer, mis minu lõõtsutavate kopsude ja üleväsinud kehaga eriti ühte ei tahtnud hoida. mul oli paariks minutiks tõesti selline lämbumisoht, et läkastasin pool oma lillelisest sallist vist täis. ma pole elus varem mõelnud, et üks konditsioneer niivõrd ohtlik võib olla. ja mina (kuigi öö läbi laaberdanud) olen siiski võrdlemisi terve ja allergia- ja astmakauge inimene, selles valguses tundub too masin ikka päris kahtlane riistapuu olevat. kuigi ega nendest luukidest tuleva tuuleõhuga võib samuti kopsupõletiku saada, võta nüüd kinni - kas päris tuul või mängutuul - ära kaetavad su mõlemad. nüüd paar päeva hiljem, on ikka nati selline imelik olla, aga tuulutamine ja koristamine ja jaanipäevaks korra majja löömine mõjub eneselegi üsna puhastavalt. täna, kui olime laed, aknalauad ja põrandad kõik puhtaks küürinud, tõime terve sületäie lilli, mis maja peale eri suuruses ja kõrguses vaasidesse ümber sätitud said.

nätsukommid on vaheldunud iirisekommidega ja võin päris uhkelt öelda, et sain täna esimesed tumepunased ja magusad metsmaasikad ka pintslisse pistetud, niiet minu jaanipäev võib nüüd vabalt kohale veereda. ainult laupäeva pelgan veidi, kuna mind esitletakse tervele suguseltsile ja ma ei kujuta ette kellele veel. kardan selliseid asju. vähemalt lõke tuleb vägev.

p.s. eva leidis risti pööningult mingi karbi seest kirjad, mis ema mammale umbes 15-17 aastat tagasi kirjutanud oli ja siis ühes kirjas ema kirjutas, et sai oma LATATARA tagasi ja on äraütlemata rõõmus selle sündmuse üle, kuigi ta ei suuda ära imestada, kuidas üks inemiselaps nii palju seletada suudab. ma ei tea, mis minuga vahepeal juhtunud on, et ma ühes äärmusest pigem teise kõikunud olen (kuigi teatud olukordades ja oma inimestega võib see latatarasus natuke liiale minna küll) aga ikkagi! väike latatara!

"sul on sama rõvedad tossud nagu mu emal"

ripun nagu jeesus
risti
peal
(changelingi viisil)

tegelikult joon nõgeseteed ja võitlen pidevalt ärakaduva elektriga.
siin, pühitsetud veega piserdatud majas, tuleb eriliselt sügav uni.
söön venemaalt toodud nätsukomme ja mängin vahepeal sünti.
mitte, et ma midagi veel eriti aru saaks.

juulis läheme silviaga reisule.

taking tiger mountain (by strategy)

olen kinomutrike ja näitan filmi Ghosts of Rwanda, inimesed saalis on eelmisest filmist (Trouble in amish paradise) veel lõbusad ja teevad nalja hutude, tutside ja tvaade üle. mõistatuslik, kuidas genotsiidist rääkiva filmi ajal saab oma nalju rääkida. mitte, et kõike tuleks nii tõsiselt võtta, aga? võibolla olen ma ise väsinud teatud  mõtteviisidest ja "õigetest valikutest", aga ma ei tea, kas teatud empaatiavõime on pärilik või on kriitilistes olukordades meie närvikavad niivõrd mõjutatavad üldsusest, massist ja psühhoosist, et kõik millesse varem usuti, pööratakse uue nimel ümber.

well yes but yes but no but yes

krahv ja viplala hakkasid just uksest välja minema, kui sufi mängis baaris ja siis krahv tuli minu juurde ja küsis, et kes see nii ilusasti laulab. ja ta palus, et ma tolle nime talle pastakaga paberitüki peale kirjutaks ja siis tänas ja ütles, et nii tore on vestelda haritud inimesega. ma ei kujuta ette õigemat inimest, kelle käest küsida sufjani nime. mitte, et ma nüüd nii enesekeskne oleks. heh. mu peakolu sees töötab üks jauram, mis jaurab ja jaurab ja tahab, et ma läheksin ühte kohta, kuhu ma ei tohi minna ja millega ma jääks raudselt vahele, aga jauram ei jäta oma joruuuu.