here we are stuck by this river

enesehävituslennukid enesehävituslennukid
enesehävituslennukid enesehävituslennukid

ma oleks nagu iseendale sõja kuulutanud.
you were always weird but I never had to hold you by the edges like I do now

ja mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
ma olen terve suve seigelnud ringi. ilma pideta, ilma puutepunktideta. maksimaalselt nelja päeva jagu ühes paigas, sest rohkem ei suudaks, poleks võimeline taluma. ei taluks hääletämbreid, käepigistusi, teretusi, hüvastijätte ja kõike sellega kaasnevat. samas tekitab minu pidev sagimine, nagu elektrijoa edasi-tagasi liikumine traadis, lühiseid, ja ma olen sunnitud end kordama ja kordades enam jagama viisakusi või siiraid tõdemusi. ma ei tee enam enda sõnadel ja õpitud viisakusel varsti vahet. ma ei suuda ühes kohas paigal püsida. mul ei ole kohtagi, kus püsida. ja imelikul kombel, esmakordselt, mu süda ei igatsegi seda. tõdemus, et liigne ringiratast käimine on mu sooned ja sisemuse tühjaks pigistanud, räägib vastu tõdemusele, mis kardab paigalejäämist, seisakut, justkui ummuksisseminekut. ja kõik see tekitab vaikse kaose, mis paneb asju ümber mõtlema ja teistesse veeringutesse asetama. see ei pruugi olla halb, eks homne näitab, mida kaunist kaos kaasa toob. ehk ülehomne seda enam.

loen viimati kierkegaardi
albert schweitzerit
ja eat, pray, love'i

veider kooslus ühte ajaperioodi. veel veidram mõte tegemaks neist kokkuvõtet või järeldusi. sest kõik teave on hakitud, seoses mu süvenemisvaegusega. kõik keerleb sisemuses ja moodustab mõtteid, millest poleks kunagi varem osanud teadlik ollagi.

hävingus on ilu, mida on raske seletada.