ma olin juba unustanud, et kunagi ma käisin veebruarikuus jooksmas ja seda päris edukalt. kuna tahtmine oli olemas ja vajalikud trenniriided samuti, siis tegin paar päeva tagasi uuesti proovi. külm ei võtnudki mind ära. tamme staadion on end samuti mulle lähemale istutanud ja pesitseb sootuks maxxxima taga, niiet mu tervislikud eluviisid saavad nüüdsest jälle õitseda! olen juba 2x käinud ja tunne on imeline.
24ndal oli vanemuise kavaekraanile kirjutatud Eesti Vabariik 94. see kõlas täpselt nagu mõne järjekordse tüki pealkiri. sadas lörtsi ja kössitõmbunud inimesed ootasid kõik koos, kuidas punane tuli imekombel roheliseks transformeeruks, kuni ma aru sain, et me kõik võtame sellest tükist seekord osa. isegi need paar rahvarõivas memme, uhkeldavais kostüümides paarikest ja mina, kes viksilt ja viisakalt riides, rahvasumma sukeldus, et õigeks ajaks genni kartuleid koorima, kala lõikuma/sättima ja ilu tegema jõuda. siiamaani jälitab mind see mõte. isegi teistele referaate ja kirjandeid kirjutades, kui mu enese kooliregi vaikselt logiseda tavatseb. või näiteks siis, kui säästukasse ära eksin ja klappidest Tšaikovski kõlab. sürreaalne tükk, ei tea, kas komöödia, paroodia või sootuks korralik tragöödia?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar