big tongue candy mountain

alguses olid kõik hästi närvis, kuidas asi välja kukub. pärastpoole, olid kõik lihtsalt hästi purjus. isegi need, kes muidu karsklased. ma jõin sidrunivett ja vaatasin all suurelt ekraanilt "mehed ei nuta" filmi ja esimest korda juurdlesin selle üle, kui naljakad valikud neil filmimeestel olid. nad pidid oma varustust üle terve laiu tassima ja pehkinud puid maha võtma. ma oleks küll teistes kohtades filminud, samas tean ma rohkem saladusi ka. see selleks. pidulik õhtusöök oli tohutult armas sellegipoolest, et ma teistega koos viina ei võtnud. voltisin siniseid salvrätikuid ja suur sinimustvalge mu peakohal kumas valgusest ja kuigi mul ammu suurt patriotismi sees välkunud polnud, mõtlesin ma järsku oma vanavanaema Annale ja sellele, kas ja kuidas tema vabariigi aastapäeva puhul lauda kattis, nii erinevatel aastatel ja eri oludes. mitte, et ma seda kunagi ise pealt oleks näinud, aga kindlasti ta seda tegi. nii kinnise kui ka avatud kardina taga, kuid see viimane oli vast väga ammu. see ning ilus pikk valge linaga laud, lisas tollesse hetke mingit pühalikkust ja sundis jälgima, et kõik pitsid ja servjetid seisaksid teineteise kõrval ühetasaselt ja viksilt nagu väiksed korravalvurid. väga kodune oli ja tõesti, seda ühtehoidvustunnet oli tunda, kuna me istusime seal kõik koos nagu väga suur perekond, kes on oma kodu sünnipäeva tähistama tulnud. poleks kunagi arvanud, et tööõhkkond võib olla nõnda soe ja seov.