jookseme tulle.
nägin unes, et ema ütles, et isa on elus, aga ta on hästi hästi vana ja me ei tohi teda segada ja ma kartsin teda natuke, sest ta oli nagu mõni vana suur puu, kes on ellu ärganud ja paistab veidi hirmutav. või nagu need "mäeinimesed" või "poolinimesed", kes elavad metsades ja varjatud kohtades ja meelitavad inimesi enesega ühte heitma või oma lapsi ära vahetama. nad annavad inimesele siis mingisuguseid ülesandeid, mida tuleb juhiste järgi täita.. näiteks ei tohi seljataha vaadata või liiga vara koju tulla või oma naba katsuda, aga inimhing ei suuda vastu panna ja ikka vaatab ja läheb ja urgitseb, sest kiusatus oli niii suur ja siis avastab, et tema sõbra või armastatu tagumine osa on tegelikult nagu puunott või ta on tegelikult meriahven ja nende kodu on suur järv ja siis kõik vahepeal saavutatud jõukus ja õnn kaovad, sest "teist rahvast" on pahandatud. heal juhul inimest ennast ei moondata kalavõrguks, kiviks või kännuseeneks. ärgates oli väga veider, aga natuke kahju ka, et ma rohkem ei mäletanud.
ühes teises unenäos olime papaga tulevikus, kus risti põllud, mis enne sügavat metsa kaunisti lagendavad, olid karpmaju täis ehitatud ja siis me kõndisime mingitest kangialustest läbi ja mul oli nii veider olla nende roosade majade keskel ja papa oli väga häiritud nendest majadest ja ma ei saanud midagi parata.
ja siis kõik maailmad pöörasid ümber ja ma olin ühes heledas majas. see oli kellegi teise maja, seal oli veranda, millel oli kaks kassipoega ja eva naeris rõkkava heleda häälega ja kõik tundus nii hea.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar